Unenägude jõud

Tervitused üle pika aja.
Olen olnud nii tempokas ajajärgus oma elus, et ei ole jõudnud võtta aega maha, et siia kirjutada või siis piisavalt lõõgastunud, et näha unenägusid ja neid meeldegi jätta.
Lisan siiski siia ühe artikli alkeemiku leheküljelt.

Loodetavasti saan vasti taas sellesse imelisse meeleseisundisse, et oleks millest kirjutada.
Seniks, aga soovin kõigile ilusaid unenägusid.

http://alkeemia.ee/artiklid/Unenagude-joud-lahenda-oma-probleeme-unes-nahtu-abil/l-126/c-1452/

Naiselikkus..

Leidsin alkeemia.ee'st väga ilusasti kirjutatud ja põhjaliku artikli naiselikkuse teemal.
Autor on kaunisti välja toonud naiselikkuse tähenduse ja seletanud ka seda, kuidas saavutada naiselikkust.
Minu isiklik arvamus on, et kui naisel on energiad paigas, siis meestel lähevad need kui iseenesest paika. Siinkohal mõtlen paarissuhteid, kuid artiklis on seletatud ka üldisemalt.

Olen äärmiselt tänulik autorile Tiina Tiitus, kes on suutnud kõik ilusatesse sõnadesse panna ja seda meiega jagada. Jagan seda artiklit nüüd teiega:

http://alkeemia.ee/artiklid/Tiina-Tiitus-Naiselikkus/l-12/c-1326/

Love thy man.

Mõtlesin, et kirjutan väikse postituse armastusest partneri vastu.
Armastus oma partneri vastu on iga elujao jooksul väga tähtis ja oma partnerilt õpime tihti midagi sellist mida me ise eriti hästi ei mõista, kuid neil on olemas kõik, et meil aidata mõista.

Tundsin tungivat vajadust kuskile üles kirjutada ja miks ma mitte ka kõigile kes juhtuvad lugema, et kui olen saavutanud sellise hinge seisundi, kus ma mõistan ja saan aru miks ja milleks kõik suhtes toimub ja mis moodi ma olen saavutanud sellise "õnne" seisundi, mida ma loodan, et ma kergelt taas käest ei lase.

On ju suhetes alati tõuse ja mõõnasid nagu elus eneseski. Olin pikemat aega mõõna perioodi peal igas valdkonnas oma elus. Kuigi olin positiivselt meelestatud olin unustanud tunda tänulikkust kõige eest mis mul on. Hetkel olen sellises perioodis, et tunnen iga päev mitmeid kordi automaatselt iseenesest tänulikkust millegi eest mis mul on ja sel hetkel valdab minu hinge selline õnnetunne nagu esmaarmunutel ja see tõstab minu emotsioonid, meele ja vaimsuse nii kõrgele, et võin lausa öelda, et pole pikka aega ennast nii õndsalt tundnud.
Tunnen tänulikkust oma tugeva, hooliva ja armastava mehe eest, keda ma ka südamepõhjani armastan. Leidsin endas taas selle lapse, kes naiivselt ja ohtu tundmata/kartmata emotsiooniline on. Isegi, kui meil on väikseid vaidlusi, siis suudan ennast taastada sellele naiivsele tasemele, kus amastan tingimusteta ja suudan keskenduda positiivsele meie suhtes. See mind edasi ongi viinud. Tunnen õnne ja tänulikkust kõige selle positiivsuse eest mis meie suhtes on ja tema vead on vaid need, mis teda kirgastavad ja omapäraseks teeb. Ta ongi selline ja ma armastan teda täpselt sellisena.. Ta on selline osaliselt ka minu jaoks. Leidsime üksteist just teineteise arendamiseks. Ta on just see õige!

Tänu sellele positiivsusele meie suhtes tunneme, et võima koos armastavalt ja alatoonideta naerda kumbagi vigade üle. Nagu tütar naerab oma vananenud ema üle, kes ei ole jõudnud ajaga kaasas käia ja tuleb teda ajaga kaasa aitama.

MÄRGE ISEENDALE:

• Ära unusta, miks oled koos just selle inimesega.
• Ära unusta tänada universumit selle armastuse ja inimese eest.
• Ära unusta tänada.
• Ära unusta tunda õnne ja tänulikkust.
• Keskendu positiivsusele. (Negatiivsusele keskendumine vaid süvendab seda. Emalik juhendamine ja hoolimine suunab negatiivsust positiivsusele.)
• Armasta ilma tasusid ootamata.
• Kallista ja suudle.
• Ära kanna viha - ta ju ka alles õpib.
• Ta on inimene - ole inimlik.
• Ole esimene kes astub sammu paranemise poole, kui partner on pimestatud.
• Ole julge - armastusega sa ei kaota kunagi, sa vaid võidad. 
• ARMASTA SÜDAMEST!

Unenägu 1.09.13 Muda ja kulda

Nägin eile öösel imelist und... Jälle oli suures osas züzeeks maailmalõpp, kuid ma ei tundnud sellist erilist paanikat, et maailmalõpp olekski olnud tulemas.

Mäletan unenäost vaid seda, et olin koos oma partneriga ja tegevustik tundus olevat kauges tulevikus.. siinkohal ei mõtle ma kümmet või viiskümmet aastat, vaid lausa tuhandeid ehk. Kõik ümberringi oli juskui kuskilt utoopia filmist võetud, kus päikest ei paistnud ja taevas mitmeid kuid ja miljoneid tähti. Hubast kodu seal näha ei olnud ja tundus, et inimesed elasid kõik rahumeelselt kommuunis. Ma ei ütle, et see oli ebameeldiv, ehk veidi harjumatu. Kuid üldiselt tundus ühiskond hästi toimivat ja inimeste seas valitses rahu ja rohkem üksteise mõistmist ja armastust. Lapsi ma seal ei näinud, kuid teadsin, et nad on kuskil olemas. Oma praeguse partneriga olin ka seal koos ja ka sel hetkel kui tundus, et teadvustati kuskil kuidagi - müstiliselt, et maailmalõpp on tulemas ja meie poole on komeet suurel kiirusel suundumas. Partneriga mõtlesime vaid üksteise nautimisest need viimased minutid ja ehk sellepärast ma ei tundnudki, et maailmalõpp või suur oht lähenemas on, sest tundus, et hakkas uus unenägu, kus vaid meie kaks tegelasteks olime. Me heitsime põrandale lamama ja üksteisele silma vaatama. Sel hetkel eemaldusin enda tegelaskujust ja märkasin, et põrand oli justkui mudast, kuid selline ilus. tundus, et see oli vedelal kujul ja lausa voolas, kuid pind oli täiesti tasapinnaline ja ma mäletan vaatamast oma kätt, mis nagu üldse ei määrdunud, kui põrandat katsusin. Selle ilusa mudase moodustise sees oli kontrastselt eristatav kullast muster, või siis nagu kulla ebakorrapärased laastud - sellised õhulised. Muidugi oli ka see täielikult tasapinnaline ja käega katsudes ei olnud ühtegi kühmu ega lohku tunda. See oli kummaline. Sel hetkel kui ma põrandat hakkasin uurima kuulsin kuidas keegi kommenteeris meie põrandale heitmist "hyi"-ga ja hääl oli äärmiselt tuttav ja nimelt see mis minu emal. Tundub väga koomiline, kui sellele tagant järgi mõtlen.
Lõpuks siis see mitte kaua oodatud komeet laskus kuskile pinnale, kuid mingit plahvatust või värinat ei toimunud. Selle asemel tekkis sinna suur mudane loik, mis oli tõeliselt kaa äärmiselt vesine muda ja inimesed käisid kummikutega selles loigus ja uurisid seda.
Unenägu lõppes sellega, et ma nägin seda mudaloiku justkui õhust või ekraanist täpselt selle loigu kohalt, kus ka inimesed olid askeldamas ja uurimas, et mis loik see selline on, kui järsku üks tohutu suur silm selle loigu ulatuses lahti läks. Ma nägin seda justkui filmi lõppu kus näitas seda silma ja, et asja dramaatilisemaks muuta kestis see paar sekundit, mille järel suur silm pilgutas ja hakkas ringi vaatama.

Äärmiselt huvitav unenägu.
Hommikul oli nii hea tunne kui ärkasin. Süda oli armastust täis ja oli suur tahtmine kallimalt ümbert kinni võtta. Talle unenäost rääkides oli tal sellele kõigele vaid üks kommentaar: "Täna ostad lotopileti!"

Olen isegi kuulnud, et muda pidi tähendama sisse tulevat raha ja kui minu mälu mind ei peta, siis kunagi minevikus kui kord muda unenäos nägin soovitas ka minu enda vanaema mul lotopilet osta. Ei mäleta, kas sai ka ostetud. Kuid raha kuskilt sisse küll ei tulnud.
Unenägude seletaja kirjeldab seda positiivselt heade uudistega (muda) ja rikkusega (kuld). Arvan, et leidsin sellele ka juba tänase päeva jooksul tähenduse ka. Tuli välja, et ujulas oli täna vaba sissepääse ja ma hoidsin 5€ kokku. Nii palju siis sellest unenäost. Emotsionaalsel tasemel tunnen, et unenäol võis enam olla sümboolne tähendus minu oma mõtetele ja viimase aja toimingutele ja muutustele eneses.
Ah jaa ja maailmalõpp pidi ka häid uudiseid tähendama. Eks me siis näe, mis saab.
Tulevik tundub niiguinii helge ja armastus on südames... Mida enamat tahta?

Midagi südamesoojaks :)

Leidsin ringi tuijates ilusa ja motiveeriva video:

Ei ole pikka aega kirjutanud. Olen väheke "endast väljas" olnud. Mitte et ma olen pidevalt vihane või kergesti ärrituv. Ma lihtsalt ei ole oma minaga ühenduses ja isegi ei näe unenägusid. Magama minek on ka raske - tavaliselt ootan kuni kukun voodisse, sest ei meeldi voodis und oodata. Aga ehk see kõik muutub varsti :)

Teen enda kallal tööd - ravin kivikeste ja meditatsiooniga ja ehk peagi näen jälle värvilisi unenägusid ;)

Seniks, aga kõike mõnuset ja ilusaid värvilisi unenägusid teile!

Unenägu 11.06.2013

Tervitused taas!

Olen jälle oma blogi vahepeal unarusse jätnud, aga seda ka sellepärast, et ei ole olnud midagi erilist, millest kirjutada. Veidral kombel nägin üle pika aja täna öösel und, mis minus emotsioone esile kutsus.

Ma väga palju ei mäletagi enam sellest, sest raskasin pool päeva muude asjade peale ja nüüdseks on juba pool unenäost minu mälust pühitud. Teadsin, et see täna minuga juhtub, et ei õnnestu kohe seda blogisse kirjutada ja hommikul kirjutasin üles vaid märksõnad, millest nüüd üritan osa taastada.

Nägin unes, et olin oma elus praegusest hetkest edasi läinud ja vahepeal palju asju muutnud. Mäletan unest, et ma elasin nüüd uues majas, mis oli suur ja ma hädaldasin, et vanas majas käis tuul läbi ja nüüd suuremas majas käib tuul veel rohkem läbi.
(Sellega seoses tuleb meelde, et mõned päevad tagasi nägin kuskil artiklit, kus olid pildid ühest lukssusvillast ja mäletan, et seal oli tõeliselt palju ruumi. Mõtlesin sel hetkel, et kuidas seal küll hubane ja kodune tunne saaks tekkida - võib-olla on see põhjus, miks ma unenäos 
a) nägin, et mul on uus maja; 
b) hädaldasin)
Teine detail, mis mulle unenäost meelde jäi ja äärmiselt armas oli - oli minu sõbranna, kes läbi kivide kändude on minevikus mulle toeks olnud ja unenäo tulevikus oli ta ikka veel minu kõrval toetamas ja nõustamas. Ta nägi unenäos küll teistsugune välja, kui ta päriselus välja näeb, aga ma teadsin, et see oli tema ja ainult tema, ei olnud muud varianti.
Unenägude seletajast konkreetselt uue maja või kodu kohta ei leidnud midagi mis unenäoga kokku oleks läinud.
Küll leidsin aga sellise vaste: Kodu - Teie elu saab olema rahulolev ja rõõmus koos nendega, keda armastate.
Unenäos tundsin ennast ääretult õnnelikuna ja nägin oma "kodus" ka vanaema, kes ootas uut lapselapselast külla, et temaga tutvuda.
See viibki meid unenäos edasi, kus ma läksin oma unenäo last, poega kuskilt hoiust ära tooma. Sõbrannal, kes minuga terve unenäo koos oli, tal olid lilled käes, kuid need olid paberisse pakitud.
(Pean siinkohal mainima, et isiklikult arvan, et paber lillede ümber oli sellepärast, et mulle ei taheta mingit detaili minu elust reeta või sellest aimu anda, et ma selle pärast arvatavasti hetkel ei muretseks, sest lillede nägemisel unenõus on äärmiselt palju erinevaid seletusi olenevalt mis lilled, kes annab ja kuidas ma ise nendele lilledele reageerin.
Tuletan meelde, et paar postitust tagasi või siis eelmine postitus - kirjutaisn kollastest lilledest, tookord tähendas see seda, et kõik on hästi, tasakaalus ja sünkroonis) 
Sain oma poja kätte arvutiparandusest. Ehk sümboliseerib poeg hoopis uut arvutit või parandatud, uuendatud arvutit, kuid üleandja suhtles beebiga ja ütles talle, midagi ilusat minu kohta, et kas ma olen ilus või hea või midagi sellist ja poisslaps/beebi vaatas teda kui vana mees ja naeratas talle, nagu kinnitamaks, et ta teab seda isegi.
Laps käes läksime tänavale ja ma panin lapse maha ja sõbranna, kes lilledega ikka minu juures oli, muretses bussisõidu pileti pärast ja küsis minult midagi, millele ma üldse tähelepanu ei pööranud, vaid imetlesin seda armsat imelist pisikest poisslast, kes vaatas mulle otsa nagu ta saaks kõigest suurepäraselt aru ja isegi nagu muigas selle peale, et ma ta arvutipoest tõin. Raske seletada. Aga tal oli selline kõiketeadev ilme ja kaval, muigav nägu. Ta oli ka päris pirakas ja päris kindlasti sain aru, et sellest lapsest kasvab ehtne jõumees. Ta oli unenäos imeline.
Arvan, et nägin beebit pigem sellepärast, et minevikus lootsin nii väga lapse saada.
Unenägude seletaja pakub, et see võis olla ka enda sisemine laps. Aga siinkohal peab mainima, et mul on suhteliselt madal enesehinnang. Kui see oleks sisemine laps olnud, siis ehk viitas see, et tulevikus olen enesekindlam ja ennastarmastavam.
Kummaline on, et panin lapsele unenäos ka nime - Olli. Pole kedagi tuttavatest sellise nimega ja õieti ei mõista, kuidas unenäos sellise nime peale tulin. Kõla järgi eeldan, et see nimi on vast vanaaegne. Ehk tõesti oleksin pannud oma lapsele sellise nime, sest olen lihtsate, lühikeste kuid samas ka omapäraste nimede fänn.

Lapsepõlv ilma müstikata

Ühel ilusal ööl, mil mul und ei tulnud.. leidsin ennast taas lapsepõlvest, mil tundsin meeletut rahulolu ja turvatunnet..

Avasin silmad,
Leidsin ennast oma pruunis, kleepsudega leimatud, "juba suurte laste" voodis. Selle päises ja jalatsis olid kolm valge plastmassist rõngaga ümbritsetud augukest ja tihti möödaminnes läistas mu väike käsi neid auke, lihtsalt sellepärast.
Päev oli oma eredas päikeseküllases alguses ja magamistuba oli väljakannatamatult valge ja päikseline.
Silmade avades oli toas liikvel näha tolmu. See liugles tasa ja targu toa ühest otsast teise.
Toas oli tumepruun sketsioonmööbel ja minu silmist avanes vaade suurele magamisvoodile, mis oli juba helepruuni kirju päevatekiga katetud.. Selle taga oli suur kortermaja aken, kust paistis päike oma suures hiilguses sisse.
Keegi kolistas köögis.
See oli hommikuti aina nii.
Tõusin oma voodist ja kõikke ümbritses ere, justkui tolmu läbistades sätendav valgus, mis mind põrmugi ei häirinud vaid andis enamgi turvatunnet juurde. Sammusin toast esikusse, kust viis juba 7 ust erinevaisse tubadesse, korterist välja, tualetti ja vannituppa.
Esiku põrand oli tumepunane ja seda kattis kesksel osal triibuline vaip, mis oli kenasti purust puhas.
Esiku keskmisel ja kitsaimal läbikäigu osal oli pruun peeglilaud ja üle käigu selle vastas maast laeni kapp. Kuid isegi kevadise hommikuvalguse käes ei olnud esiku tagaosa põrmugi valge.
Seal oli välisuks ja vanaisa täiesti oma, teistest eraldi ja privaatne magamistuba. Esiku välisukse esisest osast ma ei mäleta erit midagi peale selle, et seal oli suur tumepruun perekonna reliikviast antiikne riidekapp. Selle pind oli värvitud tumepruuniks-punaseks ja krobeline. See oli üks minu lemmik peidukohti. Selle kõige alumisest kahest sahtlist leidis alati vahvaid ja kummalisi jalanõusid, millega sai mööda korterit kooserdada ja täditütardega kostüümimänge mängida.
Ülemine osa kapist oli reseveeritud riietele, mis olid ajast ja arust kandmata ja veel enam moest väljas.
Kuskil mängis raadio ja sealt tuli rahulikku ja südamlikku kähiseva häälelise vanamehe mõminat ja kuskilt teisest toas oli kuulda ühe teise vanamehelikku, kuid täiesti selge ja vähe võbeleva häälega, mõminat, mis raadio omast täiesti omas taktis ja viisis liugles. See tuli köögist.
Keegi astus ühe jalaga sammu ja põrand krigises, justkui kutsuvalt - keegi on siin, tule sinagi.
Voodist välja tulles toetasin alati oma jalad üle kümne sentimeetrise ääre enne kui päris püsti tõusin. Unistasin sellisest voodist, millel ääri ei oleks.
Uni silmas sammusin köögi poole kus pannil vorstiviilud praadisid ja särisesid. Nurga taga askeldas vanaisa nõude ja juba keedetud munade alustele asetamine. Mind võeti alati hommikuti soojalt vastu ja kutsuti lauda. Toit tõsteti lauale - leivad-saiad võeti leivakapist lauale, või oli alusel ja juba laual, kohvi ja teed tehti. Mäletan, et minu ja vanaisa lemmik tee oli piparmündi tee rohke suhkruga. Muna oli alati poolvedel ja maitses soolaga eriti hästi. Laual oli ka taldrikule tükeldatud roheline sibul ja seda sai võileiva peale raputada. Leib oli alati peeneteraline, pehme ja värske. Muidugi oli suviti alati ka oma aiamaa tomat ja kurk laual. Tomateid kasvas mitmesuguseid - punaseid, kollaseid, piklikuid ja suuri ümaraidki.
Tundub, et kõik tundus lapsepõlves parem ja ilusam. Muretu.
Vanaemal oli köögilaua ääres alati oma kindel koht ja ta istus ka hommikusöögi ajal alati lauas. See oli mõndadel päevadel ainuke aeg, kui kõik ümber laua istusid ja hommikusööki sõid. Vanaema kippus alati unistama, mulle tundus see eriti naljakas ja vahel ma unistasin talle silma, kuni ta märkas. Tihti ta ei teinud välja või ei pannud tähele, kui talle vastu põrnitsesin, kuid kui ta tähele pani, siis naeris ise ka alati. Ta kipub üldse meil tihti valgusesse unistama, sest ta oli laua taga alati oma hommikupäikesega töötoa poole. Päike otse silma ei paistnud, aga too tuba oli eredamast eredam, kui päike sinna paistis. Tolm hõljus.
Kodu oli asju täis - kapiääred olid viimse vaba kohani meeneid ja ninni-nänni täis. Eriti vanaema töötuba. Vanaisa tuba oli viimseni viksitud ja korras. Tema tuba oli palju pimedam ja hommipäike sinna ei paistnud kunagi. Suures paneelmajas, kus meie korterike oli, oli vanaisa tuba see, mille aken oli täpselt paneelmaja sisemises nurgas, kuhu isegi õhtupäike ei saanud paistma, kui just vastasmaja aknaklaasidelt see sisse ei peegeldunud. Elutuba oli suur, eriti minu jaoks, kui mulle tundud kõik nii suur ja avar. Hiljem samade mõõtudega korterites käies olen märganud, kui väike see nüüd tundub.
Elutoas oli suur pruuni-kirju vaip, mis tuli peaaegu akna alt kuni ukseni. Uks oli valge ja ühe suure klaasiga, ukseava lahtikäiv osa oli samuti valge ja klaasruuduga. Tuppa sisse astudes oli kohe vasakut kätt suur antiikne kummut, millel oli oma omapärane lõhn ja mille peal lae all kuivatati ajalehe peal kõrvitsaseemneid ja hoiti karbikestega rohelisi tomateid. Ülemise osa kolmes peaaegu läbipaistmatu klaasiga ustega kappides kannatas tihti reide teha, sest sealt võis leida maiustusi, mida vanaema oli ära peitnud. Keskmises kapis olid pokaalid ja õrnad nõud, kuhu kunagi midagi ei pandud, kui alles äärmisel juhul, kui asi oli tähtis ja ruumi mujale seda peita ei olnud. Vasakul oli alati kommikotte ja kaussides maiustusi. Paremal olid enamasti dokumendid. Reide korraldati vastavalt oma reeglitele ja viisidele. Kui vanaema oli oma töötoas, siis kudumismasina taga tööd tehes kuulis alati masina häält, kui vanaema jõuliselt masina sangaga osa edasi-tagasi tõmbas. See tähendas siis, et liikvel ta päris kindlasti ei ole. Kummuti kõrval oli kollane põrandalamp ja selle kõrval kohe rohelise riidekattega diivan, millel olid lakitud puidust käetoed, alati kate peal, enamasti pruuni-ruuduline ja lahti tehes mahutas kaks inimest sinna magama.
Reidi jaoks oli kõigepealt tarvis diivani seljatoe peale astuda ja sealt pika sammuga kummitu alumise osa äärele astudes sai mugavalt mööda selle laua osa ülemiste kappide juurde turnida. Alati oli tarvis vaadata, et midagi jala alla ei jääks ja et järgmisele sammule ruumi oleks. Ka see oli ette planeeritud ja eelnevalt sammupikkused ära arvestatud, et ohutult vasaku kapini saaks, mis oli diivanist kõige kaugemal ja kohe elutoa ukse ääres. Seal paar kommi varutult võis samat teedpidi tagasi alla ronida.
Diivani ees oli pruun ja päris hea suurusega pruun puidust lakitud laud ja ka sellel oli alati lina peal. Kõige parem selle juures oli see, et all oli ka sellel riiul ja sinna sai mugavalt teinekord padi pandud ja pikali heidetud. Vaimusilmas oli see narivoodi ja täditütardega mängides meil oligi tihti kogu laud kasutuses narivoodina.
Diivanist vastasseinas oli suur pruun puidust lakitud pinnaga seina sektsioon, mis oli sel ajal reeglipäraselt täpselt selline nagu igas kolmandas koduski. Kuiskil all keskel oli selline kapp, mille uks avanes ülevalt alla ja see oli siis "mängult" laud, kui parasjagu mängimine käimas oli. Sellel sai joonistatud ja raamatuid vaadatud. Mängisin selle kapiga nii tihti, et selle hõbeda kroomiga plastik uksenupp oli lausa ära kulunud õrnroosaks ja keegi, võib-olla vanaisa tegi kord märkuse, et minu nahk on selle külge sulanud ja ma mäletan, kuidas ma seda uksenuppu peale seda alati suurte silmadega, suu lahti jõllitasin ja nendele sõnadele mõtlesin.
Niisama suu lahti olnud, näiteks televiisorist midagi jälgima jäädes võis kuulda kommentaari, mis enamasti tuli elutoas minu ema suust, kes ütles "suu kinni, süda jahtub ära", mujal võis vanaemalt sama kommentaar tulla. Elutoas seda vanaemalt kohe kindlasti ei oleks saanud kuulda, sest seal käis ta päevas ainult pool tunnikest, kui parasjagu aktuaalne kaamera algas ja kuni ta lõppes. Õhtuti oli alati põrandalamp, mis põles ja valgus oli selline hubane ja soe, kuigi ta ei valgustanud suurt midagi, kui ainult seda kohta mis kohe lambi alla jäi, ehk siis diivani vasak käetugi, kus kannatas raamatuid õhtuti lugeda.
Vanaisa oli suur raamatute lugeja. Diivanilaual olid alati tema saksa keele õpikud, mida ta ise õppis televiisorit vaadates, kuna sel ajal oli meil satt, millelt jooksid vaid saksakeelsed kanalid.
Tema enda toas oli kirjutuslaual alati virn raamatuid ja tihti, kui tool oli laua alla lükatud, siis tooli juures laua peal oli mõni raamat lahti, mille vahel oli veel eraldi pandud nahast ja otsadest lõigatud narmatega järjehoidja, millel oli veel mingisugune muster peale kõrvetatud. Vanaisa magamistuba oli alati äärmiselt puhas - vaibal ei olnud kunagi puru ja kappidel ei olnud kunagi tolmu. Voodi oli suur, pruun ja antiikne. Selle peats oli kõrge ja kohal oli väike seinariiul, millele oli vanaisal pandud paar nipsasjakest ja väike pruunide kaantega piibel. Ma ei ole enam kindel, kas see oli vanaisa toas, aga meil oli olemas ka selline piibel mille leheäärised olid kullatud. See võis olla vanaisa toas, aga ma seostan seda hetkel ka vanaemaga. Vanaema käis vanaisa toas väga harva. Kohe väga harva, ehk kuus korra siis, kui kutsus sööma või millegi muu asjaajamise tõttu. Vanaema magas oma töötoas ja nii oli sellest ajast peale kuni ma mäletan ja nii minumelest oligi õige.
Vanaisal oli voodi jalatsist kuskil meetri kaugusel suur riidekapp, mille uksed avanesid voodi poole.
Mäletan, et kord oli vanaisa ostnud koti täie vitamini komme, sellised ümmargused, mis olid kilesse keeratud. Ja siis oli vanaisa riidekapp tihti minu reidide ohver.
Kord ehitas vanaisa mulle enda tuppa onni, sedasi, et põrandale kapi ja voodi vahele pani ta madratsi ja katuseks tõmbas kuidagi voodi jalutsist kapini voodikatte. Mäletan, et seal oli kuidagi pimeda võittu ja ma kaua seal ei mänginud.
Elutoa juurde tagasi minnes, oli meil kohe tuppa sisse astudes, lahtise ukse taga antiikne suur ümar pidulaud, mis sünnipäevadeks toa keskele tõmmati ja mille ümber mahtusid kõik sugulased istuma, kui see lahti tehti ja puulaud vahele pandi, sedasi, et laud oli veel suurem ja ovaalne. Muidugi nüüd see laud, ei tundu enam nii suur. Pidude ajal sai seal laua all lastega roomatud ja mängitud. Suured istusid kõik ümber laua ja jutustasid. Sellele me eriti tähelepanu ei pööranud, rohkem toimus mängimine ja fantaasia lendamine. Peo alguses oli kõigil kohustus laua ümber istuda ja seda meile laste just eriti, kuna pidi kõigepealt maitsvat ja täpselt sobivalt mahlakat vanaema valmistatud kartulisalatit sööma ja isevalmistatud marjamorssi kõrvale jooma. See oli väga maitsev ja kannatas oodata. Pidude ajal pandi tüdrukutele sitsi-satsiline kleit selga. Poisid olid lihtsalt puhastes särkides ja traksidega üleval seisvates pükstes. Toit söödud, võis mäng alata.
Mäletan, et kord mängisime me mingisugust lõvi mängu. See eeldas seda, et mäng toimus meie suures esikus ja kõikide tubade uksed sai suletud ja tuled kustu pandud. Vanem onupoeg oli siis välisukse poolses esiku osas, kust ei paistnud väikest valguse kiirtki ja meie olime tubade uste osas, kust ainuke valgus kumas elutoast, mille uksel oli klaasist musterdatud uks. Meie siis olime kägaras maas ja ootasime kuni lõvi meid koopast välja tulles sööma tuleb. Ega ma mängust midagi muud ei mäletagi, kui seda, et onupoeg tegi mingisuguseid lõvihäälitususi ja vahel tuli pimedusest välja veel häälitsema. Muidugi teised kõik olid toimuvast ärevuses ja võibolla oli ka vahel kuulda kiljatusi. Keegi teine seda mängu ei mäleta, kui vaid mina. Oleme sellest onupoegade, onutütre ja täditütardega ka hiljem rääkinud, kuid ükski neist ei suuda sellist mängu meenutada. Teine onutütar oli liiga väike sellise mängu mängimiseks.
Mäletan ärevust enne igat pidupäeva ja hommikud tundusid äärmielt pikad külalisi oodates. Siis oli alati nii, et vanaema askeldas köögis pidusöögiga ja vanaisa hoidis enamasti köögist eemale kas mööda esikut edasi tagasi jalutades ja sigarit läbi pitsi tõmmates või oma toas midagi askeldades. Ka tal oli vähene ärevus sees millegipärast.
Elutoast pääses rõdule ja seal oli alati eriliselt värske ja puhta pesu lõhn. Pesunöörid olid helesinistest seinadest ühendatud ja vasakul suure ava all oli veel üks ava, millel olid metallist torud piisavalt tihedalt, et lapsed ja koduloomad sealt alla ei lendaks. Suviti oli rõdu meie mängudes kodu ja selle ust sai koomale tõmmata nagu koduust. Üle õlgade olid meil tõmmatud keebid ja tihti leidsime kostüümide koostamiseks vanaema kapist pikki seelikuid mis meile võisid nii pikad olla et sai kaela ümber kanda, nagu maani keepi. Tihti olime me emad, võõrasemad ja õed. Askeldasime nukkudega edasi-tagasi elutoa ja rõdu vahet. Koputamine "külla tulles" oli eriti põnev.
Vanaema ise, töökas nagu ta ka oli, oli siiski kuidagi lapsemeelne ja tõi meile tihti barbi-nukke, kui oma nädala pikkustelt tööreisidelt Tallinnast tagasi tuli.
Oma innuga suutis ta meile osta kokku isegi barbi mööbli kollektsiooni, mis oli plastmassriiulitele paigutatud täpselt ruumiti. Uued barbi-nukud lõhnasid alati nii mõnusalt ja see oli eriti nauditav.
Kord tõi ta meile ruumide vahelise telefoni, mille juhe tuli tõmmata ühest toast teise ja vanaema kinnitas selle juhtme kuidagi mööda lage jooksma, et see ette ei jääks. Nii algasid meie kodumängud nii, et üks kodu oli vanaema töötoas, kus ta ise ka koguaeg tööd tegi ja teine elutoas. Telefoniga siis kutsuti tihedalt külla ja loomulikult oli mängu juures väga tähtis, et uksed oleks kinni ja saaks külla minnes koputada.
Telefon kaua ei püsinud, sest vanaemal arvatavasti viskas üle see tema toas mängimine, kiljumine ja kodutamine. Nii see vaikselt ära pandigi, kui patareid esimest korda tühjaks olid saanud.
Vanaema töötuba oli äärmiselt huvitav, sest tal oli seal palju sahtleid ja kappe, millele sai jällegi reide korraldada salamisi. Vanaema töötoa ukse kõrval oli kohe suur tol ajal kaasaegne riidekapp, kus oli üks osa riiulitega ja teine osa selline, kuhu sai riided puuga riputada. Alumises sahtlis olid vanaema voodiriided, milled ta igal õhtul oma töötoas lahtikäivale kitsale diivanile laotas, seega diivan oli enamasti asjadest tühi, kui vaid paar suurt ja väiksemalt lõngarulli siin ja seal diivani seljatoel või peal. ülejäänud tuba oli äärmiselt täis lõngakerasid ja neid võis olla isegi ositi laiali jooksnud mööda tuba, kui kogemata jalaga pihta on mindud. Akna all vasakul oli kohe töölaud, millel oli kogu laua pikkuses kudumismasin oma kogu hiilguses ja selle taga laual jällegi lõngakerasid ja seinal kapike, kus oli palju pisikesi sahtleid ja igasse sahtlisse käis vastavalt oma töövidin või abivahend. Vanaema armastas märkmikuid koguda, pidada ja osta, ka neid leidus. Töölaua kõrval olid kaks madalat kappi ja ühe peal oli suur peegel, mille külgi sai liigutada ette ja tahapoole. Peegli ees oli duubelmakk ja kohe selle all sahtlis oli terve sahtlitäis kassette. Enamus kõik olid Eesti iidolite poolt lauldud kassetid. Leidus ka selliseid, mis rohkem noorematele peale läksid, näiteks ansambli "Apelsin" kassett ja "Kuldse trio" mitu kassetti, mida mina isiklikult kuulasin tihti, kui vanaema kodus ei olnud.
Teatud päevadel oli turulkäigu päev ja vahel, väga harva tõi vanaema turult või kuskilt teadmata poest kollast paberisse pakitud jäätist. See oli nii hea, et isegi praegu tagant järele mõeldes viib keele alla.

Ma võiks jutustada veelgi oma imelisest lapsepõlvest, kuid siis ei jõuaks keegi seda lõpuni lugeda.
Kokkuvõtteks minu kodu lapsepõlves oli nii turvaline, et ma ei tundnud ennast isegi selle pimedaimas nurgakeses ebaturvaliselt. Armastust oli nii palju, et jätkub siiani.
Tänan neid selle ülemeeleliselt kauni ja imelise lapsepõlve eest.

Lilled minu kallile vanaemale, kes mulle senini äärmiselt kallis ja armas on...

Lilled minu nüüdseks juba meie seast lahkunud vanaisale, külvaksin Sulle neist terve põllu.

Unenägu 20.05 2013 Töötamine

See pidi olema mingisuguse tähendusega mulle, et ma jalad tagumiku alt välja ajaks ja tööle läheks.
Unenäost siis - nimelt minu kallitel sugulastel on oma äri ja loodetavasti löövad sellega tublisti läbi, kuid unenäos neil oli ninni-nänni pood ja mees (nimetame ta Jüriks) oli põhimõtteliselt kogu aja poes paiga peal ja juhatas energiliselt vägesid. Naine (nimetagem ta Mariks) töötas enamasti kontori poole peal.

Mina siis olin läinud külla neile ja Mari palus mul kassas paar klienti vastu võtta kuniks tema mingisuguseid pabereid ajas. Paari kliendi möödudes ma üritasin kassast lahkuda ja oma teed nö minna, kui Jüri tuli mind uuesti kassasse kamandama. Unes ma vastu ei hakanud ka ja läksin kassasse, tegin täispika tööpäeva. Hiljem, kui tööpäev läbi oli, siis oli mul emotsioon selline, et mul ei olnud midagi selle vastu, aga teadsin, et homme ma sinna enam ei lähe. Lõpuks viidi meid autoga kuskile, arvatavasti, iga roju oma koju. Ma ei olnud ainuke tööline, olid veel kaks, kelle isikuid ei selgunud ja nad olid unenäos minu jaoks rohkem nagu võta üks viska vastu teist - kogumid, nad olid minujaoks hallid ja ühesugused, nagu uued e-maili kontod, kuhu ei ole veel isikupärast pilti lisatud.
Mari ja Jüri on ka päriselus väga töökad ja tublid ja kujutan ette, et nende tööeetika ongi midagi sarnast sellele, mida unenäos nägin.

Unenägu võis mulle tähendada seda, et peaksin uuesti mõtlema hakkama tööle minemisele ja seda ma ka teen, aga sellega on kaasnenud vähene ärevus ja segadus. Võibolla oli see unenäo ajend.

Marile ja Jürile (nimed muudetud) soovin jõudu tööle ja usun nende edusse. Olete ääretult tublid!

Unenägu 19.04.2013

Pole jällegi mõnda aega suutnud siia kirjutada ja polegi olnud midagi mida siia kirjutada. Elu on kiireks vahepeal läinud ja unega on probleeme, unenägudest rääkimata.

Kuid eile öösel nägin und ja ma olin selle täiesti unustanud kui alles tükk aega peale voodist tõusmist avastasin end mõtetes rändamas ja mulle meenus, et ma nägin kuskil maailma kõige ilusamat orhideed. See oli nii ilus, et ma tundsin nagu peaksin seda lille silmitsema klaasi tagant. Siis alles meenus mulle, et olin öösel seda unes näinud.
Orhidee oli helekollane ja lausa helendas oma ilust. Ma ei mäleta unenäo süžeest mitte ühtegi detaili, kui ainult seda ilusat ja imepärast kollaste õitega orhideed ja paari, sellest orhideest, täiesti erinevat orhideed, mis olid samuti ilusad.

Praegu seda postitust kirjutades meenus mulle, et kollased lilled olid minu vanaisa lemmikud. Kes teab.. vb käis ta mind unenäos tervitamas.

Unenägude seletaja ennustab sellega armastust ja ilu, head elujärkku. Eks näha ole, aga ega ma millestkist praegugi puudust ei tunne.
Elu on lill! :)

Lapsed...

Soovin seekord kirjutada teemast, mis tegelikult ei olegi otseselt seotud paranähtuste või millegi esoteerilisega.

Nimelt alustasin lühiajalist tööd lasteaias ja pelgalt kahe päevase viibimisega lasteaias olen avastanud, et vanemad ei tegele oma lastega. Ei. Nad tegelevad oma lastega - viivad ehk loomaaeda, kinno ja mängivad nendega. Aga silmapaistvalt ei ole vanemad seletanud lastele kuidas olla tähelepanelik, kannatlik ja südamlik teiste inimeste vastu.
Ma mõistan, et nad ongi ju kõigest alles lapsed, aga sellega me ei saa lohutada ennast. Ja me olemegi selle kõigega hilja peale jäänud. Lastel ei näi olevat mingisugustki ettekujutust, kuidas näiteks halvad sõnad võivad teist last kurvaks teha või kuidas kellegi teise paratamatut välimust kommenteerides tegelikult kõvasti haiget teevad.
Ehk pole vanemad leidnud oma last sellisest olukorrast, kus nad on teisi arvustanud, et nad oleksid saanud seletada, miks nii ei saa käituda.

Praegu on teismelistel lastel koolis eriti raske, sest vanematel on palju tööd tegemata jäänud ja siinkohal ei saa pugeda enam vabanduste taha.

Vanematel ei ole tänapäeva ühiskonnas enam aega tegeleda intensiivsemalt oma laste mõttemaailma arenguga, kuid see on neile endile tulevikuks äärmiselt oluline. Neil on tarvis mõista, mis on õige ja mis on vale. Nad peavad teadma, millal tunnustada õiget käitumist ja valet käitumist laita.

Pöördun hiljem kindlasti selle teema juurde tagasi, kuna olen alles teist päeva tööl ja kindlasti tuleb veel lisa mõtteteru või mõttelõngu.

Unenägu 15.03

See unenägu on üks selgeima sõnumiga unenägusid, mida ma näinud olen.

Olin unenäos mina ise. Tegevus oli enamasti kuskil hoones, mis oli justkui sümmeetriliselt täiuslikus tasakaalus ja alati kui ma kuskil ruumis olin siis oli minu ümber alati nagu udu või sudu. Millegipärast ruumides ei olnud ühtegi mööbli eset ja seisti alati ruumi keskel, nagu see oleks olnud tuum ja ruumide ääres seismine tundud olevat mõtetu, sest ruumil ei olnud tähtsust.
See unenägu oli selles mõttes teistest erinev, et ma ei tundnud et ruumil ja ajal on tähtsust.
Asja juurde edasi minnes - mul oli tunne nagu mind oleks sinna "tõmmatud" või röövitud (vägivalda ei olnud, pigem vastupidi, aga tundsin nagu minu koht ei ole seal, nendega). Inimesed või tegelased, kes minuga seal tegelesid olid inimese välimusega (käitumiselt rahulikud, vaoshoitud ja vähese jutuga), kuid ma eelistasin neid kutsuda tulnukateks, kuigi ma teadsin, et nad just tulnukad ka ei ole. Aga mulle oli jäänud mulje nagu nad ei paljune inimese kombel, vaid "saadavad" hingi läbi inimkehade sündima.
Ja minu otstarve nende jaoks oligi neile hinge sünnitamine. Mulle öeldi, et minu keha ja vaim on täpselt õiges tasakaalus, et neile äärmiselt tähtis hing läbi minu ellu saata.
See oli üks aspekt unenäost ja teine oli see, et minu elukaaslane üritas mind sealt nende juurest järjepidevalt ära päästa. Mitmeid kordi ta viis mu sealt minema. Viimane kord, kui ta mu sealt päästis, olin ma ise õnnelik ja rahul. Ma teadsin, et see oli viimane kord ja ma noppisin enne oma elukaaslase käte vahele jooksmist selle "ehitise kõrvalt" potis kasvava tomatitaime. See oli selline sort tomateid, mille viljaliha on palju väiksem ja värvuselt, mitte punane vaid tumepunane, peaaegu pruun. Ja ma andsin selle potilille oma elukaaslasele.
Sellega unenägu lõppes. Minu jaoks on see haruldane, et unenägu on nähtud algusest lõpuni nagu film. Veel enne ärkamist oli mul tunne, et minu läheduses on alati väike pallike hinge, mis ootab ideaalset hetke, et pääseda läbi minu sündima.
Tomatitaimest ma aru ei saanud ja kuna unenägu tundus nii eriline või teistlaadi utoopiline, siis rääkisin ka oma elukaaslasele sellest ja avastasin, et tomatitaim, kui sümbol ei olnud mulle, vaid talle. Ta teadis täpselt mida tomat sümboliseerib ja tema sõnad olid sellised: "See tähendab väikest südant ja öeldakse, et inimese hing on inimese südames."

Sama päev nägin meie magamistoas orbi ja kuna ma tegelikult näen neid päris tihti, siis mõtlesin unenäo peale, et äkki see ei olnudki niivõrd unenägu, kui sõnum.

EDIT: 4 aastat hiljem - umbes aasta peale selle unenäo nägemist ma rasestusin.

Unenägu 14.03

Nägin unes, et mul oli oma kauplus/barista/kohvik ja minu üks nõbudest oli seal töölisena. Minu tunded ja emotsioonid olid sellised, nagu ma oleks omanud seda kohakest juba mõnda aega, aga vahepeal selle lihtsalt unarusse jätnud. Nõbu oli omal jõul üritanud tellida kauppagi, aga see ei olnud selline mis mulle oleks meeldinud. Hakkasin oma kohakesega tegelema ja tellima sellist kauppa, mis selle kohakese jälle minu "omaks" tegi. Olin nii vaimustuses ja olin taasleidnud oma innustuse. Mind saatis tänu sellele edu.

Sugulane võis olla unenäos tänu sellele, et ta oli just eelmine päev mul külas käinud ja tal on töö leidmisega probleeme. Loodan, et ta saab kiiremas korras töö.

Ma täpselt ei ole seda unenägu saanud millegagi oma igapäeva elust ühitada, aga hea mõttelõnga sain küll ja ehk õpetusegi, et kõik õnnestub, kui sellele piisavalt oma aega pühendada.

Cant take my eyes off of You..

Postituse pealkiri on ühe loo laulusõnad. Otsustasin siia kirjutada erladi postituse laulude kohta, ehk siis laulud, mis mind hootiselt kummitama hakkavad.
Ma võin parasjagu tegemas olla midagi ja võin olla kerkendunud millelegi, kui järsku, ilma mingi hoiatuseta hakkab mõni vana lugu peas kummitama, mida pole isegi tükk aega kuulanud.
Minu puhul on millegipärast enamasti vanemad lood, mis ei ole parasjagu populaarsed. Enamasti 80-ndatest või isegi vanemad.

Sellistel puhkudel ma võtan neid kui avatud informatsiooni millelegi ja ma üritan emotsioonide ja laulusõnadega sünkroonilisel koosluse luua, mis minu peas loogiline paistab ning loen sellest kogemusest välja kas mingisuguse õppetunni või vihje.

Usun, et paljud kogevad selliseid momente oma elus, kus midagi lihtsalt tuleb nendeni, nagu sõnumid lauludena, mis peas mängima hakkavad..
See on meis kõigis tegelikult olemas, kuid me ei oska seda tunnistada.
Meie mõistus on asjad palju keerulisemaks mõelnud ja meile ei mahu pähe, et kummitama hakkav lugu peas võib meid millenigi vaimselt juhatada.. või siis kasvõi igapäeva elu tarbeks sõnumi anda.

Olen äärmiselt tänulik, kui avastan oma peas mõne loo mängimas. Vahel on lugudel ka lohutav sõnum ja see teeb asja sedavõrd erilisemaks ja samas ka tähtsamaks.

EDIT: 4 aastat hiljem ja olles avastanud oma võime suhelda teispoolsuse kodanikega, võin kindlalt väita, et suur osa nendest lugudest on seotud hingedega, kes sõnumit edasi soovivad anda.

Kaks unenägu erinevatest järjestikulisest ööst

Mul pole viimasel ajal mahti kirjutada olnud. Olen endaga palju tööd üritanud teha, et ennast taas sünkrooni saada ja ei tunne ennast kunagi õigel lainel olevat, kui olen taas midagi unes näinud või midagi uut kogenud.

Kuid soovin kirjutada kahest unenäost, mida nägin alles hiljuti (kaks ööd tagasi viimane), sest ei soovi neid unustada ja usun, et neil on teatud väärtus minule.

Nimelt nägin esimene öö unes, et ma vaatasin kuud ja see ei olnud tavapärane kuuvaatlus, vaid kuu ümber oli väga palju virmalisi, mis keerlesid silmnähtavalt kuu ümber ja isegi helkisid. See oli äärmiselt ilus ja lummav vaatepilt. Sellistel puhkudel on mul alati kahju, et mul ei ole oskusi näiteks graafika disainis, et üritada edasi anda neid ääretult värvilisi ja lummavaid vaatepilte, mida ma vahel olen näinud, kas unenägudes või meditatsiooni ajal. Minuga tundus vaatlemas olevat terve maailm. Kui ühtäkki kuu lagunes tükkideks, tuumast eraldusid nagu suured mandritükid, mis kuumusest hõõgusid ja nagu paberitükid jahtudes tuhastusid kuu ümbruse atmosfääri. Kuu lagunes täielikult ja mõne sekundi jooksul seda enam ei olnud, justkui polekski kunagi olnud olemas. Unenäo tähtsaim osa on tavaliselt see emotsioon, mida sa tunned. Olen kindel, et ma ei näinud maailmalõppu ette.
Ja peale kuu lagunemist saabus paanika. Inimesed olid paanikas, sest teadsid, et kuu on planeet Maa üks tähtsaid osi ja selle hävinemisel ootab meid katastroof - üleujutused ja võimalikud pooluste vahetused.
Unenäos oli saabunud paanika ja mina mõtlesin endamisi: "Miks ma selleks ette ei valmistunud, ma ju teadsin, et see kunagi juhtub."
Just see lause oli mulle minu unenäos kõige tähtsam. Olen ka varem hoiatusi saanud, et mul on vaja ennast teatud elumuutusteks ette valmistada ja ma sain kohe aru mida ma sellest unenäost välja pidin lugema.

Teine unenägu oli kohe järgmine öö ja ma nägin unes, et ma olin sattunud kuidagi hooldama orvust last. Ta võis olla 2 aastane, tumedad krussis juuksed ja suured pruunid silmad. Ta oli ääretult vallatu ja rõõmsameelne. See meeldis mulle. Aga kui ma teda vannitasin, siis nägin tema silmades kurbust ja justkui üksindust. Tundsin talle kaasa ja tahtsin teda kogu südamest elulõpuni enda juures turvalises kohas hoida ja armastada. Unenägu sellega piirdus.

Sellise unenäo puhul võib tegu olla sisemise lapsega. Unenägu viitas millelegi, mida ma täpselt välja ei ole veel lugenud. Tavaliselt last unes nähes, ehk siis sisemise lapse olekut nähes võib välja lugeda palju sellest milline laps loomuselt on, kui vana ta on, mis olukorras ta on jne. Hetkel ma ei oska palju enda unenäost välja lugeda, sest see võib viitada mitmele erinevale asjale.

Kahe unenäo vahel võib olla ka side - toimub elus suur muutus, milleks ma pean ennast vaimselt ette valmistama ja mitta ära unustama oma sisemist last õnnelikuna hoida.

23.02.2013 Unenägu

Tänane unenägu jättis mind hommikuks kõhuvaluga.

Unes oli mingisugune koosviibimine - sünnipäev võibolla. Ja sellel koosviibimisel oli keegi minuga mitte samast rahvusest mees, kes üritas mind kosida, aga ma ei võtnud vedu. Hiljem, kui ta oli suutnud mulle avalikustada oma agendasid, siis tundus, et me olime agenda poolest sarnased ja ma leebusin. (see võis olla minu enda loodud unenägu, sest eile oli mul enda partneriga tuline vaidlus ja just nimelt selle pärast, et me maailma erinevalt näeme.. olin sellest vaidlusest äärmiselt läbi - kogu energia oli läinud ja isegi tundsin, et süda võiks nüüd lakata töötamast, sest igasugune isu oli läinud.)
Unes jäi see sinna paikka, kui olin juba asunud uuele ettevõtmisele. Tundus nagu oleksin ma pannud pommi mingisugusele tehasele ja isegi pääsesin sellega puhtalt. Tehastega on nimelt mul see probleem, et need ajavad oma saastetegurite pärast ihukarvad püsti.

Kõhuvalu on alatihti esile tulnud, kui olen tundnud vajadust millegi vastu protestida.

13.01.13 Unenägu

Nägin täna magusat unenägu, olulist mulle endale.
Kuid hommikul, kui juba ärkvel olin, kuid siiski veel pikali ja unelemas.. nägin ma kahte pilti oma silme ette kerkimas.
Esimene neist oli paar abielusõrmuseid ja koheselt selle järgi tuli pilt kirikust.
Ma ei ole sellele nägemusele veel vastust saanud..


Täiendus: Ma pean ikkagi kirjutama siia või kuskile mujale, mis unenägu ma nägin, sest ma ei mäleta enam..

Mast maas...

Pole üle pika aja siia midagi kirjutanud. Ja seda sellepärast, et olen viimasel ajal ennast kehvasti tundnud, võib öelda, et isegi leinanud.
Leina seisundis on inimesel raske "näha" ja "kuulda". Ja enne seda olin tegemas elumuutvaid plaane.
Vähemalt sain teada, mis oli see spiraal, mis langes minu kõrvale diivanile. Kirjutasin sellest ühes postituses. Sel ajal ei teadnud ma mis see olla võiks, aga olin lummatud.
Nimelt jäin ma vahepeal rasedaks, kuid see ei kestnud väga kaua. Just siis, kui hakkasin tulevikuplaane tegema juhtus see, mis võib-olla pidigi juhtuma - rasedus katkes.

Minu uskumustega peaks olema kerge seda olukorda analüüsida, aga kui see juhtub minu endaga, siis ei suuda ma sellele seletust leida vaid süüdistan iseennast. Mida ma võisin valesti teha? Kas ma sõin või tegin midagi? Kui esimesed ohumärgid tekkisid, kas ma siis ei puhkanud piisavalt?

Öeldakse, et laps ei tunne ennast teretulnuna või, et ta ei tunne et vanemad selleks valmis oleks. Aga tavaliselt sellistes olukordades vanemad ei ole kunagi valmis, see tuleb aja jooksul. Noored, kes lapseootele ootamatult jäävad, nemadki ei ole selleks valmis.

Ja mõelda, et mõni aeg, enne minu rasedust, ma kutsusin teda läbi enda sündima, kuid kui tal on aega oodata sündimisega, et ta siis seda hiljem teeks, et saaksin enda vaimsusega tegeleda. Kui rumal minust.
Sellepärast ma ei saagi aru, miks ta juba poolel teel, ümber mõtles.

Olin muidugi väga traumeeritud kogu loost ja nüüd ei julge enam rasestuda.

See selleks, sain loo oma südamelt ja olen võtnud nõuks uuesti vaimsusele pühenduda.
Nägingi eile öösel unes laeval viibimist ja sealsete mugavuste nautimist. Paistis olevat väiksem alus, millel olid kõik mugavused ja ülimalt kaunis sisustus. See oli nagu kuskilt kolmekümnendate Ameerika filmist.
Selline unenägu pidavat tähendama edu ja "sõitu lepase reega".

Eks see näha ole.

EDIT 23.04.2016: Märkuseks lisan, et hiljem ma olen kirjutanud postituse teejuhtide ja raseduste teemadel. Praeguse postituse kirjutades ei olnud ma veel täielikult teadlik nende seosest. Eelpool olevas postituses on ka minu uus edit, kus ma väidan selle spiraali olevat teejuhiks.