Kuula ja näe...

Ei osanud sellele postitusele nime panna, sest tahan vaid rääkida oma kogemusest häälte kuulamisega ja imelike asjade nägemisega.

Kummitusi ma oma silmaga näinud ei ole. Öeldakse, et kummitused on igal pool ja nägijad näevad neid päris tihti. Kuulnud olen neid küll, kuid mitte just rääkimas.

Unenägudes kasutan enamasti telepaatiat. Vahel harva, kui sõnadeks läheb. Nii imelik kui see ka ei ole, olen viimasel ajal telepaatilist suhtlemist harrastama hakanud aina enam. Isegi inglite ja teejuhtidega suheldes kasutan telepaatilist suhtlemist. Vahel igaks juhuks ütlen ka osa asju välja.

Kuid sellest ma rääkida ei tahtnudki. Tahtsin öelda seda, et iga päev on meie ümber meie endi inglid, kes aeg ajalt soovivad anda teada, et nad on seal, meiega.

Mul oli alles hiljuti selline kogemus, kus olin ruumis, kus oli palju inimesi.. toimumas oli midagi sellist, kus kõik omaette nokitsesid ja midagi ei lausunud. Ruumis on küll väheke saginat, aga siiski oli väga vaikne, kui ühtäkki kuulsin täiesti selgelt oma nime kõlamas. Vaatasin ringi, kuid ei näinud mitte kellegi nägu minu poole vaatamas. Isegi keegi teine ei paistnud seda kuulvat, et keegi minu nime just ütles. Ise pean seda sõnumiks inglilt.

Olen viimasel ajal harrastanud palju kolmanda silma treeningut, et tajuda paremini aurasid ja energiaid. Eile siis nägin midagi hämmastavat. Silma nurgas akna all nägin kuidas kollakas-oraanz valgusesähvatus spiraalis diivani peale maandus. See oli hämmastav. Ma pole midagi sellist varem näinud. Ma ei oska seletada, mis see olla võis, aga kui olen asja veidike uurinud, siis kirjutan siiagi.

EDIT: 4 aastat hiljem (23.04.2016).
Tänaseks tean, et tegemist oli minu teejuhiga. Oma uuemates postitustes olen kuskil kirjutanud sellest, kuidas peale oma sensitiivsete võimete kasutusele võtmist, et teisi aidata, olen kokku puutunud oma teejuhiga, kes eelnevalt oli justkui oote režiimil. Tema aura on just selline nagu seda oli minu kirjeldatud orbil.

26.11.2012 Unenägu

Nii imelik kui see ka ei ole - nägin taas vanaisat unes. Tänases unenäos oli ta vähe kehvemas seisukorras. Ta nägi räsitud ja vana välja. Ta nägu oli rusune ja tal oli suur mädapunn otsa ees. Ma olin parasjagu oma lapsepõlve koju minemas, kui ta trepikojas minu ees trepil sammus ja kui õigele korrusele jõudsime pöördus ta minu poole ja ma sain aru, et see oli minu vanaisa, kui ennem ma mõtlesin, et ta on keegi naabritest.
Ma olin loomulikult üllatunud tema seisukorras ja me astusime nende emotsioonide saatel korterisse sisse. Kohe ukse juures nägin välisuksele vastasoleva toa uksest, et seal istuvad voodil kolm suvalist haisvat joodikut.
Unes ma justkui oleks vanaisalt aru küsinud, et mis toimub ja ta vaatas mulle otsa ja käitus justkui pahameelt väljendades, et tema ka aru ei saa ja tundus isegi kurb olukorra üle. Sellega uni lõppes.

Ärgates arvasin, et tegu on minu alateadvuse "mängudega" ja kuigi selle üle mõtiskledes, otsustasin sellele mitte tähelepanu pöörata.

Tund või kaks peale ärkamist tahtsin oma täditütrele helistada, kes muide päriselus peale mind elas seal korteris, mida unes nägin.
Helistasin, et küsida "kuidas läheb?" ja vastus ei olnud kuigi positiivne. Tal läheb väga halvasti.

Nüüd olen kindel, et sain sõnumi halbade uudiste kohta ja võibolla koht kus halvad uudised sain, oligi seotud täditütrega, sest korter nägi välja sama moodi, kui see nende seal elamise ajal välja on näinud. Tuba kus haisvad joodikud istusid, oli muide täditütre tuba ja tal on alkoholiga probleemid.

24.11.2012 Unenägu

Vahel saan unenägude läbi sõnumeid või informatsiooni ja nii juhtus ka eile öösel.

Nägin unes oma vanaisat, kes suri aastaid tagasi. Seda ei juhtu tihti, kui oma vanaisat unes näen. Olen teda unes näinud vaid mõned korrad peale tema surma.

Eile öösel tuli ta mind unenäos külastama. Ta oli ennast üles loonud.. ehk siis endale "puhkuse" riided selga sättinud. Heledad pluus ja püksid, augukestega kingad/rihmikud jalas ja kaabu peas. Sellises riietuses mäletan teda lapsepõlvest, kui olime aiamaal käimas. Sõime seal maasikaid, herneid, ubasid ja mõnulesime niisama päikese käes. See oli ainus kohta maa peal, kus tundsin, et saan olla mina ise.

Unenäo juurde tagasi minnes, siis palju ma tervikust ei mäleta. Tundus nagu oleksin olnud Itaalias, võib-olla Veneetsias ja ma olin seal kellegiga, kelle eest ma põgenesin, ehk siis otsisin aega omaette olla või põgenesingi, et saada välja unenäost. Mäletan, et rahvast oli tänavatel päris palju. Ühtäkki ma avastasin kuskil päikselisel kõrvaltänaval vanaisa ja ta justkui suunas mind üle tee nagu oleksin ikka veel viie aastane. Ta viis mu üle tee, kus oli pisike tükike heinamaad, aas. Jalutasime kaugemale heinamaale ja ma tundsin meeletut rõõmu sellest rinnuni heinast, sest olen alati unistanud kõrges heinas hullamisest. Kõrge hein ja lilled segamini. Mäletan, et olin vaimustatud selleset heinast ja ei jõudnud oodata, et heina sisse hullama saaks minna, mida ma ka järgmine moment juba tegin. Vanaisa oli rahu ise ja jälgis mind heinamaa ääres naeratus ja rõõm näos. Heinamaa ääres kasvasid puud, millede taga ei paistnud olevat ei midagi muud kui ere valgus, nagu oleks seal paistnud päike. Olles seal väheke hullanud, tundus, et minu unenägu hakkas uuesti võimust võtma ja sellele platsikesele hakkasid kogunema inimesed tänavatelt, nagu oleks seal algamas kohe avaõhu etendus või mingi muu vabaõhu üritus. Vanaisa oli rahulik ja rahustas mindki. Jalutasime veel vähe heinas ja sellega unenägu lõppeski. Igastahes ei mäleta ma enamat.

Mainisin ka eelmises postituses, et vanaisa oli minujaoks tähtis ja ta oli minnujaoks isa asemel, kuna kasvasin oma isast lahus. Vanaisa oli alati olemas, et mulle tähelepanu pöörata ja mind eriliselt tundma pannes. Olin tema a ja o. Ta oli minu ingel ja tundsin ennast alati temaga turvaliselt.

Ma ei saa olla sada protsenti kindel, mida see unenägu tähendada võis, kuid üks variantidest oli see, et ta tõesti käis mind unenäos külastamas, et vahepeal lihtsalt "Tere" öelda. Kinnitada mulle, et ta ikka veel on kuskil seal olemas ja minu üle valvamas. Kuid jällegi, seda ma tean niiguinii isegi. Tal ei oleks vaja mind külastamas käija. Siiski olen ääretult õnnelik, et ta seda tegi.
Teisalt, mida unenägu võis tähendada on see, et see sümboliseerib midagi. Teispoolsuses armastatu nägemine või konkreetse inimese nägemine. See võib vabalt midagi sümboliseerida, kuid kuna ma teda niigi harva unes näen, siis ei oska ma seda millegagi hetkel seostada.
Kolmas variant on see, et ta hoiatab mind raskete aegade eest aga samas rahustab, et alati tuleb päike taas välja ja kõik on parem, kui kunagi varem.

Kui saan kindlamalt teada, mida see unenägu tähendada võis, siis teen siin postituses muutused, kuid senikauaks päikest ja armastust!

EDIT: 4 aastat hiljem!
Teades seda mida ma tean täna, võin kindlalt väita, et tegemist oli minu vanaisaga, kes tuli mind külastama ja rahustama. Meie lähedastel on erakordne võime suuta meid rahustada ja meile südamesse armastust süstida. See oli täpselt näidisolukord sellest, kuidas meie lähedased meid teispoolsusest külastamas käivad.
Vanaisa kaaperdas minu unenäo ja lõi keset linnamelu imeilusa heinamaa, kus paistis ka laskuv päike - minu lemmik aeg päevast on õhtune päikeseloojangu aeg. Kummaline, hetkel kui seda kirjutan, tunnen ma tema energiat enda lähedal. Isegi lõhna. Oma külastusega kinnitab ta, et tegemist oli külastusega unenäos. Aitäh kallis vanaisa!

Minust senini...

Olen noor kahekümnendates naine.
Minu missioon on aidata teisi spirituaalse maailma avastamisel.
Soovin avardada inimeste, nagu mina, akna hingemaailma, millest me kõik südames teadlikud oleme, kuid vähesed seda aksepteerida suudavad.

Alustagem algusest.
Sündisin perre, kus õppetundide saamine oli aktiivne protsess. Ema oli noor ja isa oli liiga uhke et taltsutada metsikut hobust. Ehk selline sõnastus on hea.
See oli nende õppetund ja ma ei ole kunagi neid selle pärast hukka mõistnud.

Mäletan, kui olin viie aastane ja vaatasin aknast tähist taevast. Ma olin lummatud tähtedest. Nad tundusid nii ilusad ja kuidagi südamelähedased. Vaatasin vahel mõnda konkreetset tähte ja kujutasin ette, et ta kaitseb mind ja valvab minu üle. Tähed olid minu uks. Ma ei saanud aru kuidas näiteks minu vanaema uskus jumalasse ja neitsi maarjatesse ja sellistesse olevustesse. Ma pidasin jamalat millekski muuks, millekski suuremaks ja palju tähendusrikkamaks. Ma teadsin, et seal on rohkem. Seal oli tähine teavas.

Üles kasvades tundsin end vahel päris üksildaselt, koolis oli raske ja isegi sõpradega oli raskusi. Lapsed on vahel õelad. Aga olen nüüd siin.

Väiksena olin alati vaimustatud nõia-maailmast, sellest nõiduslikust maagiast. Sel ajal ei teadnud ma veel, et on nii palju enamat, kui nõia teod. Otsisin informatsiooni mitmest erinevast kohast, kõigest kuhu sain oma näpud taha - astroloogia, kaardid, sümbolid ja vahel isegi filmist kellegi välja mõeldud rituaalid ja muud sellised müstilised tegevused ja olevused. Koostasin ise endale "Nõiduse raamatu". Kirjutasin sinna sisse enamus asjadest, mida teada sain. Leidsin kuskilt isegi eelmiste elude väljaarvutamise tabeli ja kirjutasin selle sinna ümber. Kirjutasin sinna ka õpetused, kuidas kummitustega ühendust saada, kuid ise ei harrastanud seda. Ma uskusin kummitustesse, aga see tundus liialt tõsine, et sellega "mängida" ja ma ei tegelenud kummitustega, kuigi olin neist huvitatud. Olin vaimustatud kummituslugudest ja uskusin neid mingil tasandil. Liialdustest ei teinud ma tavaliselt välja. See oli minu maailm sel ajal.

Olin lummatud oma vanaemast, kes alati tegeles millegi müstilisega, kuid kunagi ei rääkinud sellest. Eks ta arvas, et ma ei pane selliseid asju tähele. Et ma ei märka, aga ma märkasin kõike. Ta kasutas talismane, tal olid sümboolsed pildid seinas, laual ja kujukesed kapi äärtel, segas endale ise ravimeid kokku ja alati kui kellelgil oli millegi üle kurta, andis vanaema alati näpunäited või soovitusi, retsepte ravimite kokku segamiseks. Minu arust see on ehtne nõid, kuigi ta ise eitas seda. Kui ma midagi küsisin ta käest nende asjade kohta, siis ta vastas, aga väga napisõnaliset. Pean nüüd, tagasi vaadates seda hirmuks, et teda selliste asjade eest hukka mõistetakse. On ju minevikus nõidu tuleriidal põletatud. Mõistan tema suhtumist. Ta on ja oli minu jaoks eeskuju, kuigi ma ei mõistnud kunagi, et miks asjad peab nii keerulisteks ajama, et välja mõelda või läbi viia rituaale. Minu arvates see ei oleks pidanud olema nii keeruline ja senini arvan seda. Aga see on vaid tänu sellele, et me oleme pärimuselt kaks väga erineva taustaga hinge.

Minu spirituaalne rännaks algas, võib öelda, et mingi aeg peale teismeiga. See aeg oli liiga tegus ja ei olnud aega mõelda spirituaalsusele. Minu spirituaalsus piirdus vabaduse ja elu nautimisega. Kõik muutus, kui minu vanaisa suri. Alateadvuses teadsin, et ta tegelikult ei surnud, aga ei teadnud enamat. Olime vanaisaga väga lähedased, kuid kui minu teismeiga hakkas, siis polnud meil enam samad suhted ja ma tundsin meeletult süüdi ennast. Sain tema surmast kuidagi kergelt üle, kirjutasin talle kirju asjadest, mida soovisin talle öelda, kuid aeg sai otsa. Tundsin, et ta oli minu lähedal ja sai teadlikuks neist asjadest, mida öelda tahtsin. Tundsin rahu.

Mõne aja pärast peale vanaisa surma sattusin ma raamatute peale, mis avardasid minu maailma veelgi ja ma olin üllatunud, et keegi oli olemas, kuskil kaugel, kes kirjutas raamatud minule nii loogiliselt ja ma olin väga tänulik. Õppisin eelmiste elude kohta ja eludevahelise elu kohta samuti. Usun seda 100%. Sain teadlikuks, et meil kõigil on oma eluülesanded ja õppetunnid. Tänu sellele hakkasin mõistma, miks inimesed on nii erinevad ja miks igalühel on oma raskused elus. Miks ühel on ühed teadmised ja teisel teised. Nad on maa peal kõik erinevad tänu oma eluülesannetele. Mõistsin, et oleme kõik üks.. pärineme ühest allikast. Jumal ongi see suur ja võimas allikas, mille osad oleme meie kõik - hinged. Siiani lahdertatakse hinge tasandite ja pärinemiste järgi, kuid tegelikult sellel kõigel ei ole tähtsust sest oleme kõik üks ja sama allikas.
Kui solvame kaaslast, siis tegelikult teeme sellega halba iseendale, sest tema võibolla oskab ennast solvangute eest kaitsta aga meile jääb kellelegi teisele haiget tegemine hinge. Me võime leida ennast hiljem mitmeid kordi teistelt andeks palumas. Olen seda ise omal nahal õppinud.
Solvamine ja kritiseerimine on tegelikult hirm. Hirm millegi ees mida me ei tea. Skeptikute elu võib põhineda hirmul, hirmul tõe ees. Hirmu tekitab meie ego, mis on meile maa peale sündides kaasa antud. (ego programmeerimine)

Ego on väga kaval ja eksitav.
Ei uskunud kunagi endal olevat seda miskit, mis mind eriliseks teeb, vaid tundsin ennast pigem erakuna. Ka nõiamaailma vastu huvi tundes, ei usaldanud ma kunagi teadvustada, et suudan olla näiteks kunagi selgeltnägija, kuigi teadsin, et kõigile sünnib see võima kaasa. Osad oskavad seda kasutada elu lõpuni, kuid teistel nõrgestub võime lapseeas. Ei pidanud ennast piisavalt heaks, aga see oli minu ego mis rääkis, süstis hirmu, et ma jumal eest ei areneks. See ego põhimõte ongi, et me saaksime areneda ja et meil on võimalus saada oma eluõppetunde, kui raputame hirmud ja astume sirgel ja kindlal sammul läbi elu. See ongi meie eesmärk. Tulgu mis tuleb, me oleme selleks valmis.

Oma avastamise teekonnal leidsin ma ennast ka mediteerimas, kuid alles hiljuti avastasin, et mediteerimine on mitte mõtlemine, kuid mina tegin pigem rännakuid. Ei tea, kas see oli päriselt, kuid rändasin oma vaimusilmas mööda maid ja käisin isegi mõned korrad hingemaailmas. Minu jaoks on selline kujutlemine kuidagi väga kerge. Suudan ette kujutada igasuguseid värve ja valgusekiiri. Seega, arvan, et ma ei mediteerinud. Sel ajal umbes sattusin lugema ka raamatuid inglitest.

Esimest korda, kui lugesin raamatut inglitest tundsin enda ümber füüsiliselt energia muutust. Mind valdas meeletult hea ja soe tunne. Tundus nagu oleks ingel laskunud minu tasandile ja mind oma tiibadesse mähkinud. Süda põles sooja leegina ja isegi pisarad voolasid, sest tundsin ennast kaitstud ja turvaliselt esimest korda elus. Tundsin tõde. Midagi taolist tabas mind ka siis kui lugesin reinkarnatsiooni raamatuid, tundsin ära oma tõe ja see oli nii määrav minujaoks.

Väheke aega peale seda lasin ma teha aurafoto. Pilt oli minu ülakehast ja domineerivaks värviks oli sinine. Pidavat tähendama rahu. Sel hetkel olingi meeletult rahul kõigega. Pildil oli ka väheke lillat ja valget selle läheduses ja ümber. Minu pea kohal olid aura piiris lohukesed ja naine, kes pildi võttis ütles, et see pidi olema ühendus universumiga. Ei ole ise suur spetsialist ja ei oska kommenteerida. Lisas ka seda, et paremal pool oli mingi lohuke, mis pidavat tähendama, et minu elus on keegi naisterahvas, kes avaldab mulle suurt mõju. Kuna minu ema elas sel hetkel minust 3000km kaugusel ja suhtlesime harva, siis oletasin, et see on minu tolle aegne ülemus, kes oli väga konkreetne ja materiaalne. Noore naisena üritasin kõik tööl teha meelejärgi ja kannatasin ka tänu sellele perfektsusele, mis minult nõuti, pidevalt stressi all. Mõni aeg hiljem alles sain aru, et see ei ole oluline ja ma pean keskenduma enese rahulolule. Temaga koos töötades leidsin ennast alahindamas ja alaväärtustamas. Kuid see ei ole õige, ärge seda järele proovige.

"Sa oled väärt sama palju, kui inimene sinu kõrval ja kõik inimesed maailmas kokku. Sa väärid külluslikku elu. Kõik on kinni Sinu peas. Kellelgil ei ole õigus vaadata teisi ülevalt alla ja kellelgil ei ole õigus kohut mõista kellegi teise elu üle. Me oleme kõik pärit ühest allikast."

Aastate jooksul olen taasavastanud looduse, selle ilu ja selle tegeliku jõu. Maailm on lõputu ja loomulikult universum on lõputu. Meie hing on lõputu. Ainus asi mis kõige uskumises meid tagasi hoiab, on meie aju. Meie aju on materiaalne ja sellel on piirid, kuid meie hingel ei ole piire. Asi on vaid selles, palju  meie aju lubab meil informatsioonist vastu võtta. Peaksime üritama rohkem mõtlema oma hingega. See on meie tõeline olemus - puhas ja armastav. Valgus.

Alles hiljuti olin sunnitud tegelema depressiooniga. Olin langenud sügavasse depressiooni. Maailm tundus nii võõras ja mul ei olnud õnnestunud leida kedagi, kes minuga minu maailmavaadet jagaks. Olen liialt tundlik ja võtan paljud asjad südamesse, mis minu poole tuleb, kuid sellel ei ole mõtet. See on negatiivne energia, mida tegelikult kellelgil vaja ei ole. Ainus tõde on valgus.
Sel ajal ei hinnanud ma ennast, oma keha. Ei olnud oma kehaga rahul. See tundus nii võõras ja ma olin vihane oma keha peale. Muutusin vägivaldseks ja panin oma keha läbi katsumustest. Ma isegi soovisin oma kehast jäädavalt väljuda. Võttis aega ennem kui mõistsin, et mulle on tehtud kingitus selle keha näol. See on mulle antud tööriistaks, mul on seda vaja. Minu aju oli võimutsenud mu keha üle ja kiusanud seda nagu koolis üks laps teist. Sain sellest aru ja tundsin meeletuid süümepiinu, et kellelegi sedasi viga olin teinud. See oli küll minu keha, aga ma ei austanud seda. Ma olin temaga tõeliselt halvasti käitunud. Tahtsin oma keha kallistada, sest sain aru kui abitu ta minu ego tõttu oli olnud. Ja ta ongi abitu, teda tuleb kaitsta, hoolt kanda. Ma õppisin uuesti oma keha armastama, ma isegi palusin andeks tema käest. Lubasin teda kuulama ja tunnetama hakata, arvestama tema vajadustega. Olen oma keha eest tänulik.

Olin mõistnud, et teiste aitamiseks pean kõigepealt enese korda saama. Ennast armastama, austama ja kaitsma. See on ääretult tähtis, et saaksid spirituaalselt areneda. Mõistsin, et olen siin, et aidata teisi enda suguseid. Aidata neil mõista, mis nendega ülemineku perioodil on toimumas ja suunama neid vajaliku informatsioonini.

On paljusid, kes praeguseks ajaks veel "ärkanud" ei ole. On toimumas palju muutusi ja üks tähtsamaid muutusi on inimeste üleminek spirituaalsusele. On tulemas ajastu, kus praeguseid materiaalsuse kuningaid enam ei saada edu. Edu saadab spirituaalselt valmisolevaid. Järgmine ajastu põhineb armastusel, spirituaalsusel ja heldusel.

Peale oma keha taasavastamist ja selle kuulama hakkamist hakkasin ma langetama oma üleliigseid kilosid. Olen terve elu võitlenud oma kehakaaluga, kuna ma ei ole kunagi sellega rahul olnud. Oli palju negatiivsust ja vahel otsisin rahuldust toidust või kui olid rasked ajad ja ma olin oma kehaga õnnetu, siis kippusin seda näljas hoidma. Kuid, kui olin avastanud ja aksepteerinud, et minu keha on minu tempel ja see on minu abivahend läbi elu minemiseks.. siis kõik muutus.
Hakkasin tunnetama oma keha ja mu keha hakkas mulle märku andma, mida ma saan süüa ja mida ma ei saa süüa. Ma ei saanud süüa enam liha, küüslauku ja sibulat - need ajasid mul kõhu valutama. Kui sõin nisuga valmistatud toite, šhokolaadi või piimast valmistatud toite, siis tekkis näole kohe akne. Osad veinid tekitavad samuti aknet, kuid on ka neid mis ei tekita. Hetkel ei ole küll väga katsetanud ja uurinud, millised need tekitavad ja millised mitte. Arvatavasti kangem alkohol, kus on ka palju suhkrut, tekitab samuti aknet, aga loodetavasti ei pea ma seda teada saama ega katsetama.
Punast kala ma veel söön, kanagi vahel, kuid enamasti üritan ka neid vältida. Valget kala ei söö ma pelgalt sellepärast, et minu ema oli aastaid tagasi seotud kalatööstusega ja fileerimisega. Vahel sai kuulda jutte ja kui ühel korral toore soolatud valge kala külmkappi panime, et see hiljem toiduks valmistada, siis saime kõik suure šhoki osaliseks, kui kala seest parasiidid soola tõttu väljapääsu olid otsima hakanud.

Muidugi algul ei saanud aru miks mul kõik need toidu tundlikused olid ja otsisin vastust enese seest ja arvasin, et olen midagi valesti mõelnud. Solvunud kellegi peale? Usun, et kõik haigused on tulnud meie endi seest, me oleme need emotsioonidena enda sisse jätnud, välja elamata ja see on haiguseks muutunud. Haigus tuleneb roiskunud energiast. Õppimata õppetunnist.
Vahel hoiame me endis tundeid ja emotsioone, üritades neid maha matta, kuid mõistmata, et võime sellega enesele füüsilist kahju teha. Miski ei juhtu niisama. Me saame haigustest märku, et midagi on meil tegutsedes viltu läinud. Kuid on ka selliseid haiguseid, mille ma oleme endale sündides määranud, sest see tekitab teatud raskusi elus, millega saame intensiivsemalt õppetunde läbi võtta.

"Olen tänulik kõige eest, mis on minu elus ette tulnud ja millega olen pidanud oma elu jooksul tegelema. Mitte miski ei ole juhuslik ja kõik teeb tugevamaks. Nüüd ma naudin elu."

Kuna mu keha on nii tundlik, siis olen mõelnud selle üle, et ma hakkan vegetaristiks. See on küll hetkel vaid mõte ja ma ei ole midagi otsustanud. Kui kellelgil on sellega seoses ideid, mõtteteri või nõuandeid, siis palun väga neid minuga ja ka teistega jagada.
Tuletan vaid meelde, et ma ei saa küüslauku ja sibulat süüa. Nagu ma igalt poolt retseptidest näinud olen, siis palju kasutatakse maitseelamuste saamiseks just neid vilju.
Mulle tegelikult maitseb küüslauk ja sibul väga. vanasti võisin võileivaga paljaid küüslaugu küüni ära süüa.

Peale toidutundlikuse, olen märganud ka valguse ja müratundlikust, aga ma ei ole nende pärast kurb.

Olen Universumile mõtte sõnanud, et saatku ta minu poole kõik informatsioon, mida mul vaja on ja mis mulle arenguks kasulik on. Olen küsinud ka konkreetsemalt raamatuid. Et ta saadaks mu teele raamatuid, mis mind õigesse suunda viivad.
Tundsin, et ma ei peaks otsima, vaid lahti laskma. See hetk kui lahutad oma kinnisidee, tuleb sinu juurde just see mida sul vaja on. Samuti otsustasin lahti lasta soovist saada selgeltnägijaks. Tundsin mingi hetk, et mul ei olegi seda vaja. Mul ei ole vaja tuleviku või teada midagi, mida mul tegelikult teada ei ole vaja. Ehk tunnetasin ma oma missiooni, et nii tundma hakkasin. Ei läinud kaua aega, kui avastasin oma tundlikused ja muud vihjed. Minu teele sattusid igasugused raamatud, millest ma sain jälle uut informatsiooni.
Üks selline raamat oli Paulo Coelho raamat "Brida".
See raamat millegipärast oli suure tähendusega, kuigi ta oli pelgalt juturaamat. Žüsee oli huvitav ja rääkis ühest noorest naisest, kes soovis tingimata selgeltnägijaks saada, või siis nõiaks. Ja kuigi ma mõistsin, et raamat on kõigest juturaamat, muinasjutt, sain ma sealt palju sellist mõttelõnga, mis minu peas hargnema hakkasid. Ma olin lausa sunnitud raamatu mõneks kuuks öökapi sahtlisse panema ja pooleli jätma, sest ma sain suure inspiratsiooni laengu edasi arenemiseks.
Hakkasin tänu sellele raamatule uurima minerale ja muretsesin endale isegi mõned kristallid ja kivid.
Hakkasin nägema tähendusrikkaid unenägusid kui kasutasin kivimeid ja igapäevaselt tundsin ennast kergemini, kui näiteks negatiivne energia lahustus kergemini ja ma õppisin ennast puhastama.
Kuigi varem pidasin ma sedagi liialt keeruliseks aetud teemat, siis nüüd pean ma seda igati asjalikuks, kuna usun energiatesse ja mineralidel on oma energia, mida saab kasutada enese ravimiseks ja abistamiseks.

Hiljem hakkasin seda raamatut edasi lugema, kui peale mõnda raamatut ja avastusi uuesti tormid rahulikumaks muutusid. Olin vahepeal palju juurde õppinud. Raamat suunas minu tähelepanu ka hingesugulaste juurde. Olin ka varem selle kohta lugenud, kui lugesin eludevaheliste elude kohta. Kuid siis hakkasin selle peale mõtlema. Olin nimelt mõni aeg enne uuesti raamatu lugema hakkamist näinud und oma hingesugulasest, sellest kelle vastu on nii suur ja tugev armastus, et eales ärkvel olles korrakski tundnudki pole. Ja nägin jälle tähendusrikast und, kuid ei mõistnud seda tõsiselt võtta. Kui aga raamatu lahti uuesti tegin ja kogu see teema hingesugulusega üles tuli, siis mõistsin, et nendel oli seos ja sain kinnituse oma unele.

Kui olin noorem, siis otsisin omasuguseid. See viis mind olukordadesse, kus mind vaadati kui imeliku ja minust eemalduti. Huvitav on ka see, et terve elu on inimesed kuidagi tagasihoidlikult minuga käitunud. Kuigi ma ise olen avatud ja rõõmsameelde, on alati vastu tulnud kõhklev või ebakindel kohtlemine. Olen sellega harjunud, see ei üllata mind enam.
Seega olen aastatega aru saanud, et ma saan aidata vaid neid, kes ise minult abi küsima tulevad. Üritan ennast kättesaadavaks neile teha.

Olen olnud erak ja kannatanu. Olen olnud pimeduses ja ka valguses. Aga olen ikka veel otsimas tõde ja jään seda alati otsima, ise endaks jäädes.

Alustan seda blogi et jälgida enese arengut ja ka teistele, kellele minu tee huvi pakub ja kes minu arengust inspiratsiooni saavad.