Sõnumite edasi andmine hingede poolt.
Olen korra pidanud kanaldama sündimata last ja sellest sündis ka minu postitus teemal abort ja raseduse katkemine.
Paar päeva tagasi võtsin osa kanaldamise sessioonist, kuhu olid oodatud kõik kellel huvi oli. Kõik toimus muide online ja põhimõtteliselt jututoa baasil. Oli kokku lepitud kellaaeg, millal kõik kogunevad - lugesime palve ja alustasime. Ma tegelikult ei mõelnud tõsisemalt osa võtta kui mõned minutid jälgida, mis toimuma hakkab ja lahkuda. Kuid asjad läksid teisiti. Ürituse vedaja julgustas kõiki oma tundmustest koheselt kirjutama - ükskõik mis tundmused valdama peaks. Nii ma siis hakkasingi jälgima, et kas ma ka midagi tunnen ja üllataval kombel nägin ma oma nägemuses üht enesele võõrast naist kes soojalt naeratas mulle. Tal oli mummuline kleit/kittel või põll ees. Tundsin tugevat vanaema energiat.. teadsin, et ta on kellegi vanaema. Sel hetkel isegi ei mõelnud, et seal grupis võiks olla selle hinge maine lapselaps. Teatasin lihtsalt, et minuga on kellegi vanaema ja kirjeldasin, milline ta välja näeb.
Minule täiesti üllatusena ütleski üks sealne sensitiiv, et see on tema vanaema. Ma läksin veidi pabinasse ja üritasin uuesti hingele keskenduda. Iga kord kui ma talle jälle keskendusin siis naeratas ta mulle soojalt. Kui pabinasse läksin, siis tundus nagu ta oleks mind kallistanud ja lohutanud, et kõik läheb hästi.
Ja mõelda, et kunagi ma kartsin hingede kanaldamist, sest tegemist on ju surnute hingedega. Sellist armastust ja meeldivat tähelepanu on raske elavateltki kätte saada.
Küsisin, siis konkreetselt, et kas tal on sõnum edasi andmiseks ja ta ühtäkki hoidis lille käes ja tõstis selle enese ette, nagu sooviks seda edasi anda. Ütlesingi siis edasi, mida ma nägin ja lapselaps oli liigutatud, sest uskus, et sai õnnitletud lapse sünni puhul.
Rohkem ma sellelt tädikeselt midagi kätte ei saanud.
Jätsin tädikesega hüvasti ja tühjendasin oma pea. Enne, kui arugi sain - nägin ühte väga vana meest oma mõtetes. Tal oli kepp toetamiseks. Sellele kirjeldusele kohe keegi ei reageerinud ja hakkasin edasi nägemusi sellest mehest nägema ja kirjutasin järjest kõik mida nägin. Edasi ta tuli mulle lähemale ja kopsis paar korda oma käekella peale, tundus nagu tal oleks kiire. Nägin siis, et ta istus akna all, kepp käes ja justkui mälus midagi. Mõtlesin, et sööb midagi. Selle kirjelduse peale tuli kohe üks naisterahvas teatama, et see on tema vanaisa. Üritasin küsida, et mis sõnumi ta soovib, et ma edasi annaks. Ta näitas millegi pärast mulle kellukest ja helistas seda. Ma ei saanud sõnumist aru ja ei saanud ka sõnumi saaja sõnumist aru. Ta küll arvas, et äkki hiljem loksub informatsioon kuidagi paika, aga eks seda ma enam ei saa teada. Edasi ütles vana mees, et ta jalad ei külmeta enam ja ta tegi oma jalakestega mulle väikest tantsu. Siis ütles too naine, et taadil olid jalad olnud haiged, sellepärast ka kepp ja et mingi aja pärast amputeeriti tal jalad. Peale seda olevat ta tihti öelnud, et tal jalad külmetavad. Eks see oli siis märk sellest, et tal on nüüd hea olla ja jalad ei ole tema jaoks enam probleemiks. See oli ka kõik mida ma temalt sain. Peale selle, et naine veel heietas oma mälestusi seoses vanaisaga, pole midagi tähtsat siia edasi kirjutada.
Jätsin vana mehega hüvasti ja tühjendasin mõtted. Uut pilti mul kohe ette ei tulnudki, küll aga oli otsaesine juba viimased pool tundu tuikanud ja pisteliselt valutanud. Mõtlesin, et äkki see on kuidagi seotud ja otsustasin seda mainida. Kohe astus esile naisterahvas, kes teatas, et tema abikaasa oli surnud peapõrutusse, mille oli saanud avarii tagajärjel. Sel hetkel tuli mulle kohe pilt mehest ette ja ta oli väiksemat kasvu ja tumedate juustega... ma tunnast ülevoolavalt emotsionaalselt. Tundsin meeletut igatsust ja armastust. Sel hetkel olin ma segaduses, et kumba poolt need emotsioonid tulevad, kas selle naise poolt või mehe poolt. Nüüd alles mõistsin, et mehe hing tundis süüd ja kaasa, et naine pidi midagi nii rasket üle elama ja loomulikult ka seda, et ta igatses oma naist. Naine tundus mulle küll palju vanemana, kui too mees. Mees oli kuskil kahekümnendates. Ma mainisin, et ta on suhteliselt noor ja naine ütleski, et mees suri 25 aastaselt ja 26 aastat tagasi. Erilist sõnumit ma temalt ei saanud, sain vaid armastuse avaldused ja palju kallistusi edasi saatmiseks. Naisel oli hea meel nende üle.
Viimaseks nägin ma oma silme ees tüdrukut (umbes 9-12 aastane), ta seisis ja ootas kannatlikult, kuni ma teda kirjeldasin. Tal oli peas pärg. Esialgu keegi ei reageerinud ja ma küsisin tüdruku hingelt nimetähe ja momentaalselt nägin ma enese eest ilusas kirjatähe kirjas "B" tähte. Kirjeldusele vastas sama naine, kellele olin ka vana mehe hinge kanaldanud. See naine teatas, et tema nõol oli olnud tütar kes suri ja ta oleks olnud praegusel hetkel 12 aastane. Ja, et seda tütart oli viimastel aastatel kasvatanud tema vanaema Berta. See oli kinnitus, et tegemist on õige sõnumi saajaga.
Tüdruk näitas mulle et ta ei taha süüa või et ta ei söö.. toit oli ees ja ta ei söönud seda. Tundsin iiveldust. Naine ütles, et ta ei saanud pikka aega süüa enne oma surma. Edasi ütles tüdruk, et ta ei ole üksi ja et temaga on vanema meesterahvas ja tüdruk ise on õnnelik ja mänguline. Naine ütles, et see on ilmselt tüdruku vanaisa, kes suri aasta tagasi.
Nägin vanaisat käega lehvitamas - justkui ütleks tere.
Nad tundusid väga rahul olevat. Nägin neid koos tantsimas - mees oli kohmakas ja tüdruk keksles ümber tema.
Rohkem ma sellelt tädikeselt midagi kätte ei saanud.
Jätsin tädikesega hüvasti ja tühjendasin oma pea. Enne, kui arugi sain - nägin ühte väga vana meest oma mõtetes. Tal oli kepp toetamiseks. Sellele kirjeldusele kohe keegi ei reageerinud ja hakkasin edasi nägemusi sellest mehest nägema ja kirjutasin järjest kõik mida nägin. Edasi ta tuli mulle lähemale ja kopsis paar korda oma käekella peale, tundus nagu tal oleks kiire. Nägin siis, et ta istus akna all, kepp käes ja justkui mälus midagi. Mõtlesin, et sööb midagi. Selle kirjelduse peale tuli kohe üks naisterahvas teatama, et see on tema vanaisa. Üritasin küsida, et mis sõnumi ta soovib, et ma edasi annaks. Ta näitas millegi pärast mulle kellukest ja helistas seda. Ma ei saanud sõnumist aru ja ei saanud ka sõnumi saaja sõnumist aru. Ta küll arvas, et äkki hiljem loksub informatsioon kuidagi paika, aga eks seda ma enam ei saa teada. Edasi ütles vana mees, et ta jalad ei külmeta enam ja ta tegi oma jalakestega mulle väikest tantsu. Siis ütles too naine, et taadil olid jalad olnud haiged, sellepärast ka kepp ja et mingi aja pärast amputeeriti tal jalad. Peale seda olevat ta tihti öelnud, et tal jalad külmetavad. Eks see oli siis märk sellest, et tal on nüüd hea olla ja jalad ei ole tema jaoks enam probleemiks. See oli ka kõik mida ma temalt sain. Peale selle, et naine veel heietas oma mälestusi seoses vanaisaga, pole midagi tähtsat siia edasi kirjutada.
Jätsin vana mehega hüvasti ja tühjendasin mõtted. Uut pilti mul kohe ette ei tulnudki, küll aga oli otsaesine juba viimased pool tundu tuikanud ja pisteliselt valutanud. Mõtlesin, et äkki see on kuidagi seotud ja otsustasin seda mainida. Kohe astus esile naisterahvas, kes teatas, et tema abikaasa oli surnud peapõrutusse, mille oli saanud avarii tagajärjel. Sel hetkel tuli mulle kohe pilt mehest ette ja ta oli väiksemat kasvu ja tumedate juustega... ma tunnast ülevoolavalt emotsionaalselt. Tundsin meeletut igatsust ja armastust. Sel hetkel olin ma segaduses, et kumba poolt need emotsioonid tulevad, kas selle naise poolt või mehe poolt. Nüüd alles mõistsin, et mehe hing tundis süüd ja kaasa, et naine pidi midagi nii rasket üle elama ja loomulikult ka seda, et ta igatses oma naist. Naine tundus mulle küll palju vanemana, kui too mees. Mees oli kuskil kahekümnendates. Ma mainisin, et ta on suhteliselt noor ja naine ütleski, et mees suri 25 aastaselt ja 26 aastat tagasi. Erilist sõnumit ma temalt ei saanud, sain vaid armastuse avaldused ja palju kallistusi edasi saatmiseks. Naisel oli hea meel nende üle.
Viimaseks nägin ma oma silme ees tüdrukut (umbes 9-12 aastane), ta seisis ja ootas kannatlikult, kuni ma teda kirjeldasin. Tal oli peas pärg. Esialgu keegi ei reageerinud ja ma küsisin tüdruku hingelt nimetähe ja momentaalselt nägin ma enese eest ilusas kirjatähe kirjas "B" tähte. Kirjeldusele vastas sama naine, kellele olin ka vana mehe hinge kanaldanud. See naine teatas, et tema nõol oli olnud tütar kes suri ja ta oleks olnud praegusel hetkel 12 aastane. Ja, et seda tütart oli viimastel aastatel kasvatanud tema vanaema Berta. See oli kinnitus, et tegemist on õige sõnumi saajaga.
Tüdruk näitas mulle et ta ei taha süüa või et ta ei söö.. toit oli ees ja ta ei söönud seda. Tundsin iiveldust. Naine ütles, et ta ei saanud pikka aega süüa enne oma surma. Edasi ütles tüdruk, et ta ei ole üksi ja et temaga on vanema meesterahvas ja tüdruk ise on õnnelik ja mänguline. Naine ütles, et see on ilmselt tüdruku vanaisa, kes suri aasta tagasi.
Nägin vanaisat käega lehvitamas - justkui ütleks tere.
Nad tundusid väga rahul olevat. Nägin neid koos tantsimas - mees oli kohmakas ja tüdruk keksles ümber tema.
Naine rääkis oma isikliku seose pärjaga, mis oli tüdrukul peas ja et too mees ei olnudki tantsija tüüpi inimene.
Sain sel hetkel teadmise, et tüdruk soovib edasi öelda, et ta on nüüd äärmiselt õnnelik, ta ei pea enam kannatama. Ta korrutas seda õnnelik olemise asja uuesti ja uuesti.
Naisel tulid sel hetkel pisarad silmadesse.
Edasi sain veel tüdruk-hingelt sõnumi liblikate kohta, ta saatis need laiali ja sain aru, et kui naine peaks liblikaid nägema, siis tüdruk annab talle endast märku.
Tuli välja, et nad olid hiljuti viinud kunstliblikaid ka tüdruku hauale.
Sellest kujunes äärmiselt meeldiv sõnum sõnumi saajale.
Peale nende sõnumite edasi andmist tundsin eneses meeletut armastuse tunnet ja tänutunnet, et ma seda suutsin.. eelkõige olin tänulik, et hinged olid suutnud ennast ilmutada, et nende lähedased saaksid oma teated kätte.
See on äärmiselt tänuväärne tunne.
Naisel tulid sel hetkel pisarad silmadesse.
Edasi sain veel tüdruk-hingelt sõnumi liblikate kohta, ta saatis need laiali ja sain aru, et kui naine peaks liblikaid nägema, siis tüdruk annab talle endast märku.
Tuli välja, et nad olid hiljuti viinud kunstliblikaid ka tüdruku hauale.
Sellest kujunes äärmiselt meeldiv sõnum sõnumi saajale.
Peale nende sõnumite edasi andmist tundsin eneses meeletut armastuse tunnet ja tänutunnet, et ma seda suutsin.. eelkõige olin tänulik, et hinged olid suutnud ennast ilmutada, et nende lähedased saaksid oma teated kätte.
See on äärmiselt tänuväärne tunne.
No comments:
Post a Comment