Rännakud eelmistesse eludesse..

Olen teadlikuks saanud oma kahest eelmisest elust.
Aasta või paar tagasi nägin küsimise peale unes ühte oma eelmist elu ja nüüd hiljuti nägin astraalrännakut tehes teist.


Oma eelmistesse eludesse rändamine on suhteliselt lihtne ja kättesaadav ka turvaliste koduseinte vahel, ilma, et peaks kellegi teise abi selleks paluma.

Kes inglise keelest aru saavad, on suurepärane võimalus Youtube'i keskkonnas enesehüpnoosi sooritada.

Pean siis üles kirjutama tähtsamad seigad oma hiljutisest rännakust, kus sain teada päris palju ühe oma eelmise elu kohta.

Esialgu ei uskunud ma ühtegi informatsiooni killukest saavat, kuid kui olin avanud ukse sellesse ellu ja hakkasin oma jalanõusid ette kujutama, siis tuli kild killu haaval pilt mu ette ja ma sain kokkuvõtteks teada, et ma olin aastas 1880 või selle aasta kandis. Jalanõud vastasid samuti tolle aegse stiiliga, kui hiljem uuringut tegin.
Nimi oli mul Amy. Olin Londonis ja olin kirjanik.. või siis mulle meeldis kirjutada. Mis on imelik oli ka see, et ma vaatasin aknast välja tänavale, seal olid puud ja ma tunnistasin tänava Westbridge või millegi sarnase nimega, mis tundus mulle eriliselt kummaline, et ma sellise informatsiooni olin suuteline kätte saama.

Nägin laual algebra raamatut ja ma tundsin justkui oleksin ma selle ise koostanud. Ruum tundus olevat juskui kontor, kuid seal olid kõik minu isiklikud asjad ja oletan, et see võis olla minu ruum, kus oma loominguga tegelesin. Seinal oli ka peegel ja ma piilusin sellesse, et oma nägu näha. Mul olid väga esile kerkivad kulmud, tumedad ja väga kaardus. Sain informatsiooni, et üks minu elu õppetundidest selles elus oli enese aksepteerimine.

Nägin, et mul oli kaks ulakat last, sest nende näod olid kohe krutskit täis, kui neid uksel seismas nägin. Vanem oli poiss ja noorem oli tüdruk. Nüüd seda postitust kirjutades, ma enam ei mäletanud nende nimesid, kuid hea, et olen ennast sundinud seda informatsiooni kohe üles kirjutama ja sealt lugesin, et tüdruku nimi oli Sandy ja poisi nimi oli Richard.

Hiljem nägin ka oma abikaasat, kes tundus mulle kuidagi eemal. Ta paistis autoriteetne ärimees olevat. Nime ma ei saanud, kuid nägin, kui konkreetsed näojooned tal olid ja ta oli suhteliselt turske ja pikk. Energeetiliselt sarnaneb ta väga minu praeguse elukaaslasega.

Inimesena tundusin ma ise ennast tagaplaanil hoidvat ja ma muretsesin liiga palju teiste inimeste heaolu pärast, mis jättis mulle mulje, et ma olin füüsiliselt haige ja seda väheke isegi kui varjavat teiste inimeste eest, kuid samas see võis olla ka sellest, et lapsed tundusid noored ja nende heaolu mõttes, ei olnud ma oma haigusega väga avalik.

Jäi tunne, nagu oleksin ma surnud füüsilise haiguse kätte selle elu lõpus ja millegipärast loen ma kõnealuse haiguse põhjuseks enda tagaplaanil hoidmise. See isegi sobiks minu praeguste ülesannetega kokku, mida ma siia maani õpin.

Londoniga on mul lapsest saati kummalised tõmbed olnud. Kord koolis pidime vastama küsimusele, et kuhu me reisiksime, kui meile antaks võimalus ükskõik kuhu minna, siis vastasin ilma ühegi kahtluseta, et soovin minna Londonisse.
Senimaani olen kahe eluga olnud Londoniga seotud. Praeguses elus ei ole ma sinna veel jõudnud.