Vahel saan unenägude läbi sõnumeid või informatsiooni ja nii juhtus ka eile öösel.
Nägin unes oma vanaisat, kes suri aastaid tagasi. Seda ei juhtu tihti, kui oma vanaisat unes näen. Olen teda unes näinud vaid mõned korrad peale tema surma.
Eile öösel tuli ta mind unenäos külastama. Ta oli ennast üles loonud.. ehk siis endale "puhkuse" riided selga sättinud. Heledad pluus ja püksid, augukestega kingad/rihmikud jalas ja kaabu peas. Sellises riietuses mäletan teda lapsepõlvest, kui olime aiamaal käimas. Sõime seal maasikaid, herneid, ubasid ja mõnulesime niisama päikese käes. See oli ainus kohta maa peal, kus tundsin, et saan olla mina ise.
Unenäo juurde tagasi minnes, siis palju ma tervikust ei mäleta. Tundus nagu oleksin olnud Itaalias, võib-olla Veneetsias ja ma olin seal kellegiga, kelle eest ma põgenesin, ehk siis otsisin aega omaette olla või põgenesingi, et saada välja unenäost. Mäletan, et rahvast oli tänavatel päris palju. Ühtäkki ma avastasin kuskil päikselisel kõrvaltänaval vanaisa ja ta justkui suunas mind üle tee nagu oleksin ikka veel viie aastane. Ta viis mu üle tee, kus oli pisike tükike heinamaad, aas. Jalutasime kaugemale heinamaale ja ma tundsin meeletut rõõmu sellest rinnuni heinast, sest olen alati unistanud kõrges heinas hullamisest. Kõrge hein ja lilled segamini. Mäletan, et olin vaimustatud selleset heinast ja ei jõudnud oodata, et heina sisse hullama saaks minna, mida ma ka järgmine moment juba tegin. Vanaisa oli rahu ise ja jälgis mind heinamaa ääres naeratus ja rõõm näos. Heinamaa ääres kasvasid puud, millede taga ei paistnud olevat ei midagi muud kui ere valgus, nagu oleks seal paistnud päike. Olles seal väheke hullanud, tundus, et minu unenägu hakkas uuesti võimust võtma ja sellele platsikesele hakkasid kogunema inimesed tänavatelt, nagu oleks seal algamas kohe avaõhu etendus või mingi muu vabaõhu üritus. Vanaisa oli rahulik ja rahustas mindki. Jalutasime veel vähe heinas ja sellega unenägu lõppeski. Igastahes ei mäleta ma enamat.
Mainisin ka eelmises postituses, et vanaisa oli minujaoks tähtis ja ta oli minnujaoks isa asemel, kuna kasvasin oma isast lahus. Vanaisa oli alati olemas, et mulle tähelepanu pöörata ja mind eriliselt tundma pannes. Olin tema a ja o. Ta oli minu ingel ja tundsin ennast alati temaga turvaliselt.
Ma ei saa olla sada protsenti kindel, mida see unenägu tähendada võis, kuid üks variantidest oli see, et ta tõesti käis mind unenäos külastamas, et vahepeal lihtsalt "Tere" öelda. Kinnitada mulle, et ta ikka veel on kuskil seal olemas ja minu üle valvamas. Kuid jällegi, seda ma tean niiguinii isegi. Tal ei oleks vaja mind külastamas käija. Siiski olen ääretult õnnelik, et ta seda tegi.
Teisalt, mida unenägu võis tähendada on see, et see sümboliseerib midagi. Teispoolsuses armastatu nägemine või konkreetse inimese nägemine. See võib vabalt midagi sümboliseerida, kuid kuna ma teda niigi harva unes näen, siis ei oska ma seda millegagi hetkel seostada.
Kolmas variant on see, et ta hoiatab mind raskete aegade eest aga samas rahustab, et alati tuleb päike taas välja ja kõik on parem, kui kunagi varem.
Kui saan kindlamalt teada, mida see unenägu tähendada võis, siis teen siin postituses muutused, kuid senikauaks päikest ja armastust!
EDIT: 4 aastat hiljem!
Teades seda mida ma tean täna, võin kindlalt väita, et tegemist oli minu vanaisaga, kes tuli mind külastama ja rahustama. Meie lähedastel on erakordne võime suuta meid rahustada ja meile südamesse armastust süstida. See oli täpselt näidisolukord sellest, kuidas meie lähedased meid teispoolsusest külastamas käivad.
Vanaisa kaaperdas minu unenäo ja lõi keset linnamelu imeilusa heinamaa, kus paistis ka laskuv päike - minu lemmik aeg päevast on õhtune päikeseloojangu aeg. Kummaline, hetkel kui seda kirjutan, tunnen ma tema energiat enda lähedal. Isegi lõhna. Oma külastusega kinnitab ta, et tegemist oli külastusega unenäos. Aitäh kallis vanaisa!
No comments:
Post a Comment