Hiljuti olen tihedasti kokku puutunud sündimata laste lugudega, kus ühel või teisel moel on lapsed sündimata jäänud. Lugude tuum keerleb selle ümber, et vanemad kahetsevad ja leinavad.
Üks konkreetne lugu on nii kurb just sellepärast, et ema ei suuda leppida endaga ja peab ennast lausa mõrtsukaks, et ta aastaid tagasi aborti tegi. Kõige hullem on see, et ta on selline kinnise mentaliteediga tüüpi inimene, kes usub seda mida ta usub ja raske on teda panna meelt muutma.
Täiesti ennast laastav suhtumine. Ta korrutab endale mitmeid ja mitmeid kordi, et ta on mõrtsukas ja, et ta ei vääri elamist.
Raseduse katkemisega on ka minul endal kogemusi.
Kirjutan selle postituse kõigile neile, kel on olnud ühega või mõlemaga neist kokkupuudet.
Esiteks ja kõige tähtsamaks ütlen kohe, et teie laps ei kannatanud. Esiteks on hing selles staadiumis, kui tema keha alles nii öelda areneb ema üsas, täiesti lahti oma kehast ja mateeriast. Ta küll harjutab oma kehast "istumist", kuid ta on täielikult teadlik toimuvast - ta ei ole veel ellu nii öelda sisse kirjutatud ja ta on veel täielikult ühenduses vaimuilmaga. Ta suhtleb seal teile lähedaste juba surnud inimeste hingedega ja ka neile endale tähtsate hingedega. Nad on veel täielikult vaimuilma tegemistes.
Teiseks enamus kordadel nad isegi teavad, et nende sündimata kehad ei arene lõpuni. See on neile kui kõrval-missioon. Nende üheks ülesandeks on aidata ka meid, kes me oleme sündinud maa peale ja meie hinged on füüsilise kehaga pidevas seoses. Kuid loomulikult meil on amneesia, et me suudaksime võimalikult efektiivselt õppida oma õppetunde.
Miks on osadel hingedel selline missioon, et nad manifesteeruvad elavate sekka sellisel kujul ja kaovad ennem, kui sündida jõuavad?
Seda selle pärast, et meid "raputada". Raputatakse meid sellepärast, et me teatud asjadele tähelepanu pööraks ja oma elu käigu uuesti läbi mõtleks ja uuesti rööbastele seaksime.
Toongi siinkohal näiteks selle naise loo, kes oli aastaid tagasi sunnitud tegema abordi. Või siis õigemini teda õhutati abordile tema tolle aegse mehe poolt. Selle lapse hing teadis, et ta ei sünni. Ta teadis seda ette juba enne seda, kui munarakk viljastus. Ta otsustas seda naist "raputada", sest ta oli täiesti valel teel oma eluga. Ta elas kellelegi teisele, kui oleks pidanud enesele elama. Sellest ta sai aru siis, kui selgus, et mees ei soovi temaga perekonda. Naisel ei olnud enese väärikust. Ta ei armastanud ennast ja orjastas ennast teistele inimestele, sest tahtis meeleheitlikult õnnelik olla. Teadmata, et õnn peitub temas eneses. Hetke seisuga ongi ta avastamas ennast ja õppimas ennast armastama. Ta ei oleks seda teinud, kui talle olekski laps sündinud. Ta oleks ennast edaspidi orjastanud oma lapsele. Selline ei olnud tema elu missioon selles elus ja teda oli vaja "raputada" õigetele rööbastele. Et ta avaks silmad ja hakkaks nägema mis tema ümber on tema jaoks ja mis teda aitab tema elu missioonis ja mis mitte. Mis teda takistab.
Seda tuleb aktsepteerida, et iga kord me ei kanna rasedust sünnituseni välja ja see on täiesti okei. See kuulub asja juurde. See on üks võimalus, kuidas meid aidatakse.
On ka loomulikult olukordi, kus naine ise ei soovigi saada last. Ka sellest pole midagi. Lapse hinged annavad märku, et nad on valmis sündima ja et kõik vajalik on tegelikult olemas ja ema võib otsustada, kas ta on valmis. Ja kui ta ei olegi valmis, siis lapsed ootavad edasi. Sellest ei ole midagi. Nad ei pahanda. Hinged on kannatlikud. Nad ootavad järgmist võimalust. Just nimelt. Sellistel puhkudel sünnivad samad hinged, kelle sündimise üritus eelnevalt nulliti. Nad sünnivad siis, hiljem, kui vanemad on valmis lapse vastu võtmiseks. See on vanemate amneesia, mis on võimust võtnud ja nad arvavad, et on mõistlikum lapse saamine edasi lükata. Hinged tahavad sündida teatud aegadel, mis on neile just soodsad, et nad saaksid teatud õppetunde elus kuhu nad sündima hakkavad. Nad valivad igat viljastumist väga hoolikalt - valides tähtkuju, sünnikoha ja muud vajalikud tingimused. Nad võivad meelega valida elujärje vanemate elus, kus nad on materiaalselt mitte heal järjel, et kogeda sellist lapsepõlve. Harvadel juhtudel, kui vanemad on lapse saamist raha pärast edasi lükanud ja mingil hetkel saanudki väga jõukaks, siis need hinged valivad uued vanemad, et siiski kogeda, seda mis neile nende õppetundide jaoks on olulised. See ei tähenda, et need vanemad nüüd jäävadki lapsest ilma. Ei. See tähendab seda, et nad nüüd saavad teised hinged enda ellu, kellede elu eesmärgid sobivad kokku just selliste elutingimustega, mis just nendel vanematel pakkuda on.
Aga sellised olukorrad on äärmiselt harvad, sest see on vaid üks tingimus, mida nad võivad oluliseks pidada ja see kohe kindlasti ei ole ka ilmtingimata mingi tingimus nende jaoks. Seega nad lihtsalt sünnivad hiljem.
Siin kohal tunnen jälle tungi öelda paar sõna nende hingede eest. Nad ei ole pahased, kui ei saa sündida. Nad mõistavad kõike isegi paremini kui vanemad ise. Ja nad ei tunne ka valu.
Nad on äärmiselt mõistlikud ja heatahtlikud. Nad soovivad, et vanemad kõike enesele sobivalt otsustaks ja teeks. Nad austavad vanemate otsust.
Raseduse katkemine jällegi on sõnum teejuhtide poolt. Nad üritavad suunata meie tähelepanu teatud asjadele. Ja alati ei tähenda, et tähelepanu suunamine on mõeldud nais poolele vaid see võib ka väga hästi olla mõeldud mehele. Meestel tihti loksuvad prioriteedid paika hetkel, kui saavad teada, et on isaks saamas. Või siis nad hakkavad oma prioriteete uuesti hindama. Vahel inimesed lihtsalt unustavad ennast mingisuguse mulli sisse ja unustavad oma missiooni. See mull tuleb katki teha. Ja kui miski muu ei aita, siis tulevad teejuhid meile appi.
Nii et, rasedus ei ole alati märk sellest, et umbes poole aasta pärast peab mähkmeid vahetama hakkama, vaid see võib olla ka märk sellest, et midagi tuleb oma elus üle vaadata ja värske pilguga hinnata.
No comments:
Post a Comment