Oma mõne nädalase kanaldamiste spurdi järel olen saanud mõne kogemuse võrra rikkamaks. Nimelt kuna mind on hakanud hinged külastama, siis tunnetan kummitusi. Ma ei ole ikka veel oma silmaga kummitusi näinud, kuid tundnud küll.
Umbes nädal tagasi kanaldasin ühte noort mustanahalist naist, kes oli oma loomult veidi jutukas ja emotsionaalne. Tema kõnemaneer oli äärmiselt naljakas ja tema energia oli tõeliselt võimas. Kui hakkasin tema õega rääkima, siis tundsin kuidas ta mulle kõrvale istus ja lausa vaatas ekraani, et ma ikka sedasi kirja kõik panen nagu ta räägib mulle. Tema jaoks oli tähtis, et ma annaksin võimalikult hästi tema iseloomu edasi.
Tegemist oli ka sellepärast koomilise olukorraga, et ta mul käskis kirjutada tema õele, et too enam kana ei sööks. Ma pidasin seda kummaliseks, aga kuna see on minu eesmärk, anda edasi hingede sõnumid, siis tegin seda. Tuli välja, et õde oligi söönud viimasel ajal ainult kana. Õde oli lausa šokeeritud.
Teine huvitav juhtum oli alles paar päeva tagasi, kui ma rääkisin oma kalli nõbuga telefonitsi ja ta hakkas rääkima mulle oma sõbrast, kes oli aastaid tagasi surnud. Ta lootis saada minult kanaldamise, aga mina puiklesin vastu. Kõne ajal ma hakkasin nägemusi sellest inimesest juba nägema, kuid ma ei kanaldanud, ehk ei andnud teadet ja ei üritanud isegi kuulata mitte. Kui kõne ära lõpetasin, siis hakkasin tundma külma enda selja peal. Ma avastasin, et ma ignoreerisin seda hinge. Ta oli telefonikõne ajal soovinud sõnumit edasi anda aga ma ei tahtnud seda justkui tunnistada ja blokeerisin ta välja, sest ma ei tundnud, et ma selleks valmis olen. Kuid too hing arvas teisiti. Kuna ma ei suhelnud temaga, siis ta otsustas, et tõmbab minu tähelepanu sellega, et ta külmetab mu selga. Toad on mul siin soojad ja kuskilt ei olnud aken ka lahti. Ja selja peal oli selline külm tunne, nagu puhuks sinna lahtisest aknast tuult peale.
See oli äärmiselt õpetlik kogemus.
Ma loodan, et selliseid meeldivaid õppetunde tuleb minu elus ette veel ja veel.
No comments:
Post a Comment