Ei osanud sellele postitusele nime panna, sest tahan vaid rääkida oma kogemusest häälte kuulamisega ja imelike asjade nägemisega.
Kummitusi ma oma silmaga näinud ei ole. Öeldakse, et kummitused on igal pool ja nägijad näevad neid päris tihti. Kuulnud olen neid küll, kuid mitte just rääkimas.
Unenägudes kasutan enamasti telepaatiat. Vahel harva, kui sõnadeks läheb. Nii imelik kui see ka ei ole, olen viimasel ajal telepaatilist suhtlemist harrastama hakanud aina enam. Isegi inglite ja teejuhtidega suheldes kasutan telepaatilist suhtlemist. Vahel igaks juhuks ütlen ka osa asju välja.
Kuid sellest ma rääkida ei tahtnudki. Tahtsin öelda seda, et iga päev on meie ümber meie endi inglid, kes aeg ajalt soovivad anda teada, et nad on seal, meiega.
Mul oli alles hiljuti selline kogemus, kus olin ruumis, kus oli palju inimesi.. toimumas oli midagi sellist, kus kõik omaette nokitsesid ja midagi ei lausunud. Ruumis on küll väheke saginat, aga siiski oli väga vaikne, kui ühtäkki kuulsin täiesti selgelt oma nime kõlamas. Vaatasin ringi, kuid ei näinud mitte kellegi nägu minu poole vaatamas. Isegi keegi teine ei paistnud seda kuulvat, et keegi minu nime just ütles. Ise pean seda sõnumiks inglilt.
Olen viimasel ajal harrastanud palju kolmanda silma treeningut, et tajuda paremini aurasid ja energiaid. Eile siis nägin midagi hämmastavat. Silma nurgas akna all nägin kuidas kollakas-oraanz valgusesähvatus spiraalis diivani peale maandus. See oli hämmastav. Ma pole midagi sellist varem näinud. Ma ei oska seletada, mis see olla võis, aga kui olen asja veidike uurinud, siis kirjutan siiagi.
EDIT: 4 aastat hiljem (23.04.2016).
Tänaseks tean, et tegemist oli minu teejuhiga. Oma uuemates postitustes olen kuskil kirjutanud sellest, kuidas peale oma sensitiivsete võimete kasutusele võtmist, et teisi aidata, olen kokku puutunud oma teejuhiga, kes eelnevalt oli justkui oote režiimil. Tema aura on just selline nagu seda oli minu kirjeldatud orbil.
No comments:
Post a Comment