Nimelt alustasin lühiajalist tööd lasteaias ja pelgalt kahe päevase viibimisega lasteaias olen avastanud, et vanemad ei tegele oma lastega. Ei. Nad tegelevad oma lastega - viivad ehk loomaaeda, kinno ja mängivad nendega. Aga silmapaistvalt ei ole vanemad seletanud lastele kuidas olla tähelepanelik, kannatlik ja südamlik teiste inimeste vastu.
Ma mõistan, et nad ongi ju kõigest alles lapsed, aga sellega me ei saa lohutada ennast. Ja me olemegi selle kõigega hilja peale jäänud. Lastel ei näi olevat mingisugustki ettekujutust, kuidas näiteks halvad sõnad võivad teist last kurvaks teha või kuidas kellegi teise paratamatut välimust kommenteerides tegelikult kõvasti haiget teevad.
Ehk pole vanemad leidnud oma last sellisest olukorrast, kus nad on teisi arvustanud, et nad oleksid saanud seletada, miks nii ei saa käituda.
Praegu on teismelistel lastel koolis eriti raske, sest vanematel on palju tööd tegemata jäänud ja siinkohal ei saa pugeda enam vabanduste taha.
Vanematel ei ole tänapäeva ühiskonnas enam aega tegeleda intensiivsemalt oma laste mõttemaailma arenguga, kuid see on neile endile tulevikuks äärmiselt oluline. Neil on tarvis mõista, mis on õige ja mis on vale. Nad peavad teadma, millal tunnustada õiget käitumist ja valet käitumist laita.
Pöördun hiljem kindlasti selle teema juurde tagasi, kuna olen alles teist päeva tööl ja kindlasti tuleb veel lisa mõtteteru või mõttelõngu.
No comments:
Post a Comment