Unenägu 19.04.2013

Pole jällegi mõnda aega suutnud siia kirjutada ja polegi olnud midagi mida siia kirjutada. Elu on kiireks vahepeal läinud ja unega on probleeme, unenägudest rääkimata.

Kuid eile öösel nägin und ja ma olin selle täiesti unustanud kui alles tükk aega peale voodist tõusmist avastasin end mõtetes rändamas ja mulle meenus, et ma nägin kuskil maailma kõige ilusamat orhideed. See oli nii ilus, et ma tundsin nagu peaksin seda lille silmitsema klaasi tagant. Siis alles meenus mulle, et olin öösel seda unes näinud.
Orhidee oli helekollane ja lausa helendas oma ilust. Ma ei mäleta unenäo süžeest mitte ühtegi detaili, kui ainult seda ilusat ja imepärast kollaste õitega orhideed ja paari, sellest orhideest, täiesti erinevat orhideed, mis olid samuti ilusad.

Praegu seda postitust kirjutades meenus mulle, et kollased lilled olid minu vanaisa lemmikud. Kes teab.. vb käis ta mind unenäos tervitamas.

Unenägude seletaja ennustab sellega armastust ja ilu, head elujärkku. Eks näha ole, aga ega ma millestkist praegugi puudust ei tunne.
Elu on lill! :)

Lapsed...

Soovin seekord kirjutada teemast, mis tegelikult ei olegi otseselt seotud paranähtuste või millegi esoteerilisega.

Nimelt alustasin lühiajalist tööd lasteaias ja pelgalt kahe päevase viibimisega lasteaias olen avastanud, et vanemad ei tegele oma lastega. Ei. Nad tegelevad oma lastega - viivad ehk loomaaeda, kinno ja mängivad nendega. Aga silmapaistvalt ei ole vanemad seletanud lastele kuidas olla tähelepanelik, kannatlik ja südamlik teiste inimeste vastu.
Ma mõistan, et nad ongi ju kõigest alles lapsed, aga sellega me ei saa lohutada ennast. Ja me olemegi selle kõigega hilja peale jäänud. Lastel ei näi olevat mingisugustki ettekujutust, kuidas näiteks halvad sõnad võivad teist last kurvaks teha või kuidas kellegi teise paratamatut välimust kommenteerides tegelikult kõvasti haiget teevad.
Ehk pole vanemad leidnud oma last sellisest olukorrast, kus nad on teisi arvustanud, et nad oleksid saanud seletada, miks nii ei saa käituda.

Praegu on teismelistel lastel koolis eriti raske, sest vanematel on palju tööd tegemata jäänud ja siinkohal ei saa pugeda enam vabanduste taha.

Vanematel ei ole tänapäeva ühiskonnas enam aega tegeleda intensiivsemalt oma laste mõttemaailma arenguga, kuid see on neile endile tulevikuks äärmiselt oluline. Neil on tarvis mõista, mis on õige ja mis on vale. Nad peavad teadma, millal tunnustada õiget käitumist ja valet käitumist laita.

Pöördun hiljem kindlasti selle teema juurde tagasi, kuna olen alles teist päeva tööl ja kindlasti tuleb veel lisa mõtteteru või mõttelõngu.

Unenägu 15.03

See unenägu on üks selgeima sõnumiga unenägusid, mida ma näinud olen.

Olin unenäos mina ise. Tegevus oli enamasti kuskil hoones, mis oli justkui sümmeetriliselt täiuslikus tasakaalus ja alati kui ma kuskil ruumis olin siis oli minu ümber alati nagu udu või sudu. Millegipärast ruumides ei olnud ühtegi mööbli eset ja seisti alati ruumi keskel, nagu see oleks olnud tuum ja ruumide ääres seismine tundud olevat mõtetu, sest ruumil ei olnud tähtsust.
See unenägu oli selles mõttes teistest erinev, et ma ei tundnud et ruumil ja ajal on tähtsust.
Asja juurde edasi minnes - mul oli tunne nagu mind oleks sinna "tõmmatud" või röövitud (vägivalda ei olnud, pigem vastupidi, aga tundsin nagu minu koht ei ole seal, nendega). Inimesed või tegelased, kes minuga seal tegelesid olid inimese välimusega (käitumiselt rahulikud, vaoshoitud ja vähese jutuga), kuid ma eelistasin neid kutsuda tulnukateks, kuigi ma teadsin, et nad just tulnukad ka ei ole. Aga mulle oli jäänud mulje nagu nad ei paljune inimese kombel, vaid "saadavad" hingi läbi inimkehade sündima.
Ja minu otstarve nende jaoks oligi neile hinge sünnitamine. Mulle öeldi, et minu keha ja vaim on täpselt õiges tasakaalus, et neile äärmiselt tähtis hing läbi minu ellu saata.
See oli üks aspekt unenäost ja teine oli see, et minu elukaaslane üritas mind sealt nende juurest järjepidevalt ära päästa. Mitmeid kordi ta viis mu sealt minema. Viimane kord, kui ta mu sealt päästis, olin ma ise õnnelik ja rahul. Ma teadsin, et see oli viimane kord ja ma noppisin enne oma elukaaslase käte vahele jooksmist selle "ehitise kõrvalt" potis kasvava tomatitaime. See oli selline sort tomateid, mille viljaliha on palju väiksem ja värvuselt, mitte punane vaid tumepunane, peaaegu pruun. Ja ma andsin selle potilille oma elukaaslasele.
Sellega unenägu lõppes. Minu jaoks on see haruldane, et unenägu on nähtud algusest lõpuni nagu film. Veel enne ärkamist oli mul tunne, et minu läheduses on alati väike pallike hinge, mis ootab ideaalset hetke, et pääseda läbi minu sündima.
Tomatitaimest ma aru ei saanud ja kuna unenägu tundus nii eriline või teistlaadi utoopiline, siis rääkisin ka oma elukaaslasele sellest ja avastasin, et tomatitaim, kui sümbol ei olnud mulle, vaid talle. Ta teadis täpselt mida tomat sümboliseerib ja tema sõnad olid sellised: "See tähendab väikest südant ja öeldakse, et inimese hing on inimese südames."

Sama päev nägin meie magamistoas orbi ja kuna ma tegelikult näen neid päris tihti, siis mõtlesin unenäo peale, et äkki see ei olnudki niivõrd unenägu, kui sõnum.

EDIT: 4 aastat hiljem - umbes aasta peale selle unenäo nägemist ma rasestusin.

Unenägu 14.03

Nägin unes, et mul oli oma kauplus/barista/kohvik ja minu üks nõbudest oli seal töölisena. Minu tunded ja emotsioonid olid sellised, nagu ma oleks omanud seda kohakest juba mõnda aega, aga vahepeal selle lihtsalt unarusse jätnud. Nõbu oli omal jõul üritanud tellida kauppagi, aga see ei olnud selline mis mulle oleks meeldinud. Hakkasin oma kohakesega tegelema ja tellima sellist kauppa, mis selle kohakese jälle minu "omaks" tegi. Olin nii vaimustuses ja olin taasleidnud oma innustuse. Mind saatis tänu sellele edu.

Sugulane võis olla unenäos tänu sellele, et ta oli just eelmine päev mul külas käinud ja tal on töö leidmisega probleeme. Loodan, et ta saab kiiremas korras töö.

Ma täpselt ei ole seda unenägu saanud millegagi oma igapäeva elust ühitada, aga hea mõttelõnga sain küll ja ehk õpetusegi, et kõik õnnestub, kui sellele piisavalt oma aega pühendada.

Cant take my eyes off of You..

Postituse pealkiri on ühe loo laulusõnad. Otsustasin siia kirjutada erladi postituse laulude kohta, ehk siis laulud, mis mind hootiselt kummitama hakkavad.
Ma võin parasjagu tegemas olla midagi ja võin olla kerkendunud millelegi, kui järsku, ilma mingi hoiatuseta hakkab mõni vana lugu peas kummitama, mida pole isegi tükk aega kuulanud.
Minu puhul on millegipärast enamasti vanemad lood, mis ei ole parasjagu populaarsed. Enamasti 80-ndatest või isegi vanemad.

Sellistel puhkudel ma võtan neid kui avatud informatsiooni millelegi ja ma üritan emotsioonide ja laulusõnadega sünkroonilisel koosluse luua, mis minu peas loogiline paistab ning loen sellest kogemusest välja kas mingisuguse õppetunni või vihje.

Usun, et paljud kogevad selliseid momente oma elus, kus midagi lihtsalt tuleb nendeni, nagu sõnumid lauludena, mis peas mängima hakkavad..
See on meis kõigis tegelikult olemas, kuid me ei oska seda tunnistada.
Meie mõistus on asjad palju keerulisemaks mõelnud ja meile ei mahu pähe, et kummitama hakkav lugu peas võib meid millenigi vaimselt juhatada.. või siis kasvõi igapäeva elu tarbeks sõnumi anda.

Olen äärmiselt tänulik, kui avastan oma peas mõne loo mängimas. Vahel on lugudel ka lohutav sõnum ja see teeb asja sedavõrd erilisemaks ja samas ka tähtsamaks.

EDIT: 4 aastat hiljem ja olles avastanud oma võime suhelda teispoolsuse kodanikega, võin kindlalt väita, et suur osa nendest lugudest on seotud hingedega, kes sõnumit edasi soovivad anda.

Kaks unenägu erinevatest järjestikulisest ööst

Mul pole viimasel ajal mahti kirjutada olnud. Olen endaga palju tööd üritanud teha, et ennast taas sünkrooni saada ja ei tunne ennast kunagi õigel lainel olevat, kui olen taas midagi unes näinud või midagi uut kogenud.

Kuid soovin kirjutada kahest unenäost, mida nägin alles hiljuti (kaks ööd tagasi viimane), sest ei soovi neid unustada ja usun, et neil on teatud väärtus minule.

Nimelt nägin esimene öö unes, et ma vaatasin kuud ja see ei olnud tavapärane kuuvaatlus, vaid kuu ümber oli väga palju virmalisi, mis keerlesid silmnähtavalt kuu ümber ja isegi helkisid. See oli äärmiselt ilus ja lummav vaatepilt. Sellistel puhkudel on mul alati kahju, et mul ei ole oskusi näiteks graafika disainis, et üritada edasi anda neid ääretult värvilisi ja lummavaid vaatepilte, mida ma vahel olen näinud, kas unenägudes või meditatsiooni ajal. Minuga tundus vaatlemas olevat terve maailm. Kui ühtäkki kuu lagunes tükkideks, tuumast eraldusid nagu suured mandritükid, mis kuumusest hõõgusid ja nagu paberitükid jahtudes tuhastusid kuu ümbruse atmosfääri. Kuu lagunes täielikult ja mõne sekundi jooksul seda enam ei olnud, justkui polekski kunagi olnud olemas. Unenäo tähtsaim osa on tavaliselt see emotsioon, mida sa tunned. Olen kindel, et ma ei näinud maailmalõppu ette.
Ja peale kuu lagunemist saabus paanika. Inimesed olid paanikas, sest teadsid, et kuu on planeet Maa üks tähtsaid osi ja selle hävinemisel ootab meid katastroof - üleujutused ja võimalikud pooluste vahetused.
Unenäos oli saabunud paanika ja mina mõtlesin endamisi: "Miks ma selleks ette ei valmistunud, ma ju teadsin, et see kunagi juhtub."
Just see lause oli mulle minu unenäos kõige tähtsam. Olen ka varem hoiatusi saanud, et mul on vaja ennast teatud elumuutusteks ette valmistada ja ma sain kohe aru mida ma sellest unenäost välja pidin lugema.

Teine unenägu oli kohe järgmine öö ja ma nägin unes, et ma olin sattunud kuidagi hooldama orvust last. Ta võis olla 2 aastane, tumedad krussis juuksed ja suured pruunid silmad. Ta oli ääretult vallatu ja rõõmsameelne. See meeldis mulle. Aga kui ma teda vannitasin, siis nägin tema silmades kurbust ja justkui üksindust. Tundsin talle kaasa ja tahtsin teda kogu südamest elulõpuni enda juures turvalises kohas hoida ja armastada. Unenägu sellega piirdus.

Sellise unenäo puhul võib tegu olla sisemise lapsega. Unenägu viitas millelegi, mida ma täpselt välja ei ole veel lugenud. Tavaliselt last unes nähes, ehk siis sisemise lapse olekut nähes võib välja lugeda palju sellest milline laps loomuselt on, kui vana ta on, mis olukorras ta on jne. Hetkel ma ei oska palju enda unenäost välja lugeda, sest see võib viitada mitmele erinevale asjale.

Kahe unenäo vahel võib olla ka side - toimub elus suur muutus, milleks ma pean ennast vaimselt ette valmistama ja mitta ära unustama oma sisemist last õnnelikuna hoida.

23.02.2013 Unenägu

Tänane unenägu jättis mind hommikuks kõhuvaluga.

Unes oli mingisugune koosviibimine - sünnipäev võibolla. Ja sellel koosviibimisel oli keegi minuga mitte samast rahvusest mees, kes üritas mind kosida, aga ma ei võtnud vedu. Hiljem, kui ta oli suutnud mulle avalikustada oma agendasid, siis tundus, et me olime agenda poolest sarnased ja ma leebusin. (see võis olla minu enda loodud unenägu, sest eile oli mul enda partneriga tuline vaidlus ja just nimelt selle pärast, et me maailma erinevalt näeme.. olin sellest vaidlusest äärmiselt läbi - kogu energia oli läinud ja isegi tundsin, et süda võiks nüüd lakata töötamast, sest igasugune isu oli läinud.)
Unes jäi see sinna paikka, kui olin juba asunud uuele ettevõtmisele. Tundus nagu oleksin ma pannud pommi mingisugusele tehasele ja isegi pääsesin sellega puhtalt. Tehastega on nimelt mul see probleem, et need ajavad oma saastetegurite pärast ihukarvad püsti.

Kõhuvalu on alatihti esile tulnud, kui olen tundnud vajadust millegi vastu protestida.

13.01.13 Unenägu

Nägin täna magusat unenägu, olulist mulle endale.
Kuid hommikul, kui juba ärkvel olin, kuid siiski veel pikali ja unelemas.. nägin ma kahte pilti oma silme ette kerkimas.
Esimene neist oli paar abielusõrmuseid ja koheselt selle järgi tuli pilt kirikust.
Ma ei ole sellele nägemusele veel vastust saanud..


Täiendus: Ma pean ikkagi kirjutama siia või kuskile mujale, mis unenägu ma nägin, sest ma ei mäleta enam..

Mast maas...

Pole üle pika aja siia midagi kirjutanud. Ja seda sellepärast, et olen viimasel ajal ennast kehvasti tundnud, võib öelda, et isegi leinanud.
Leina seisundis on inimesel raske "näha" ja "kuulda". Ja enne seda olin tegemas elumuutvaid plaane.
Vähemalt sain teada, mis oli see spiraal, mis langes minu kõrvale diivanile. Kirjutasin sellest ühes postituses. Sel ajal ei teadnud ma mis see olla võiks, aga olin lummatud.
Nimelt jäin ma vahepeal rasedaks, kuid see ei kestnud väga kaua. Just siis, kui hakkasin tulevikuplaane tegema juhtus see, mis võib-olla pidigi juhtuma - rasedus katkes.

Minu uskumustega peaks olema kerge seda olukorda analüüsida, aga kui see juhtub minu endaga, siis ei suuda ma sellele seletust leida vaid süüdistan iseennast. Mida ma võisin valesti teha? Kas ma sõin või tegin midagi? Kui esimesed ohumärgid tekkisid, kas ma siis ei puhkanud piisavalt?

Öeldakse, et laps ei tunne ennast teretulnuna või, et ta ei tunne et vanemad selleks valmis oleks. Aga tavaliselt sellistes olukordades vanemad ei ole kunagi valmis, see tuleb aja jooksul. Noored, kes lapseootele ootamatult jäävad, nemadki ei ole selleks valmis.

Ja mõelda, et mõni aeg, enne minu rasedust, ma kutsusin teda läbi enda sündima, kuid kui tal on aega oodata sündimisega, et ta siis seda hiljem teeks, et saaksin enda vaimsusega tegeleda. Kui rumal minust.
Sellepärast ma ei saagi aru, miks ta juba poolel teel, ümber mõtles.

Olin muidugi väga traumeeritud kogu loost ja nüüd ei julge enam rasestuda.

See selleks, sain loo oma südamelt ja olen võtnud nõuks uuesti vaimsusele pühenduda.
Nägingi eile öösel unes laeval viibimist ja sealsete mugavuste nautimist. Paistis olevat väiksem alus, millel olid kõik mugavused ja ülimalt kaunis sisustus. See oli nagu kuskilt kolmekümnendate Ameerika filmist.
Selline unenägu pidavat tähendama edu ja "sõitu lepase reega".

Eks see näha ole.

EDIT 23.04.2016: Märkuseks lisan, et hiljem ma olen kirjutanud postituse teejuhtide ja raseduste teemadel. Praeguse postituse kirjutades ei olnud ma veel täielikult teadlik nende seosest. Eelpool olevas postituses on ka minu uus edit, kus ma väidan selle spiraali olevat teejuhiks.

19.12.2012 Unenägu

Nägin unes oma pool-õde.
Me ei ole kunagi olnud lähedased. Olen oma elu jooksul teda oma silmaga näinud kokku võib-olla 10 korda.

Siiski on ta mulle armas ja me oleme isegi kuidagi sarnased - nii välimuselt, kui loomuselt.

Nimelt nägin unes et me käisime pubides ja pidutsesime. Tassisime kaasas mingisuguseid shoppingu kotikesi, milles olid kingitused. Aga see võib seotud olla eesolevate jõulupühadega. Enne kui unenägu läbi sai, olime minemas minu poole - siis minu ühte lapsepõlve kodusse, kus ma juba kümme aastat elanud ei ole. Teel sinna oli ööst saanud päev ja tundmatust suurlinnast Eesti väike armas linnake. Tee peal oli palju purjakil inimesi ja nad paistsid meid järgnevat, kui zombid. Ja millegipärast tuli mul ühe "zombiga" juttu kahest uppunust. Ta oli meid hoiatamas, et mere ääres oli kaks inimest ära uppunud. Kuid mina teadsin öelda, et need inimesed oli lähedal asuva pubi ees väiksesse purskkaevu ära uppunud. Sel ajal pool-õde hakkas segadusse sattuma, ta ei saanud aru kus ta oli ja kellega ta oli. Umbes sel ajal ärkasin ka üles.

Ma kirjutasin unenäo üles, aga ma ei pidanud jällegi seda unenägu tähtsaks.
Hiljem sel päeval sain teada, et pool-õel on sünnipäev ja ma sain talle palju õnne soovida läbi interneti.
Võibolla lisadetailidel ei olegi nii palju tähtsust, kui sellel, et ma teda unes nägin. Ehk oligi tema kõige olulisem detail selles unenäos.

Astraal energia.

Avastasin eile midagi hämmastavat.
Kindlasti olen terve elu sellega elanud, kuid ei ole kunagi seda märganud.
Mul ei ole just kõige parem nägemine, aga eile avastasin, et saan oma silmad ümber "lülitada" ja kui ma seda teen, siis näen sahinat. Midagi sellist, mida nägin kunagi televiisorist, kui seal saateid ei olnud - valge-halli-must sahinaga pilt.
Vaatasin seda diivanil, seal oli see kõige paremini nähtaval ja kohe diivani kõrval oli ka telefon, millest tuli imelikku voolavat energiat. See oli kui elektrit täis juuksed, kuid nähtamatult, või siis väga udupeened. Raske seletada.

Informatsiooni saamine.

Olen teadlik, et kõik meie ümber on tegelikult energia ja olen isegi teadlik sellest, et osad astraal-kummitused on tegelikult kellestki maha jäänud energia. Energia omanik ei pruugi olla teispoolsuses vaid tema energia võis jätta endast jälje maha.

Eeldatakse, et selgeltnägijatele tuleb informatsioon kohale sõrmenipsuga, kuid see ei ole nii. See ei ole küll raske, aga vajab keskendumist ja tähelepanu.
Hiljuti sain selle õppimiseks õppetunni. Olin küll teadlik sellest, et asi ei ole nii lihtne, kuid polnud kunagi ennast avastanud seda harjutamas või olukorrast, kus ma teadlikult selle õppetunni oleks saanud.
Otsisin hiljuti ühte objekti, mille otsimiseks olin juba kulutanud mõnikümmend minutit ja olin juba omast elemendist väljas. Otsustasin, et rahunen mõne hetke ja tegelen muude asjadega. Kui olin tagasi ise endas, siis mõtlesin, et võiksin minna kohta, kus viimati otsitavat objekti nägin. Tegin seda ja kujutasin ennast sellesse hetkesse kui viimati objekt silme ees oli ja oma meeleolu meenutasin. See toimis. Ma leidsin objekti mõne sekundiga. Tundus, nagu oleks mu energia kaheks läinud ja ma järgnesin oma energiale.

Ma ei pea ennast selgeltnägijaks, aga kuna üritan oma võimekust arendada, siis olen ääretult tänulik selle väikese õppetunni eest.

Rännakud eelmistesse eludesse..

Olen teadlikuks saanud oma kahest eelmisest elust.
Aasta või paar tagasi nägin küsimise peale unes ühte oma eelmist elu ja nüüd hiljuti nägin astraalrännakut tehes teist.


Oma eelmistesse eludesse rändamine on suhteliselt lihtne ja kättesaadav ka turvaliste koduseinte vahel, ilma, et peaks kellegi teise abi selleks paluma.

Kes inglise keelest aru saavad, on suurepärane võimalus Youtube'i keskkonnas enesehüpnoosi sooritada.

Pean siis üles kirjutama tähtsamad seigad oma hiljutisest rännakust, kus sain teada päris palju ühe oma eelmise elu kohta.

Esialgu ei uskunud ma ühtegi informatsiooni killukest saavat, kuid kui olin avanud ukse sellesse ellu ja hakkasin oma jalanõusid ette kujutama, siis tuli kild killu haaval pilt mu ette ja ma sain kokkuvõtteks teada, et ma olin aastas 1880 või selle aasta kandis. Jalanõud vastasid samuti tolle aegse stiiliga, kui hiljem uuringut tegin.
Nimi oli mul Amy. Olin Londonis ja olin kirjanik.. või siis mulle meeldis kirjutada. Mis on imelik oli ka see, et ma vaatasin aknast välja tänavale, seal olid puud ja ma tunnistasin tänava Westbridge või millegi sarnase nimega, mis tundus mulle eriliselt kummaline, et ma sellise informatsiooni olin suuteline kätte saama.

Nägin laual algebra raamatut ja ma tundsin justkui oleksin ma selle ise koostanud. Ruum tundus olevat juskui kontor, kuid seal olid kõik minu isiklikud asjad ja oletan, et see võis olla minu ruum, kus oma loominguga tegelesin. Seinal oli ka peegel ja ma piilusin sellesse, et oma nägu näha. Mul olid väga esile kerkivad kulmud, tumedad ja väga kaardus. Sain informatsiooni, et üks minu elu õppetundidest selles elus oli enese aksepteerimine.

Nägin, et mul oli kaks ulakat last, sest nende näod olid kohe krutskit täis, kui neid uksel seismas nägin. Vanem oli poiss ja noorem oli tüdruk. Nüüd seda postitust kirjutades, ma enam ei mäletanud nende nimesid, kuid hea, et olen ennast sundinud seda informatsiooni kohe üles kirjutama ja sealt lugesin, et tüdruku nimi oli Sandy ja poisi nimi oli Richard.

Hiljem nägin ka oma abikaasat, kes tundus mulle kuidagi eemal. Ta paistis autoriteetne ärimees olevat. Nime ma ei saanud, kuid nägin, kui konkreetsed näojooned tal olid ja ta oli suhteliselt turske ja pikk. Energeetiliselt sarnaneb ta väga minu praeguse elukaaslasega.

Inimesena tundusin ma ise ennast tagaplaanil hoidvat ja ma muretsesin liiga palju teiste inimeste heaolu pärast, mis jättis mulle mulje, et ma olin füüsiliselt haige ja seda väheke isegi kui varjavat teiste inimeste eest, kuid samas see võis olla ka sellest, et lapsed tundusid noored ja nende heaolu mõttes, ei olnud ma oma haigusega väga avalik.

Jäi tunne, nagu oleksin ma surnud füüsilise haiguse kätte selle elu lõpus ja millegipärast loen ma kõnealuse haiguse põhjuseks enda tagaplaanil hoidmise. See isegi sobiks minu praeguste ülesannetega kokku, mida ma siia maani õpin.

Londoniga on mul lapsest saati kummalised tõmbed olnud. Kord koolis pidime vastama küsimusele, et kuhu me reisiksime, kui meile antaks võimalus ükskõik kuhu minna, siis vastasin ilma ühegi kahtluseta, et soovin minna Londonisse.
Senimaani olen kahe eluga olnud Londoniga seotud. Praeguses elus ei ole ma sinna veel jõudnud.

Eile öine unenägu..

Tahan kirjutada siia oma väikese vahejuhtumi, mis leidis aset.. eile öösel, järgnedes kulminatsiooniga tänases hommikus.

Nimelt nägin unes, et minu kallis sugulane, kes on ka esimene fänn minu blogisid lugemas, oli loonud oma blogi. Ma nägin unenäos, et ma sain kuidagi informatsiooni, et tal on blogi ja ma juba nägin ennast ekraani ees, kus oli neli ahvatlevat kuubikut, igas neis oli Minu sugulase "energia" ja nendele sai peale vajutada. Ehk tähendas see kuut erinevat peatükki, eks tulevikus näeme. Kuid oma valikuga otsustasin vajutada ülemise rea esimese kuubiku peale, millel olid oranžikates toonides eri suurused spiraalid ja diagonaalselt üle kuubiku keerles kalli sugulase nimi. Unenägu oli väga reaalne.

Mis kõige naljakam on see, et unest ärataski mind just tema telefonikõne, milles teatas ta oma suurepärasest uudisest, et ta oli kirjutanud oma blogi inspireerituna minu blogidest.

Kahjuks on tema blogi hetkel veel privaatne, kuid tema sõnavara, mõtteterad ja intelligentsus sõnade taga, teevad selle blogi väga asjalikuks ja loetavaks. Minu arvates ei tohiks sellist pärli inimeste eest varjata, sest olen kindel, et neid keda asi huvitab on vägagi tänulikud, kui nendega jagatakse suurepärast maailmavaadet. Tema blogi on ääretult inspireeriv ja vahepeal seda lugedes oli mul tunne, et loen kellegi kuulsa kirjaniku poolt kirjutatud raamatut.

Kuula ja näe...

Ei osanud sellele postitusele nime panna, sest tahan vaid rääkida oma kogemusest häälte kuulamisega ja imelike asjade nägemisega.

Kummitusi ma oma silmaga näinud ei ole. Öeldakse, et kummitused on igal pool ja nägijad näevad neid päris tihti. Kuulnud olen neid küll, kuid mitte just rääkimas.

Unenägudes kasutan enamasti telepaatiat. Vahel harva, kui sõnadeks läheb. Nii imelik kui see ka ei ole, olen viimasel ajal telepaatilist suhtlemist harrastama hakanud aina enam. Isegi inglite ja teejuhtidega suheldes kasutan telepaatilist suhtlemist. Vahel igaks juhuks ütlen ka osa asju välja.

Kuid sellest ma rääkida ei tahtnudki. Tahtsin öelda seda, et iga päev on meie ümber meie endi inglid, kes aeg ajalt soovivad anda teada, et nad on seal, meiega.

Mul oli alles hiljuti selline kogemus, kus olin ruumis, kus oli palju inimesi.. toimumas oli midagi sellist, kus kõik omaette nokitsesid ja midagi ei lausunud. Ruumis on küll väheke saginat, aga siiski oli väga vaikne, kui ühtäkki kuulsin täiesti selgelt oma nime kõlamas. Vaatasin ringi, kuid ei näinud mitte kellegi nägu minu poole vaatamas. Isegi keegi teine ei paistnud seda kuulvat, et keegi minu nime just ütles. Ise pean seda sõnumiks inglilt.

Olen viimasel ajal harrastanud palju kolmanda silma treeningut, et tajuda paremini aurasid ja energiaid. Eile siis nägin midagi hämmastavat. Silma nurgas akna all nägin kuidas kollakas-oraanz valgusesähvatus spiraalis diivani peale maandus. See oli hämmastav. Ma pole midagi sellist varem näinud. Ma ei oska seletada, mis see olla võis, aga kui olen asja veidike uurinud, siis kirjutan siiagi.

EDIT: 4 aastat hiljem (23.04.2016).
Tänaseks tean, et tegemist oli minu teejuhiga. Oma uuemates postitustes olen kuskil kirjutanud sellest, kuidas peale oma sensitiivsete võimete kasutusele võtmist, et teisi aidata, olen kokku puutunud oma teejuhiga, kes eelnevalt oli justkui oote režiimil. Tema aura on just selline nagu seda oli minu kirjeldatud orbil.