Lapsed...

Soovin seekord kirjutada teemast, mis tegelikult ei olegi otseselt seotud paranähtuste või millegi esoteerilisega.

Nimelt alustasin lühiajalist tööd lasteaias ja pelgalt kahe päevase viibimisega lasteaias olen avastanud, et vanemad ei tegele oma lastega. Ei. Nad tegelevad oma lastega - viivad ehk loomaaeda, kinno ja mängivad nendega. Aga silmapaistvalt ei ole vanemad seletanud lastele kuidas olla tähelepanelik, kannatlik ja südamlik teiste inimeste vastu.
Ma mõistan, et nad ongi ju kõigest alles lapsed, aga sellega me ei saa lohutada ennast. Ja me olemegi selle kõigega hilja peale jäänud. Lastel ei näi olevat mingisugustki ettekujutust, kuidas näiteks halvad sõnad võivad teist last kurvaks teha või kuidas kellegi teise paratamatut välimust kommenteerides tegelikult kõvasti haiget teevad.
Ehk pole vanemad leidnud oma last sellisest olukorrast, kus nad on teisi arvustanud, et nad oleksid saanud seletada, miks nii ei saa käituda.

Praegu on teismelistel lastel koolis eriti raske, sest vanematel on palju tööd tegemata jäänud ja siinkohal ei saa pugeda enam vabanduste taha.

Vanematel ei ole tänapäeva ühiskonnas enam aega tegeleda intensiivsemalt oma laste mõttemaailma arenguga, kuid see on neile endile tulevikuks äärmiselt oluline. Neil on tarvis mõista, mis on õige ja mis on vale. Nad peavad teadma, millal tunnustada õiget käitumist ja valet käitumist laita.

Pöördun hiljem kindlasti selle teema juurde tagasi, kuna olen alles teist päeva tööl ja kindlasti tuleb veel lisa mõtteteru või mõttelõngu.

Unenägu 15.03

See unenägu on üks selgeima sõnumiga unenägusid, mida ma näinud olen.

Olin unenäos mina ise. Tegevus oli enamasti kuskil hoones, mis oli justkui sümmeetriliselt täiuslikus tasakaalus ja alati kui ma kuskil ruumis olin siis oli minu ümber alati nagu udu või sudu. Millegipärast ruumides ei olnud ühtegi mööbli eset ja seisti alati ruumi keskel, nagu see oleks olnud tuum ja ruumide ääres seismine tundud olevat mõtetu, sest ruumil ei olnud tähtsust.
See unenägu oli selles mõttes teistest erinev, et ma ei tundnud et ruumil ja ajal on tähtsust.
Asja juurde edasi minnes - mul oli tunne nagu mind oleks sinna "tõmmatud" või röövitud (vägivalda ei olnud, pigem vastupidi, aga tundsin nagu minu koht ei ole seal, nendega). Inimesed või tegelased, kes minuga seal tegelesid olid inimese välimusega (käitumiselt rahulikud, vaoshoitud ja vähese jutuga), kuid ma eelistasin neid kutsuda tulnukateks, kuigi ma teadsin, et nad just tulnukad ka ei ole. Aga mulle oli jäänud mulje nagu nad ei paljune inimese kombel, vaid "saadavad" hingi läbi inimkehade sündima.
Ja minu otstarve nende jaoks oligi neile hinge sünnitamine. Mulle öeldi, et minu keha ja vaim on täpselt õiges tasakaalus, et neile äärmiselt tähtis hing läbi minu ellu saata.
See oli üks aspekt unenäost ja teine oli see, et minu elukaaslane üritas mind sealt nende juurest järjepidevalt ära päästa. Mitmeid kordi ta viis mu sealt minema. Viimane kord, kui ta mu sealt päästis, olin ma ise õnnelik ja rahul. Ma teadsin, et see oli viimane kord ja ma noppisin enne oma elukaaslase käte vahele jooksmist selle "ehitise kõrvalt" potis kasvava tomatitaime. See oli selline sort tomateid, mille viljaliha on palju väiksem ja värvuselt, mitte punane vaid tumepunane, peaaegu pruun. Ja ma andsin selle potilille oma elukaaslasele.
Sellega unenägu lõppes. Minu jaoks on see haruldane, et unenägu on nähtud algusest lõpuni nagu film. Veel enne ärkamist oli mul tunne, et minu läheduses on alati väike pallike hinge, mis ootab ideaalset hetke, et pääseda läbi minu sündima.
Tomatitaimest ma aru ei saanud ja kuna unenägu tundus nii eriline või teistlaadi utoopiline, siis rääkisin ka oma elukaaslasele sellest ja avastasin, et tomatitaim, kui sümbol ei olnud mulle, vaid talle. Ta teadis täpselt mida tomat sümboliseerib ja tema sõnad olid sellised: "See tähendab väikest südant ja öeldakse, et inimese hing on inimese südames."

Sama päev nägin meie magamistoas orbi ja kuna ma tegelikult näen neid päris tihti, siis mõtlesin unenäo peale, et äkki see ei olnudki niivõrd unenägu, kui sõnum.

EDIT: 4 aastat hiljem - umbes aasta peale selle unenäo nägemist ma rasestusin.

Unenägu 14.03

Nägin unes, et mul oli oma kauplus/barista/kohvik ja minu üks nõbudest oli seal töölisena. Minu tunded ja emotsioonid olid sellised, nagu ma oleks omanud seda kohakest juba mõnda aega, aga vahepeal selle lihtsalt unarusse jätnud. Nõbu oli omal jõul üritanud tellida kauppagi, aga see ei olnud selline mis mulle oleks meeldinud. Hakkasin oma kohakesega tegelema ja tellima sellist kauppa, mis selle kohakese jälle minu "omaks" tegi. Olin nii vaimustuses ja olin taasleidnud oma innustuse. Mind saatis tänu sellele edu.

Sugulane võis olla unenäos tänu sellele, et ta oli just eelmine päev mul külas käinud ja tal on töö leidmisega probleeme. Loodan, et ta saab kiiremas korras töö.

Ma täpselt ei ole seda unenägu saanud millegagi oma igapäeva elust ühitada, aga hea mõttelõnga sain küll ja ehk õpetusegi, et kõik õnnestub, kui sellele piisavalt oma aega pühendada.

Cant take my eyes off of You..

Postituse pealkiri on ühe loo laulusõnad. Otsustasin siia kirjutada erladi postituse laulude kohta, ehk siis laulud, mis mind hootiselt kummitama hakkavad.
Ma võin parasjagu tegemas olla midagi ja võin olla kerkendunud millelegi, kui järsku, ilma mingi hoiatuseta hakkab mõni vana lugu peas kummitama, mida pole isegi tükk aega kuulanud.
Minu puhul on millegipärast enamasti vanemad lood, mis ei ole parasjagu populaarsed. Enamasti 80-ndatest või isegi vanemad.

Sellistel puhkudel ma võtan neid kui avatud informatsiooni millelegi ja ma üritan emotsioonide ja laulusõnadega sünkroonilisel koosluse luua, mis minu peas loogiline paistab ning loen sellest kogemusest välja kas mingisuguse õppetunni või vihje.

Usun, et paljud kogevad selliseid momente oma elus, kus midagi lihtsalt tuleb nendeni, nagu sõnumid lauludena, mis peas mängima hakkavad..
See on meis kõigis tegelikult olemas, kuid me ei oska seda tunnistada.
Meie mõistus on asjad palju keerulisemaks mõelnud ja meile ei mahu pähe, et kummitama hakkav lugu peas võib meid millenigi vaimselt juhatada.. või siis kasvõi igapäeva elu tarbeks sõnumi anda.

Olen äärmiselt tänulik, kui avastan oma peas mõne loo mängimas. Vahel on lugudel ka lohutav sõnum ja see teeb asja sedavõrd erilisemaks ja samas ka tähtsamaks.

EDIT: 4 aastat hiljem ja olles avastanud oma võime suhelda teispoolsuse kodanikega, võin kindlalt väita, et suur osa nendest lugudest on seotud hingedega, kes sõnumit edasi soovivad anda.

Kaks unenägu erinevatest järjestikulisest ööst

Mul pole viimasel ajal mahti kirjutada olnud. Olen endaga palju tööd üritanud teha, et ennast taas sünkrooni saada ja ei tunne ennast kunagi õigel lainel olevat, kui olen taas midagi unes näinud või midagi uut kogenud.

Kuid soovin kirjutada kahest unenäost, mida nägin alles hiljuti (kaks ööd tagasi viimane), sest ei soovi neid unustada ja usun, et neil on teatud väärtus minule.

Nimelt nägin esimene öö unes, et ma vaatasin kuud ja see ei olnud tavapärane kuuvaatlus, vaid kuu ümber oli väga palju virmalisi, mis keerlesid silmnähtavalt kuu ümber ja isegi helkisid. See oli äärmiselt ilus ja lummav vaatepilt. Sellistel puhkudel on mul alati kahju, et mul ei ole oskusi näiteks graafika disainis, et üritada edasi anda neid ääretult värvilisi ja lummavaid vaatepilte, mida ma vahel olen näinud, kas unenägudes või meditatsiooni ajal. Minuga tundus vaatlemas olevat terve maailm. Kui ühtäkki kuu lagunes tükkideks, tuumast eraldusid nagu suured mandritükid, mis kuumusest hõõgusid ja nagu paberitükid jahtudes tuhastusid kuu ümbruse atmosfääri. Kuu lagunes täielikult ja mõne sekundi jooksul seda enam ei olnud, justkui polekski kunagi olnud olemas. Unenäo tähtsaim osa on tavaliselt see emotsioon, mida sa tunned. Olen kindel, et ma ei näinud maailmalõppu ette.
Ja peale kuu lagunemist saabus paanika. Inimesed olid paanikas, sest teadsid, et kuu on planeet Maa üks tähtsaid osi ja selle hävinemisel ootab meid katastroof - üleujutused ja võimalikud pooluste vahetused.
Unenäos oli saabunud paanika ja mina mõtlesin endamisi: "Miks ma selleks ette ei valmistunud, ma ju teadsin, et see kunagi juhtub."
Just see lause oli mulle minu unenäos kõige tähtsam. Olen ka varem hoiatusi saanud, et mul on vaja ennast teatud elumuutusteks ette valmistada ja ma sain kohe aru mida ma sellest unenäost välja pidin lugema.

Teine unenägu oli kohe järgmine öö ja ma nägin unes, et ma olin sattunud kuidagi hooldama orvust last. Ta võis olla 2 aastane, tumedad krussis juuksed ja suured pruunid silmad. Ta oli ääretult vallatu ja rõõmsameelne. See meeldis mulle. Aga kui ma teda vannitasin, siis nägin tema silmades kurbust ja justkui üksindust. Tundsin talle kaasa ja tahtsin teda kogu südamest elulõpuni enda juures turvalises kohas hoida ja armastada. Unenägu sellega piirdus.

Sellise unenäo puhul võib tegu olla sisemise lapsega. Unenägu viitas millelegi, mida ma täpselt välja ei ole veel lugenud. Tavaliselt last unes nähes, ehk siis sisemise lapse olekut nähes võib välja lugeda palju sellest milline laps loomuselt on, kui vana ta on, mis olukorras ta on jne. Hetkel ma ei oska palju enda unenäost välja lugeda, sest see võib viitada mitmele erinevale asjale.

Kahe unenäo vahel võib olla ka side - toimub elus suur muutus, milleks ma pean ennast vaimselt ette valmistama ja mitta ära unustama oma sisemist last õnnelikuna hoida.