Külastus unenäos

Ma ei ole saanud pikka aega siia kirjutada ja tegeleda ka seanssidega, kuna muud asjad mis elus parasjagu käsil nõuavad minult rohkem tähelepanu ja energiat. Kuid ennast tundes, tean, et mingi hetk ma olen taas energeetiliselt tasakaalus ja siis ka tegelen selle kõigega kohe edasi.

Aga tegelikult tahtsin kirjutada üldse millestki muust ja selleks on minu eelmise öö unenägu.
Nägin ma küll palju erinevat seal unenäos, aga üks koht mis ei sobinud ka ülejäänud unenäoga kuidagi moodi kokku, jäi eriti hästi meelde. Viimasel ajal on olnud veidi raske olla ja olen palunud vanaisal juba nädalaid tagasi, et ta mulle ennast ilmutaks. Ta on minuga vist koguaeg koos, sest ma saan temalt väikseid märke ja visioone pea, et iga päev, aga unenäos ei ole ta pikka aega ennast ilmutanud.

See koht mis hästi meelde jäi algas selliselt, et ma astusin justkui väikesesse metsamajakesse sisse, kus oli nii mõnus ja soe. Seal oligi minu teispoolsuses viibiv vanaisa ja kõik oli justkui ta polekski minust kõik need aastad eemal olnud ja me justkui oleksime näinud alles eile. Kuid kõige parem koht selles unenäos oli see, kui ta mulle oma käed ümber pani ja pika sooja kallistuse tegi. Ma võiks ju arvata, et tegemist on lihtsalt unenäoga aga ma tean paremini ja minu tundmusi kinnitas ka minu vanaema kass, kes alles hiljuti teispoolsusesse meie seast lahkus. Ta (kass siis) istus terve selle aja seal ühe tooli peal. Ta oli nii puhas, särav ja kirgas. Ta nägi noorem välja kui see, millisena ta suri. Millegipärast tema pea oli veidi suurem, kui see tal tegelikult elades oli. Iseloom oli ikka sama. Kuigi ei olnud ta enam vihane. Ta oli loomult selline veidi turtsuv kass - toriseja. Kui miski ei meeldinud, siis näitas ta selle ka kohe välja.
Rääkisin ka vanaisaga juttu ja ei midagi erilist selles mõttes, et rääkisime igapäeva asjadest, nagu midagi poleks muutunud. Tema kallistus oli aga üks asi, mida ma kõige rohkem igatsesin ja see justkui oligi täpselt see, mida ma vajasin oma raske perioodi lohutuseks.

Meie lähedased ikka külastavad meid ja nad on tihti meie lähedal. Nad ei ole tegelikult kuskile meie kõrvalt kadunud. Nad teevad kõik endast oleneva, et saada meie tähelepanu teatud hetkedel meie elus ja seda tuleb hinnata.

Jagage ka oma kogemusi lähedaste külastustest. Mind huvitaks väga :)