19.12.2012 Unenägu

Nägin unes oma pool-õde.
Me ei ole kunagi olnud lähedased. Olen oma elu jooksul teda oma silmaga näinud kokku võib-olla 10 korda.

Siiski on ta mulle armas ja me oleme isegi kuidagi sarnased - nii välimuselt, kui loomuselt.

Nimelt nägin unes et me käisime pubides ja pidutsesime. Tassisime kaasas mingisuguseid shoppingu kotikesi, milles olid kingitused. Aga see võib seotud olla eesolevate jõulupühadega. Enne kui unenägu läbi sai, olime minemas minu poole - siis minu ühte lapsepõlve kodusse, kus ma juba kümme aastat elanud ei ole. Teel sinna oli ööst saanud päev ja tundmatust suurlinnast Eesti väike armas linnake. Tee peal oli palju purjakil inimesi ja nad paistsid meid järgnevat, kui zombid. Ja millegipärast tuli mul ühe "zombiga" juttu kahest uppunust. Ta oli meid hoiatamas, et mere ääres oli kaks inimest ära uppunud. Kuid mina teadsin öelda, et need inimesed oli lähedal asuva pubi ees väiksesse purskkaevu ära uppunud. Sel ajal pool-õde hakkas segadusse sattuma, ta ei saanud aru kus ta oli ja kellega ta oli. Umbes sel ajal ärkasin ka üles.

Ma kirjutasin unenäo üles, aga ma ei pidanud jällegi seda unenägu tähtsaks.
Hiljem sel päeval sain teada, et pool-õel on sünnipäev ja ma sain talle palju õnne soovida läbi interneti.
Võibolla lisadetailidel ei olegi nii palju tähtsust, kui sellel, et ma teda unes nägin. Ehk oligi tema kõige olulisem detail selles unenäos.

Astraal energia.

Avastasin eile midagi hämmastavat.
Kindlasti olen terve elu sellega elanud, kuid ei ole kunagi seda märganud.
Mul ei ole just kõige parem nägemine, aga eile avastasin, et saan oma silmad ümber "lülitada" ja kui ma seda teen, siis näen sahinat. Midagi sellist, mida nägin kunagi televiisorist, kui seal saateid ei olnud - valge-halli-must sahinaga pilt.
Vaatasin seda diivanil, seal oli see kõige paremini nähtaval ja kohe diivani kõrval oli ka telefon, millest tuli imelikku voolavat energiat. See oli kui elektrit täis juuksed, kuid nähtamatult, või siis väga udupeened. Raske seletada.

Informatsiooni saamine.

Olen teadlik, et kõik meie ümber on tegelikult energia ja olen isegi teadlik sellest, et osad astraal-kummitused on tegelikult kellestki maha jäänud energia. Energia omanik ei pruugi olla teispoolsuses vaid tema energia võis jätta endast jälje maha.

Eeldatakse, et selgeltnägijatele tuleb informatsioon kohale sõrmenipsuga, kuid see ei ole nii. See ei ole küll raske, aga vajab keskendumist ja tähelepanu.
Hiljuti sain selle õppimiseks õppetunni. Olin küll teadlik sellest, et asi ei ole nii lihtne, kuid polnud kunagi ennast avastanud seda harjutamas või olukorrast, kus ma teadlikult selle õppetunni oleks saanud.
Otsisin hiljuti ühte objekti, mille otsimiseks olin juba kulutanud mõnikümmend minutit ja olin juba omast elemendist väljas. Otsustasin, et rahunen mõne hetke ja tegelen muude asjadega. Kui olin tagasi ise endas, siis mõtlesin, et võiksin minna kohta, kus viimati otsitavat objekti nägin. Tegin seda ja kujutasin ennast sellesse hetkesse kui viimati objekt silme ees oli ja oma meeleolu meenutasin. See toimis. Ma leidsin objekti mõne sekundiga. Tundus, nagu oleks mu energia kaheks läinud ja ma järgnesin oma energiale.

Ma ei pea ennast selgeltnägijaks, aga kuna üritan oma võimekust arendada, siis olen ääretult tänulik selle väikese õppetunni eest.

Rännakud eelmistesse eludesse..

Olen teadlikuks saanud oma kahest eelmisest elust.
Aasta või paar tagasi nägin küsimise peale unes ühte oma eelmist elu ja nüüd hiljuti nägin astraalrännakut tehes teist.


Oma eelmistesse eludesse rändamine on suhteliselt lihtne ja kättesaadav ka turvaliste koduseinte vahel, ilma, et peaks kellegi teise abi selleks paluma.

Kes inglise keelest aru saavad, on suurepärane võimalus Youtube'i keskkonnas enesehüpnoosi sooritada.

Pean siis üles kirjutama tähtsamad seigad oma hiljutisest rännakust, kus sain teada päris palju ühe oma eelmise elu kohta.

Esialgu ei uskunud ma ühtegi informatsiooni killukest saavat, kuid kui olin avanud ukse sellesse ellu ja hakkasin oma jalanõusid ette kujutama, siis tuli kild killu haaval pilt mu ette ja ma sain kokkuvõtteks teada, et ma olin aastas 1880 või selle aasta kandis. Jalanõud vastasid samuti tolle aegse stiiliga, kui hiljem uuringut tegin.
Nimi oli mul Amy. Olin Londonis ja olin kirjanik.. või siis mulle meeldis kirjutada. Mis on imelik oli ka see, et ma vaatasin aknast välja tänavale, seal olid puud ja ma tunnistasin tänava Westbridge või millegi sarnase nimega, mis tundus mulle eriliselt kummaline, et ma sellise informatsiooni olin suuteline kätte saama.

Nägin laual algebra raamatut ja ma tundsin justkui oleksin ma selle ise koostanud. Ruum tundus olevat juskui kontor, kuid seal olid kõik minu isiklikud asjad ja oletan, et see võis olla minu ruum, kus oma loominguga tegelesin. Seinal oli ka peegel ja ma piilusin sellesse, et oma nägu näha. Mul olid väga esile kerkivad kulmud, tumedad ja väga kaardus. Sain informatsiooni, et üks minu elu õppetundidest selles elus oli enese aksepteerimine.

Nägin, et mul oli kaks ulakat last, sest nende näod olid kohe krutskit täis, kui neid uksel seismas nägin. Vanem oli poiss ja noorem oli tüdruk. Nüüd seda postitust kirjutades, ma enam ei mäletanud nende nimesid, kuid hea, et olen ennast sundinud seda informatsiooni kohe üles kirjutama ja sealt lugesin, et tüdruku nimi oli Sandy ja poisi nimi oli Richard.

Hiljem nägin ka oma abikaasat, kes tundus mulle kuidagi eemal. Ta paistis autoriteetne ärimees olevat. Nime ma ei saanud, kuid nägin, kui konkreetsed näojooned tal olid ja ta oli suhteliselt turske ja pikk. Energeetiliselt sarnaneb ta väga minu praeguse elukaaslasega.

Inimesena tundusin ma ise ennast tagaplaanil hoidvat ja ma muretsesin liiga palju teiste inimeste heaolu pärast, mis jättis mulle mulje, et ma olin füüsiliselt haige ja seda väheke isegi kui varjavat teiste inimeste eest, kuid samas see võis olla ka sellest, et lapsed tundusid noored ja nende heaolu mõttes, ei olnud ma oma haigusega väga avalik.

Jäi tunne, nagu oleksin ma surnud füüsilise haiguse kätte selle elu lõpus ja millegipärast loen ma kõnealuse haiguse põhjuseks enda tagaplaanil hoidmise. See isegi sobiks minu praeguste ülesannetega kokku, mida ma siia maani õpin.

Londoniga on mul lapsest saati kummalised tõmbed olnud. Kord koolis pidime vastama küsimusele, et kuhu me reisiksime, kui meile antaks võimalus ükskõik kuhu minna, siis vastasin ilma ühegi kahtluseta, et soovin minna Londonisse.
Senimaani olen kahe eluga olnud Londoniga seotud. Praeguses elus ei ole ma sinna veel jõudnud.

Eile öine unenägu..

Tahan kirjutada siia oma väikese vahejuhtumi, mis leidis aset.. eile öösel, järgnedes kulminatsiooniga tänases hommikus.

Nimelt nägin unes, et minu kallis sugulane, kes on ka esimene fänn minu blogisid lugemas, oli loonud oma blogi. Ma nägin unenäos, et ma sain kuidagi informatsiooni, et tal on blogi ja ma juba nägin ennast ekraani ees, kus oli neli ahvatlevat kuubikut, igas neis oli Minu sugulase "energia" ja nendele sai peale vajutada. Ehk tähendas see kuut erinevat peatükki, eks tulevikus näeme. Kuid oma valikuga otsustasin vajutada ülemise rea esimese kuubiku peale, millel olid oranžikates toonides eri suurused spiraalid ja diagonaalselt üle kuubiku keerles kalli sugulase nimi. Unenägu oli väga reaalne.

Mis kõige naljakam on see, et unest ärataski mind just tema telefonikõne, milles teatas ta oma suurepärasest uudisest, et ta oli kirjutanud oma blogi inspireerituna minu blogidest.

Kahjuks on tema blogi hetkel veel privaatne, kuid tema sõnavara, mõtteterad ja intelligentsus sõnade taga, teevad selle blogi väga asjalikuks ja loetavaks. Minu arvates ei tohiks sellist pärli inimeste eest varjata, sest olen kindel, et neid keda asi huvitab on vägagi tänulikud, kui nendega jagatakse suurepärast maailmavaadet. Tema blogi on ääretult inspireeriv ja vahepeal seda lugedes oli mul tunne, et loen kellegi kuulsa kirjaniku poolt kirjutatud raamatut.