Avasin silmad,
Leidsin ennast oma pruunis, kleepsudega leimatud, "juba suurte laste" voodis. Selle päises ja jalatsis olid kolm valge plastmassist rõngaga ümbritsetud augukest ja tihti möödaminnes läistas mu väike käsi neid auke, lihtsalt sellepärast.
Päev oli oma eredas päikeseküllases alguses ja magamistuba oli väljakannatamatult valge ja päikseline.
Silmade avades oli toas liikvel näha tolmu. See liugles tasa ja targu toa ühest otsast teise.
Toas oli tumepruun sketsioonmööbel ja minu silmist avanes vaade suurele magamisvoodile, mis oli juba helepruuni kirju päevatekiga katetud.. Selle taga oli suur kortermaja aken, kust paistis päike oma suures hiilguses sisse.
Keegi kolistas köögis.
See oli hommikuti aina nii.
Tõusin oma voodist ja kõikke ümbritses ere, justkui tolmu läbistades sätendav valgus, mis mind põrmugi ei häirinud vaid andis enamgi turvatunnet juurde. Sammusin toast esikusse, kust viis juba 7 ust erinevaisse tubadesse, korterist välja, tualetti ja vannituppa.
Esiku põrand oli tumepunane ja seda kattis kesksel osal triibuline vaip, mis oli kenasti purust puhas.
Esiku keskmisel ja kitsaimal läbikäigu osal oli pruun peeglilaud ja üle käigu selle vastas maast laeni kapp. Kuid isegi kevadise hommikuvalguse käes ei olnud esiku tagaosa põrmugi valge.
Seal oli välisuks ja vanaisa täiesti oma, teistest eraldi ja privaatne magamistuba. Esiku välisukse esisest osast ma ei mäleta erit midagi peale selle, et seal oli suur tumepruun perekonna reliikviast antiikne riidekapp. Selle pind oli värvitud tumepruuniks-punaseks ja krobeline. See oli üks minu lemmik peidukohti. Selle kõige alumisest kahest sahtlist leidis alati vahvaid ja kummalisi jalanõusid, millega sai mööda korterit kooserdada ja täditütardega kostüümimänge mängida.
Ülemine osa kapist oli reseveeritud riietele, mis olid ajast ja arust kandmata ja veel enam moest väljas.
Kuskil mängis raadio ja sealt tuli rahulikku ja südamlikku kähiseva häälelise vanamehe mõminat ja kuskilt teisest toas oli kuulda ühe teise vanamehelikku, kuid täiesti selge ja vähe võbeleva häälega, mõminat, mis raadio omast täiesti omas taktis ja viisis liugles. See tuli köögist.
Keegi astus ühe jalaga sammu ja põrand krigises, justkui kutsuvalt - keegi on siin, tule sinagi.
Voodist välja tulles toetasin alati oma jalad üle kümne sentimeetrise ääre enne kui päris püsti tõusin. Unistasin sellisest voodist, millel ääri ei oleks.
Uni silmas sammusin köögi poole kus pannil vorstiviilud praadisid ja särisesid. Nurga taga askeldas vanaisa nõude ja juba keedetud munade alustele asetamine. Mind võeti alati hommikuti soojalt vastu ja kutsuti lauda. Toit tõsteti lauale - leivad-saiad võeti leivakapist lauale, või oli alusel ja juba laual, kohvi ja teed tehti. Mäletan, et minu ja vanaisa lemmik tee oli piparmündi tee rohke suhkruga. Muna oli alati poolvedel ja maitses soolaga eriti hästi. Laual oli ka taldrikule tükeldatud roheline sibul ja seda sai võileiva peale raputada. Leib oli alati peeneteraline, pehme ja värske. Muidugi oli suviti alati ka oma aiamaa tomat ja kurk laual. Tomateid kasvas mitmesuguseid - punaseid, kollaseid, piklikuid ja suuri ümaraidki.
Tundub, et kõik tundus lapsepõlves parem ja ilusam. Muretu.
Vanaemal oli köögilaua ääres alati oma kindel koht ja ta istus ka hommikusöögi ajal alati lauas. See oli mõndadel päevadel ainuke aeg, kui kõik ümber laua istusid ja hommikusööki sõid. Vanaema kippus alati unistama, mulle tundus see eriti naljakas ja vahel ma unistasin talle silma, kuni ta märkas. Tihti ta ei teinud välja või ei pannud tähele, kui talle vastu põrnitsesin, kuid kui ta tähele pani, siis naeris ise ka alati. Ta kipub üldse meil tihti valgusesse unistama, sest ta oli laua taga alati oma hommikupäikesega töötoa poole. Päike otse silma ei paistnud, aga too tuba oli eredamast eredam, kui päike sinna paistis. Tolm hõljus.
Kodu oli asju täis - kapiääred olid viimse vaba kohani meeneid ja ninni-nänni täis. Eriti vanaema töötuba. Vanaisa tuba oli viimseni viksitud ja korras. Tema tuba oli palju pimedam ja hommipäike sinna ei paistnud kunagi. Suures paneelmajas, kus meie korterike oli, oli vanaisa tuba see, mille aken oli täpselt paneelmaja sisemises nurgas, kuhu isegi õhtupäike ei saanud paistma, kui just vastasmaja aknaklaasidelt see sisse ei peegeldunud. Elutuba oli suur, eriti minu jaoks, kui mulle tundud kõik nii suur ja avar. Hiljem samade mõõtudega korterites käies olen märganud, kui väike see nüüd tundub.
Elutoas oli suur pruuni-kirju vaip, mis tuli peaaegu akna alt kuni ukseni. Uks oli valge ja ühe suure klaasiga, ukseava lahtikäiv osa oli samuti valge ja klaasruuduga. Tuppa sisse astudes oli kohe vasakut kätt suur antiikne kummut, millel oli oma omapärane lõhn ja mille peal lae all kuivatati ajalehe peal kõrvitsaseemneid ja hoiti karbikestega rohelisi tomateid. Ülemise osa kolmes peaaegu läbipaistmatu klaasiga ustega kappides kannatas tihti reide teha, sest sealt võis leida maiustusi, mida vanaema oli ära peitnud. Keskmises kapis olid pokaalid ja õrnad nõud, kuhu kunagi midagi ei pandud, kui alles äärmisel juhul, kui asi oli tähtis ja ruumi mujale seda peita ei olnud. Vasakul oli alati kommikotte ja kaussides maiustusi. Paremal olid enamasti dokumendid. Reide korraldati vastavalt oma reeglitele ja viisidele. Kui vanaema oli oma töötoas, siis kudumismasina taga tööd tehes kuulis alati masina häält, kui vanaema jõuliselt masina sangaga osa edasi-tagasi tõmbas. See tähendas siis, et liikvel ta päris kindlasti ei ole. Kummuti kõrval oli kollane põrandalamp ja selle kõrval kohe rohelise riidekattega diivan, millel olid lakitud puidust käetoed, alati kate peal, enamasti pruuni-ruuduline ja lahti tehes mahutas kaks inimest sinna magama.
Reidi jaoks oli kõigepealt tarvis diivani seljatoe peale astuda ja sealt pika sammuga kummitu alumise osa äärele astudes sai mugavalt mööda selle laua osa ülemiste kappide juurde turnida. Alati oli tarvis vaadata, et midagi jala alla ei jääks ja et järgmisele sammule ruumi oleks. Ka see oli ette planeeritud ja eelnevalt sammupikkused ära arvestatud, et ohutult vasaku kapini saaks, mis oli diivanist kõige kaugemal ja kohe elutoa ukse ääres. Seal paar kommi varutult võis samat teedpidi tagasi alla ronida.
Diivani ees oli pruun ja päris hea suurusega pruun puidust lakitud laud ja ka sellel oli alati lina peal. Kõige parem selle juures oli see, et all oli ka sellel riiul ja sinna sai mugavalt teinekord padi pandud ja pikali heidetud. Vaimusilmas oli see narivoodi ja täditütardega mängides meil oligi tihti kogu laud kasutuses narivoodina.
Diivanist vastasseinas oli suur pruun puidust lakitud pinnaga seina sektsioon, mis oli sel ajal reeglipäraselt täpselt selline nagu igas kolmandas koduski. Kuiskil all keskel oli selline kapp, mille uks avanes ülevalt alla ja see oli siis "mängult" laud, kui parasjagu mängimine käimas oli. Sellel sai joonistatud ja raamatuid vaadatud. Mängisin selle kapiga nii tihti, et selle hõbeda kroomiga plastik uksenupp oli lausa ära kulunud õrnroosaks ja keegi, võib-olla vanaisa tegi kord märkuse, et minu nahk on selle külge sulanud ja ma mäletan, kuidas ma seda uksenuppu peale seda alati suurte silmadega, suu lahti jõllitasin ja nendele sõnadele mõtlesin.
Niisama suu lahti olnud, näiteks televiisorist midagi jälgima jäädes võis kuulda kommentaari, mis enamasti tuli elutoas minu ema suust, kes ütles "suu kinni, süda jahtub ära", mujal võis vanaemalt sama kommentaar tulla. Elutoas seda vanaemalt kohe kindlasti ei oleks saanud kuulda, sest seal käis ta päevas ainult pool tunnikest, kui parasjagu aktuaalne kaamera algas ja kuni ta lõppes. Õhtuti oli alati põrandalamp, mis põles ja valgus oli selline hubane ja soe, kuigi ta ei valgustanud suurt midagi, kui ainult seda kohta mis kohe lambi alla jäi, ehk siis diivani vasak käetugi, kus kannatas raamatuid õhtuti lugeda.
Vanaisa oli suur raamatute lugeja. Diivanilaual olid alati tema saksa keele õpikud, mida ta ise õppis televiisorit vaadates, kuna sel ajal oli meil satt, millelt jooksid vaid saksakeelsed kanalid.
Tema enda toas oli kirjutuslaual alati virn raamatuid ja tihti, kui tool oli laua alla lükatud, siis tooli juures laua peal oli mõni raamat lahti, mille vahel oli veel eraldi pandud nahast ja otsadest lõigatud narmatega järjehoidja, millel oli veel mingisugune muster peale kõrvetatud. Vanaisa magamistuba oli alati äärmiselt puhas - vaibal ei olnud kunagi puru ja kappidel ei olnud kunagi tolmu. Voodi oli suur, pruun ja antiikne. Selle peats oli kõrge ja kohal oli väike seinariiul, millele oli vanaisal pandud paar nipsasjakest ja väike pruunide kaantega piibel. Ma ei ole enam kindel, kas see oli vanaisa toas, aga meil oli olemas ka selline piibel mille leheäärised olid kullatud. See võis olla vanaisa toas, aga ma seostan seda hetkel ka vanaemaga. Vanaema käis vanaisa toas väga harva. Kohe väga harva, ehk kuus korra siis, kui kutsus sööma või millegi muu asjaajamise tõttu. Vanaema magas oma töötoas ja nii oli sellest ajast peale kuni ma mäletan ja nii minumelest oligi õige.
Vanaisal oli voodi jalatsist kuskil meetri kaugusel suur riidekapp, mille uksed avanesid voodi poole.
Mäletan, et kord oli vanaisa ostnud koti täie vitamini komme, sellised ümmargused, mis olid kilesse keeratud. Ja siis oli vanaisa riidekapp tihti minu reidide ohver.
Kord ehitas vanaisa mulle enda tuppa onni, sedasi, et põrandale kapi ja voodi vahele pani ta madratsi ja katuseks tõmbas kuidagi voodi jalutsist kapini voodikatte. Mäletan, et seal oli kuidagi pimeda võittu ja ma kaua seal ei mänginud.
Elutoa juurde tagasi minnes, oli meil kohe tuppa sisse astudes, lahtise ukse taga antiikne suur ümar pidulaud, mis sünnipäevadeks toa keskele tõmmati ja mille ümber mahtusid kõik sugulased istuma, kui see lahti tehti ja puulaud vahele pandi, sedasi, et laud oli veel suurem ja ovaalne. Muidugi nüüd see laud, ei tundu enam nii suur. Pidude ajal sai seal laua all lastega roomatud ja mängitud. Suured istusid kõik ümber laua ja jutustasid. Sellele me eriti tähelepanu ei pööranud, rohkem toimus mängimine ja fantaasia lendamine. Peo alguses oli kõigil kohustus laua ümber istuda ja seda meile laste just eriti, kuna pidi kõigepealt maitsvat ja täpselt sobivalt mahlakat vanaema valmistatud kartulisalatit sööma ja isevalmistatud marjamorssi kõrvale jooma. See oli väga maitsev ja kannatas oodata. Pidude ajal pandi tüdrukutele sitsi-satsiline kleit selga. Poisid olid lihtsalt puhastes särkides ja traksidega üleval seisvates pükstes. Toit söödud, võis mäng alata.
Mäletan, et kord mängisime me mingisugust lõvi mängu. See eeldas seda, et mäng toimus meie suures esikus ja kõikide tubade uksed sai suletud ja tuled kustu pandud. Vanem onupoeg oli siis välisukse poolses esiku osas, kust ei paistnud väikest valguse kiirtki ja meie olime tubade uste osas, kust ainuke valgus kumas elutoast, mille uksel oli klaasist musterdatud uks. Meie siis olime kägaras maas ja ootasime kuni lõvi meid koopast välja tulles sööma tuleb. Ega ma mängust midagi muud ei mäletagi, kui seda, et onupoeg tegi mingisuguseid lõvihäälitususi ja vahel tuli pimedusest välja veel häälitsema. Muidugi teised kõik olid toimuvast ärevuses ja võibolla oli ka vahel kuulda kiljatusi. Keegi teine seda mängu ei mäleta, kui vaid mina. Oleme sellest onupoegade, onutütre ja täditütardega ka hiljem rääkinud, kuid ükski neist ei suuda sellist mängu meenutada. Teine onutütar oli liiga väike sellise mängu mängimiseks.
Mäletan ärevust enne igat pidupäeva ja hommikud tundusid äärmielt pikad külalisi oodates. Siis oli alati nii, et vanaema askeldas köögis pidusöögiga ja vanaisa hoidis enamasti köögist eemale kas mööda esikut edasi tagasi jalutades ja sigarit läbi pitsi tõmmates või oma toas midagi askeldades. Ka tal oli vähene ärevus sees millegipärast.
Elutoast pääses rõdule ja seal oli alati eriliselt värske ja puhta pesu lõhn. Pesunöörid olid helesinistest seinadest ühendatud ja vasakul suure ava all oli veel üks ava, millel olid metallist torud piisavalt tihedalt, et lapsed ja koduloomad sealt alla ei lendaks. Suviti oli rõdu meie mängudes kodu ja selle ust sai koomale tõmmata nagu koduust. Üle õlgade olid meil tõmmatud keebid ja tihti leidsime kostüümide koostamiseks vanaema kapist pikki seelikuid mis meile võisid nii pikad olla et sai kaela ümber kanda, nagu maani keepi. Tihti olime me emad, võõrasemad ja õed. Askeldasime nukkudega edasi-tagasi elutoa ja rõdu vahet. Koputamine "külla tulles" oli eriti põnev.
Vanaema ise, töökas nagu ta ka oli, oli siiski kuidagi lapsemeelne ja tõi meile tihti barbi-nukke, kui oma nädala pikkustelt tööreisidelt Tallinnast tagasi tuli.
Oma innuga suutis ta meile osta kokku isegi barbi mööbli kollektsiooni, mis oli plastmassriiulitele paigutatud täpselt ruumiti. Uued barbi-nukud lõhnasid alati nii mõnusalt ja see oli eriti nauditav.
Kord tõi ta meile ruumide vahelise telefoni, mille juhe tuli tõmmata ühest toast teise ja vanaema kinnitas selle juhtme kuidagi mööda lage jooksma, et see ette ei jääks. Nii algasid meie kodumängud nii, et üks kodu oli vanaema töötoas, kus ta ise ka koguaeg tööd tegi ja teine elutoas. Telefoniga siis kutsuti tihedalt külla ja loomulikult oli mängu juures väga tähtis, et uksed oleks kinni ja saaks külla minnes koputada.
Telefon kaua ei püsinud, sest vanaemal arvatavasti viskas üle see tema toas mängimine, kiljumine ja kodutamine. Nii see vaikselt ära pandigi, kui patareid esimest korda tühjaks olid saanud.
Vanaema töötuba oli äärmiselt huvitav, sest tal oli seal palju sahtleid ja kappe, millele sai jällegi reide korraldada salamisi. Vanaema töötoa ukse kõrval oli kohe suur tol ajal kaasaegne riidekapp, kus oli üks osa riiulitega ja teine osa selline, kuhu sai riided puuga riputada. Alumises sahtlis olid vanaema voodiriided, milled ta igal õhtul oma töötoas lahtikäivale kitsale diivanile laotas, seega diivan oli enamasti asjadest tühi, kui vaid paar suurt ja väiksemalt lõngarulli siin ja seal diivani seljatoel või peal. ülejäänud tuba oli äärmiselt täis lõngakerasid ja neid võis olla isegi ositi laiali jooksnud mööda tuba, kui kogemata jalaga pihta on mindud. Akna all vasakul oli kohe töölaud, millel oli kogu laua pikkuses kudumismasin oma kogu hiilguses ja selle taga laual jällegi lõngakerasid ja seinal kapike, kus oli palju pisikesi sahtleid ja igasse sahtlisse käis vastavalt oma töövidin või abivahend. Vanaema armastas märkmikuid koguda, pidada ja osta, ka neid leidus. Töölaua kõrval olid kaks madalat kappi ja ühe peal oli suur peegel, mille külgi sai liigutada ette ja tahapoole. Peegli ees oli duubelmakk ja kohe selle all sahtlis oli terve sahtlitäis kassette. Enamus kõik olid Eesti iidolite poolt lauldud kassetid. Leidus ka selliseid, mis rohkem noorematele peale läksid, näiteks ansambli "Apelsin" kassett ja "Kuldse trio" mitu kassetti, mida mina isiklikult kuulasin tihti, kui vanaema kodus ei olnud.
Teatud päevadel oli turulkäigu päev ja vahel, väga harva tõi vanaema turult või kuskilt teadmata poest kollast paberisse pakitud jäätist. See oli nii hea, et isegi praegu tagant järele mõeldes viib keele alla.
Ma võiks jutustada veelgi oma imelisest lapsepõlvest, kuid siis ei jõuaks keegi seda lõpuni lugeda.
Kokkuvõtteks minu kodu lapsepõlves oli nii turvaline, et ma ei tundnud ennast isegi selle pimedaimas nurgakeses ebaturvaliselt. Armastust oli nii palju, et jätkub siiani.
Tänan neid selle ülemeeleliselt kauni ja imelise lapsepõlve eest.
Lilled minu kallile vanaemale, kes mulle senini äärmiselt kallis ja armas on...
Lilled minu nüüdseks juba meie seast lahkunud vanaisale, külvaksin Sulle neist terve põllu.
