Sõnum minu kallilt vanaisalt.

Olen ühe kinnise grupi liige, kus teatud päevadel ja hilja õhtu tegeleme teiste meediumitega hingede kanaldamisega. Grupis on sadakond inimest, kes soovivad osa võtta ja neist 4-5 (vastavalt võimalusele) annavad siis edasi sõnumeid meie kallitelt, kes on juba teispoolsuses. Nendest üks olen ka mina.
Eile siis üllataval kombel astus esile minu vanaisa aga mitte minu läbi vaid minu nö andeõe läbi ja jättis mulle teate. Oma armastatud inimestest kuulda on alati tore ja kinnitab, et nad ikka on meiega ja kuulevad, näevad kõike millega me iga päev silmitsi seisame.

Kummaline on see, et meist ükski (kanaldajatest) ei suuda ise edukalt oma lähedasi kanaldada. Ja see tuleneb kindlasti sellest, et kui näiteks mina neid näen, siis ma näen ainult positiivseid hetki - seda kuidas me mängime koertega, kes ka teispoolsuses. Ma ei keskendugi sellele, et kas ta tahab mulle midagi öelda ja ma ei tee seda juba sellepärast, et ma ei oska arvatagi, et tal on mulle midagi edasi öelda. Tavaliselt hinged ei kipu ise ütlema, kui ei küsita.

Niisiis tuli ta mulle sõnumit edasi andma kellegi teise läbi. Panen siia ka selle sõnumi.

Veidi huumorit:
Kohtuvad kaks selgeltnägijat.
Üks teisele: "Sul läheb hästi. Kuidas minul läheb?"