Tunde keha parandamine

Avastasin siin hiljuti, et mul on hinges haav, mis on mind muutnud inimesena. Siiski olen ma just see kes ma olen ka tänu oma vigadele ja ehk ongi hea, et sellisena üles olen kasvanud.

Kirjutasin eelmises postituses Triggeritest. Eestipärastades võime öelda selle kohta näiteks päästik või ajend. Päästik vist sobib paremini, sest see viitab sellele, et miski on vallandanud konkreetse emotsiooni. Vallandus toimus teatud olukorras, kus see tõi esile mingisuguse emotsiooni, mis meile mõjub ennast laastavalt.
Näiteks avastasin mina, et mul on probleem enesehinnanguga üldiselt. Konkreetne olukord oli, kus ma jagasin oma nö tarkusesõnu ja keegi kolmas tuli vastu vaidlema, kui olin head soovinud. Täiesti tavaline ja normaalne igapäevane olukord. Me kõik ju avaldame arvamust. Niisiis.. Vähe sellest, et too kolmas tuli arvamust avaldama, tuli ka too kellele õpetussõnu jagasin esile avaldusega, et kolmandal on täielik õigus ja et minu õpetussõnad tekitasid ka talle vastuolu. Ei rohkem ega vähem ei olnud mainitud. Isegi ei tänatud, et tänud õpetuse eest, aga ma olen teisel arvamusel. See tegi mulle haiget. Tundsin, et minu vastu on kogu maailma. Ma olen nii üksi. Ma ei ole väärt midagi, minu arvamus ju ei ole väärt midagi. Minust ei ole kellelegi kasu. Olen kasutu, tarbetu, ebavajalik.
Tundsin sügavat kurbust.
Tegemist ju ei olnud ekstreemse olukorraga. Oli täiesti igapäevane olukord. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Enamus inimesi laseb sellistel olukordadel mööda külge alla joosta, sest tal ei ole vastavat mineviku mälestust, et see mingisuguse emotsiooni temas vallandaks.
Sain aru, et minus on kuskil selle päästiku ajend. Aga kus..

Uurisin siit ja sealt selle Shadow Worki kohta ja otsustasin ka enda peal läbi teha selle nö Varjude töö.
Põhimõte on selline, et sa leiad endas selle päästiku ajendi sellega, et küsid eneselt kolm küsimust, mis peaksid siis sind aitama selle leidmises ja mõistmises. Teen siin läbi enese peal tehtud varju töö nii nagu see oli, et tekiks mingisugune ettekujutus.

Niisiis..
Võtsin hetke, et mõelda selle tunde peale mida ma tundsin sellel hetkel, kui see emotsioon üles kerkis. See väärtusetu tunne, et minust ei ole kellelegi kasu ja teised on minust paremad. Ma ei vääri tähelepanu. Minu arvamus on väärtusetu, sest mina olen väärtusetu. Minust ei ole kellelegi kasu, seega mind ei olegi kellelegi vaja.

NB! Tähtis on ennast selles emotsioonis leida, sinna järjest sügavamale ja sügavamale minna. Seda läbi ja lõhki tunda... ja siis kinnitada talle - Ma olen siin sinuga.

Olin selles emotsioonis ja küsisin eneselt küsimuse. MILLAL MA ENNAST VIIMATI SEDASI TUNDSIN?
Sel hetkel ma ei leidnud konkreetset olukorda, sest ma märkasin, et ma tõukan ennast tagaplaanile iga päev just sellepärast, et ma ei pea ennast vääriliseks. Ma taandun ja üritan ennast jätta märkamatuks.

Siis aga küsisin küsimuse - MILLAL MA ESIMEST KORDA TUNDSIN SEDA TUNNET?
Ma ei pidanud kaua mõtlema - tähtis on, et vastus tuleb sinuni ise - sa ei pea seda otsima. Minuni tuli ta kiiresti.
Ma leidsin ennast tagasi ajas, kui ma olin ehk 6 aastane.
Siinkohal pean ma vast ära rääkima ka taustaloo, et minu seletus selle emotsiooni tekkele paremini mõistetav oleks. Nimelt kui ma olen 3 aastane, minu ema ja isa lahutasid. Alguses isa käis mind vaatamas, aga üsna pea see jäi täiesti ära, sest isal tekkis uus naine ja lapsed. Kogu selle aja muidugi ma igatsesin oma isa. Ühel hetkel tekkis minus tunne, et ma pean isale tõestama, et ma olen tema armastust väärt. Sedasi mu lapse peake tol ajal mõtles.
Olukord oli siis järgmine.
Olin oma tädi juures külas, tädi on siis isa õde. Ja seal oli vast jõulupidu mille puhuks siis oli seltskond koos ja istuti ja lõbutseti. Ka isa oli seal ja mul oli meeletult hea meel teda näha. Ma nii ootasin, et ta tuleks ja kallistaks mind, kuna polnud mind ammu näinud. Kuid ta ei teinud seda. Õhtu edenes ja lapsed siis värvati tantsima. Õigemini minu tädi siis käis peale, et peab tantsima ka ja tõmbas lapsi endaga üks haaval tantsima. Laste all mõtlen ma ennast ja minu poolvenda - ka tema oli seal. Tantsisime seal tädi ja poolvennaga ja tädi naeris meid ja kinnituseks nagu küsis seltskonnalt, et eksole nad tantsivad nii lahedasti. Mu vend siis tõmbles seal edasi tagasi ja mina temast aastaid vanem ja rahulik nagu ma olen, väga ringi ei rapsinud.
Nüüd on tähtis hetk. Minu isa vastas tädi avalduse peale, et poiss tantsib jah vahvasti, aga et minu tants talle ei meeldi. TALLE EI MEELDINUD MINU TANTSIMINE.
Lapse jaoks, kes ootab oma isa tähelepanu ja heakskiitu, oli see kui noahoop. Sel hetkel ma ei saanud vast arugi ja ei osanudki kuidagi reageerida, aga kui lugu sai läbi siis ma taandusin teise tuppa ja joonistasin terve ülejäänud aja. No tagant järgi meenub, et keegi seal küll keelitas isa ja teised ahhetasid, et kuidas nüüd lapsele sedasi öeldi, aga keegi ei tulnud minuga rääkima ja seletama mis just juhtunud oli või lohutama, et su isa on joogine ja ei tea ise ka mida ta suust välja ajab.
See oli nii valus, sest ma ju armastasin oma isa nii väga ja tema käitus minuga nii mõtlematult.

Tagasi tulles selle juurde, et ma pidin selle emotsiooni sealt uuesti üles korjama ja seda läbi elama ja kinnitama, et ma olen siin sinuga. Niisiis seda ma tegingi. See trigger/päästik ei ole halb - see on mind selliseks voolinud nagu ma olen. Aeg on ennast veidi lohutada, et see päästik ei pääseks minu elu kontrollima. Olen selles emotsioonis - kinnitan talle, et ma olen sinuga siin. Kui tunnen, et olen saanud tunda seda emotsiooni, ja isegi pisara poetada, piisavalt palju, et see hakkab taanduma ja rahunema, siis küsin endalt, või siis endalt, kui ma laps olin, et MIS HETKE OLUKORDA AITAKS? Mida ma oleks soovinud, et juhtub. Ma otsustasin, et ma ei hakka ette kujutama, et seda olukorda üldse ei juhtunud ja isa hoopis naeris ja plaksutas käsi, vaid otsustasin, et mulle oleks meeldinud, et keegi tuleks ja mind oma haardesse võtaks ja kinnitaks mulle, et ma olen talle kõige kallim olen maa peal. Olen tema silmatera. Et ma väärin kõike seda head, millest ma unistanud olen. Ma olen väärt. Ma olen väärtuslik. Minu arvamus loeb. Olen kellelegi kõik.
Otsustasin, et antud olukorras on selleks kõige parem olevus mina ise. Ehk siis ma kujutasin ette kuidas täiskasvanud mina läks selle mina lapse juurde ja kallistas teda - Öeldes seejuures kõiki neid ilusaid asju. Ma olen väärt.
Kiitsin ennast nii kaua kuni tundsin, et ma ei tunnegi ennast enam nii halvasti.

Nüüd kui ma tunnen, et ma ennast jälle alaväärtustan - a'la - mind ei ole kellelegi vaja; ma ei hakka selles bussis ruumi võtma, las keegi teine sõidab selle bussiga, kes rohkem väärt on.. minu peas siis ükskõik kes., siis ma tuletan endale meelde just neid täiskasvanu mina sõnu, et ma olen väärt.
Iga kord kui ma mõtlen, et ma ei hakka loto piletit ostma, sest ma ei ole niiguinii võitu väärt, tulevad meelde täiskasvanud mina sõnad ja ma tunnen, et ma ei sõltu teistest enam.. ma olen väärt ja lähen ostan selle lotopileti.

Hetkel see veel toimib. Loodan, et kui ma unustama hakkan ja taas oma rutiinsesse minasse naasen, et mul meelest ära ei lähe ennast taas üles kergitada.