Unenägude tõlgendamine

Kes minu blogi on veidi rohkem uurinud, teavad, et varem tegelesin unenägude seletamisega ja blogi tegelikult saigi alguse sellest, et mul oli kuskile hea üles kirjutada oma unenägusid, ka siis, kui parasjagu reisin. Et ei oleks pidanud unenägude päevikut kaasas kandma. Sinna sai kirja igasugu jaburdusi, aga mingil määral oli siiski ka mingit abi nendest sõnumitest, mida ma unenägudest välja lugesin.
Minu poole on pöördutud sooviga, et ma neile seletaks mida nende unenägu tähendab. Kuid seda neile öelda, peaksin ma kogema samu asju mida nemad on kogenud elu jooksul. Kuna ma teisi sellega aidata ei oska, siis mõtlesin, et kõige õigem oleks õpetada, kuidas nad ise ennast aidata saavad.
Kõige esimeseks tuleb mul ära mainida, et me näeme unenägusid just vastavalt oma kogemusele. Ehk siis vastavalt nendele kogemustele, mida me oleme elu jooksul omandanud. Tihti on unenägu saadetud meile sõnumiks või näiteks millegi kirjeldamiseks. Näiteks, kui oled just vahetamas töökohta ja mures, et kuidas asjad seal olema hakkavad, siis võid sa unes näha näiteks džunglit täis mürkmadusid ja putukaid, kuid kõige olulisem on just jälgida, kuidas sa ennast selles unenäos tunned. Sest üks asi on see mida sa silmaga näed ja teine asi on see kuidas sa selle kõige  juures ennast tunned. Võib-olla sul on just väga hea tuju ja sa oled põnevil. Vastuseks sa saad milline sinu töökeskkond olema hakkab. Võib tunduda, et inimesed sinu ümber on pahatahtlikud, kuid see on vaid see kuidas see väljast poolt paistab. Tegelikkuses tuleb kõik olema sul aga suurepärane.
Kui sa hakkad oma unenägusid üles kirjutama, siis hakkad märkama, erinevaid sümboleid, mida miski sinu jaoks tähendab, ja kindlasti leiad, et mõned sümbolid klapivad ka unenägude seletaja sümbolitega. Kõige olulisem on aga usaldada oma intuitsiooni ja tunnetada, mis versioon sellest unenäo tõlgendist vastab just sellele, mida su süda ütleb, sest nii ka on. Võid ju ka peale ise tehtud unenäo analüüsi, arutada seda teemat ka sõbraga või grupis selle teema üles võtta, et mida teised asjast arvavad. Sa võid kuulda palju erinevaid versiooni ja võib olla et mõni on selline, mis tundub sulle just see õige, siis tea, et see ongi just see õige sõnum, mida sa peaks sellest unenäost välja lugema.
Vahel aga me võime saada sõnumeid ka oma lähedastelt, kes teispoolsuses on ja selleks ei pea me üldse neid unes nägemagi. Neil on võime mõjutada meie unenägusid. Näiteks kui olete olnud pikalt stressis millegi tõttu ja pole saanud hästi magada, siis võib olla tulebki öö, kus te magate nagu väike beebi ja näete unes imeilusat lilleaasa, on vaid linnulaul.

Hingedest - kas nad kuulevad meid?

Olen oma lühikese kogemuse põhjal jõudnud tõdemusele, et enamus elavatest arvab, et meile lähedased hinged ei näe kuidas meil läheb või ei kuule, kui me nendega räägime või, et nad ei kuule meie mõtteid.
Selline arusaam on väär. Meile kallid meie seast lahkunud inimesed, on palju teadlikumad kõigest, olles hinged. Nad jäävad meie lähedale selles mõttes, et nad on ühenduses meie otseste mõtetega hetkedel, kui nende peale mõtleme. Nad on Sinuga samas ruumis hetkel, kui sa mõtled "soovin, et sa oleksid siin!", "Soovin, et sa näeksid seda!" või "ma igatsen sind!".
Eriti tugev ühendus tekib hingega, kui sul on mõni tema esemetest mälestuseks. Ja sa võtad selle eseme esile, katsud seda, tunnetad selle energiat ja seega sa tunnetad ka selle inimese energiat ning ta ongi sinu kõrval. Hing on sinuga samas ruumis ja ta võib sulle endast soovida kuidagi märku anda.
Hingedel on raske siis, kui elavad ei usu, et nad suudavad kõike näha või et nad külastavad meid. Kui me oleme suures leinas, siis ka hinged leinavad. Nad soovivad näha meid õnnelikena ja suunaga tuleviku poole, mitte mõtetes minevikus. Eriti tihti külastavad nad elavaid, kui elavatel on rasked hetked või ohtlik keskkond. Nad tulevad meid kaitsema ja ohu eest hoiatama. Seega ärgem takistagem meil endil olla õnnelikud, sest see mõjutab ka meie lähedasi hingesid.
Hetkedel, kui nad tulevad meie juurde või kui me räägime nendega ja me justkui ei taha leppida sellega, et nad siiski kuulevad meid, üritavad hinged saada meie tähelepanu. Hinged võivad toimida imelikel viisidel, kuid tihti nad annavad märku endast. Me lihtsalt ei oska neid märke näha.
Oma isiklikust kogemusest võin rääkida, et minu kallis vanaisa suutis mind leina hetkel maha rahustada. Ma olin endast väljas ja ühtäkki ma tundsin meeletult suurt rahulolu tunnet ja nagu armastavat kallistust. Sel hetkel ma veel ei saanud aru mis minuga toimus ja kuidas ma nii ühtäkki maha rahunesin. Kuid mida rohkem ma asjaga tegelenud olen ja nendega suhelnud olen, siis olen saanud just mitmeid kordi kinnitust, et hinged just sedasi oma lähedastega toimivad, kes on nii endast väljas, et ei suuda ennast kuidagi ise maha rahustada.
Minu vanaisa lemmiklilled on kollased lilled ja mingi hetk ma mõtlesin palju kollastele lilledele ja sellele, kuidas neid oma ellu ja vanaisa mälestuseks manifesteerida. Suur oli minu üllatus, kui leidsin üks päev tööl olles juhuslikult laua pealt kollase lilleõie kujulise kõrvarõnga. Keegi ei teadnud, kuidas see sinna tekkis, kuid minul oli teadmine. See oli sõnum minu vanaisalt, et ta on minuga, ta kuuleb mind, ta näeb mind. Praegusel hetkel tagant järgi mõeldes, oli mul sel hetkel tunne küll nagu ta oleks minuga koos olnud. Selliselt hinged toimivadki.
Nad ei soovi kellelegi halba. Isegi mitte neile kelle tõttu nad oma füüsilise keha kaotasid. Neil on kõigest suurem arusaamine, mis meile taastub hetkel, kui oleme jõudnud valguseni. Sealt tagasi tulles on meil taas "amneesia".
Nii, et ärgem arvakem, et nad ei kuule meid. Nad kuulevad vägagi hästi ja teavad täpselt mis sündmused meie elus aset leiavad. Nad on tunnistajaks pulmadele, laste sündidele, kooli lõpetamistele, sünnipäevadele ja paljule muule. Ärge olge nii skeptilised ja märgake neid märgikesi ning sõnumeid, mida teile on jäetud. Kui leiad maast sule ja mõtled konkreetse hinge peale sel hetkel, siis tea, et see ongi sõnum sellelt hingelt. Kui tunned ennast armastatuna ja enesetunne on hea, siis tea, et sind kallistatakse. Hinged on ühed ilusaimad olevused, mida ma elu jooksul kogenud olen.
Ärgem olgem umbusklikud oma lähedaste hingede suhtes, sest me ju ei oleks seda ka siis, kui nad füüsiliselt meie kõrval oleksid.

Kanaldamise seanss101 kliendile

Otsustasin kirjutada veidi sellest, milline selline seanss siis ikkagi välja näeb.
Osad on saanud juba ise kogemuse kätte ja oskaksid ehk teistele soovitada. Tegelikult on meediumeid, kes suudavad inimese enda pildi pealt vaadata, kes on neile teispoolsusest tervitusi saatmas. Mina veel nii tugev ei ole. No avastasin ju oma ande ka alles vist kuu aega tagasi

Kui peaksite tulema praegusel hetkel minu seansile, siis peaksite mulle andma pildi sellest kellelt soovite sõnumeid saada. Hetkel eelistan teha seda pildi kaudu, et olla kindel, et õige inimese sõnumeid vahendama hakkan. Kirjutasin ühes eelmistest postitustest, et hetkel, kui silmad kinni panen, jookseb minu silme eest läbi nägude sadu, kes soovivad, et neid kanaldataks. Ja kuna ma nii toores alles, siis tunnen ennast kindlamini, kui näen pildilt, kelle sõnumeid vahendama pean. Nii ma tunnen nad teispoolsuses ära. Klient ei tohiks hakata väga palju jutustama sellest inimesest ja milline ta oli ja kuidas ta elas. Kord sain sellise jutuka kliendi ja minu ühendus hingega hakkas hajuma ja lõpus ma sain vaevu midagi veel kätte. See oli esimene ja viimane kord, kui nii juhtus. Nüüd üritan kliente ette hoiatada, et ma ei soovi palju informatsiooni, kui vaid seda mis hing mulle annab ja et klient kinnitaks, et nii tõesti oli või on.

Kuna ma alles seda asja harjutan ja üritan iga seansiga paremaid tulemusi saada, siis ma võin proovida erinevaid taktikaid ja ma loodan, et kliendid väga ei pettu, kui vahel kanaldamine just kõige paremini välja ei tule. Ma teen seda siiski suure pühenduvusega ja minu süda nagu õitseks nendel hetkedel, kui suudan edukalt kedagi kanaldada. See on minu jaoks äärmiselt oluline.

Seansi alguses ma kirjeldan, kuidas ma näen neid minu juurde tulevat, lootes, et minu kirjeldus vastab sellele, millised nad ka elavana olid. Kuid alati ei pruugi nii minna. Hinged küll enamasti üritavad ennast näidata kujul, millisena neid maa peal mäletatakse. Kuid vahel nad tulevad minu juurde jalutades, kuigi viimased aastad olid ratastoolis. Nii siiski on juhtunud, et minu juurde tuli vanataat, kellel olid jalad haiged ja ta kasutas kõndimiseks kepikest. Sõnumite andmise käigus ta muutus ja tema jalad olid täiesti terved ja tegi isegi tantsu. Ehk siis ta arvestas sellega millisena teda mäletati, kuid lõpu poole ta tahtis näidata, et tema jalad on täielikult terved ja temaga on kõik korras.

Tavaliselt seansi alguse poole ma palun hingedel anda kinnitust, et tegemist on just õige hingega ja ka ehitada kliendis üles usaldust, et tegemist on neile kalli teispoolsusesse lahkunud inimesega.
Hinged võivad anda nime esitähti või numbreid, mis on seotud kellegi sünni- või surmakuupäevaga. Või on tegemist kellegi vanuse või ajaga, mis on möödunud surmast. Tihti antakse ka kuu, mis omab tähtsust.
Peale seda üritavad nad tuua esile mälestusi konkreetse inimesega. Ütlen ausalt, et teinekord õnnestub see neil suurepäraselt, aga on ka kordi, kus ma ise tunnen, et oleks võinud midagi põhjapanevamat anda. Kord näitas hing mulle väikest karbikest, milles olid hambad sees ja ma pidasin seda kummaliseks, kuid kliendile oli see kõige parem kinnitus üldse. Kord hakkas hing kärbseid eemale ajama ja ma ei saanud aru miks ta seda näitab, kuid mõtlesin, et ütlen kliendile siiski. Lisasin veel juurde, et see võib täiesti seosetu olla, aga ime kombel oli kliendile sellest kinnituseks enam kui küll, sest seostas konkreetse juhtumiga, mis omas tema jaoks suurt tähtsust. Pean tunnistama, et vahel ma olen lasknud selliseid asju ka enesest mööda, sest ma olen ikka veel eneses veidi ebakindel ja vahel ei taha uskuda, et hing mulle midagi sellist näidata võib. Aga see selleks.

Peale neid asju hakkan ma küsima hinge käest tema surma kohta. Mul on oma teejuhtidega kokkulepe, et mulle hetkel veel ei näidata selliseid väga raskeid olukordi või hetki, kui hing on kehast lahkunud. Küll aga näen ma selliseid hetki, nagu kord, kui üks hing oli surnud läbi une, kuna tal oli peas kasvaja, siis näitas hing, et ta jäi lihtsalt magama.. ta uinus ja järgmine asi, mida ta näitas oli valgus tunneli lõpus. Konkreetset hetke ma ju ei näinud kui ta suri. Ta uinus ja nägi tunnelis valgust. Ja seda versiooni soovis ta ka et ma tema lähedastele räägiks, sest nii see oli tema seisukohalt ja ta ei kannatanud karvavõrtki. Ta ütles, et see oli tema jaoks ideaalne viis surra.
Olen ka näinud selliseid sümboleid, kus mulle näidatakse, et nad saavad hoobi vastu kukalt, mis ei tähenda otseselt lööki vastu kukalt vaid seda, et see oli nende jaoks kiire ja nad ei kannatanud.

Peale sellist surma juttu tahavad hinged oma lähedaste emotsioonid jälle üles tõsta ja neid ehk naermagi ajada. Nad toovad esile meeldivaid mälestusi või lohutavad. Selle käigus annavad nad ka edasi sõnumeid, et nende lähedased saaksid südamerahuga oma elu edasi elada.

Sõnum minu kallilt vanaisalt.

Olen ühe kinnise grupi liige, kus teatud päevadel ja hilja õhtu tegeleme teiste meediumitega hingede kanaldamisega. Grupis on sadakond inimest, kes soovivad osa võtta ja neist 4-5 (vastavalt võimalusele) annavad siis edasi sõnumeid meie kallitelt, kes on juba teispoolsuses. Nendest üks olen ka mina.
Eile siis üllataval kombel astus esile minu vanaisa aga mitte minu läbi vaid minu nö andeõe läbi ja jättis mulle teate. Oma armastatud inimestest kuulda on alati tore ja kinnitab, et nad ikka on meiega ja kuulevad, näevad kõike millega me iga päev silmitsi seisame.

Kummaline on see, et meist ükski (kanaldajatest) ei suuda ise edukalt oma lähedasi kanaldada. Ja see tuleneb kindlasti sellest, et kui näiteks mina neid näen, siis ma näen ainult positiivseid hetki - seda kuidas me mängime koertega, kes ka teispoolsuses. Ma ei keskendugi sellele, et kas ta tahab mulle midagi öelda ja ma ei tee seda juba sellepärast, et ma ei oska arvatagi, et tal on mulle midagi edasi öelda. Tavaliselt hinged ei kipu ise ütlema, kui ei küsita.

Niisiis tuli ta mulle sõnumit edasi andma kellegi teise läbi. Panen siia ka selle sõnumi.

Veidi huumorit:
Kohtuvad kaks selgeltnägijat.
Üks teisele: "Sul läheb hästi. Kuidas minul läheb?"

Öine hingede sadu... ja sõnum teispoolsusest.

Viimasel ajal, eriti peale seda, kui olen hakanud hingesid kanaldama, on minu uni olnud lihtsalt öeldes kirev.

Hetk kui silmad sulen on minu ees meeletu nägude laviin. Ütlen selle kohta hingede torm. Ma näen sekundi jooksul vist 10 nägu korraga. Ma ei tea kust ja miks nad tulevad, aga oletan, et nad soovivad minu kaudu ühendust võtta oma kallitega. Ma usun, et mingi aja pärast ma harjun sellega, aga hetkel on minu uni veidi häiritud, sest ma tunnen, et mu aju mõtleb ka siis kui ma magan. Hommikul kui ärkan on tunne, nagu oleks just matemaatika eksamit teinud.

Aga see selleks. Tegelikult täna hommikul, kui ärkasin, siis kõlas minu peas üks ja sama lugu uuesti ja uuesti. Keegi soovib oma lähedastele sõnumi edasi anda.

Sõnum on sellele, kes seostab selle loo oma siit ilmast lahkunud inimesega. See võib olla lugu, mida mängiti matustel või tema lemmiklugu või lugu, mis seostub ühise mälestusega. Ta tahab öelda, et on ikka veel Sinu lähedal ja kuuleb, kui Sa temaga räägid. Ta paneb vahel oma käed sinu õlgadele ja sa võib-olla isegi oled seda tundnud ja mõelnud, et "kas see oled Sina". Ta ütleb vastuseks "Jah!".

Meie seast lahkunute hingede kanaldamine nende lähedastele

Avastasin eneses taas midagi uut - nimelt sain kinnitust sellele, et ma suudan edukalt vaimuilma edasi liikunud hingi nende lähedastele kanaldada.
Sõnumite edasi andmine hingede poolt.

Olen korra pidanud kanaldama sündimata last ja sellest sündis ka minu postitus teemal abort ja raseduse katkemine.

Paar päeva tagasi võtsin osa kanaldamise sessioonist, kuhu olid oodatud kõik kellel huvi oli. Kõik toimus muide online ja põhimõtteliselt jututoa baasil. Oli kokku lepitud kellaaeg, millal kõik kogunevad - lugesime palve ja alustasime. Ma tegelikult ei mõelnud tõsisemalt osa võtta kui mõned minutid jälgida, mis toimuma hakkab ja lahkuda. Kuid asjad läksid teisiti. Ürituse vedaja julgustas kõiki oma tundmustest koheselt kirjutama - ükskõik mis tundmused valdama peaks. Nii ma siis hakkasingi jälgima, et kas ma ka midagi tunnen ja üllataval kombel nägin ma oma nägemuses üht enesele võõrast naist kes soojalt naeratas mulle. Tal oli mummuline kleit/kittel või põll ees. Tundsin tugevat vanaema energiat.. teadsin, et ta on kellegi vanaema. Sel hetkel isegi ei mõelnud, et seal grupis võiks olla selle hinge maine lapselaps. Teatasin lihtsalt, et minuga on kellegi vanaema ja kirjeldasin, milline ta välja näeb.
Minule täiesti üllatusena ütleski üks sealne sensitiiv, et see on tema vanaema. Ma läksin veidi pabinasse ja üritasin uuesti hingele keskenduda. Iga kord kui ma talle jälle keskendusin siis naeratas ta mulle soojalt. Kui pabinasse läksin, siis tundus nagu ta oleks mind kallistanud ja lohutanud, et kõik läheb hästi.

Ja mõelda, et kunagi ma kartsin hingede kanaldamist, sest tegemist on ju surnute hingedega. Sellist armastust ja meeldivat tähelepanu on raske elavateltki kätte saada.

Küsisin, siis konkreetselt, et kas tal on sõnum edasi andmiseks ja ta ühtäkki hoidis lille käes ja tõstis selle enese ette, nagu sooviks seda edasi anda. Ütlesingi siis edasi, mida ma nägin ja lapselaps oli liigutatud, sest uskus, et sai õnnitletud lapse sünni puhul.
Rohkem ma sellelt tädikeselt midagi kätte ei saanud.

Jätsin tädikesega hüvasti ja tühjendasin oma pea. Enne, kui arugi sain - nägin ühte väga vana meest oma mõtetes. Tal oli kepp toetamiseks. Sellele kirjeldusele kohe keegi ei reageerinud ja hakkasin edasi nägemusi sellest mehest nägema ja kirjutasin järjest kõik mida nägin. Edasi ta tuli mulle lähemale ja kopsis paar korda oma käekella peale, tundus nagu tal oleks kiire. Nägin siis, et ta istus akna all, kepp käes ja justkui mälus midagi. Mõtlesin, et sööb midagi. Selle kirjelduse peale tuli kohe üks naisterahvas teatama, et see on tema vanaisa. Üritasin küsida, et mis sõnumi ta soovib, et ma edasi annaks. Ta näitas millegi pärast mulle kellukest ja helistas seda. Ma ei saanud sõnumist aru ja ei saanud ka sõnumi saaja sõnumist aru. Ta küll arvas, et äkki hiljem loksub informatsioon kuidagi paika, aga eks seda ma enam ei saa teada. Edasi ütles vana mees, et ta jalad ei külmeta enam ja ta tegi oma jalakestega mulle väikest tantsu. Siis ütles too naine, et taadil olid jalad olnud haiged, sellepärast ka kepp ja et mingi aja pärast amputeeriti tal jalad. Peale seda olevat ta tihti öelnud, et tal jalad külmetavad. Eks see oli siis märk sellest, et tal on nüüd hea olla ja jalad ei ole tema jaoks enam probleemiks. See oli ka kõik mida ma temalt sain. Peale selle, et naine veel heietas oma mälestusi seoses vanaisaga, pole midagi tähtsat siia edasi kirjutada.

Jätsin vana mehega hüvasti ja tühjendasin mõtted. Uut pilti mul kohe ette ei tulnudki, küll aga oli otsaesine juba viimased pool tundu tuikanud ja pisteliselt valutanud. Mõtlesin, et äkki see on kuidagi seotud ja otsustasin seda mainida. Kohe astus esile naisterahvas, kes teatas, et tema abikaasa oli surnud peapõrutusse, mille oli saanud avarii tagajärjel. Sel hetkel tuli mulle kohe pilt mehest ette ja ta oli väiksemat kasvu ja tumedate juustega... ma tunnast ülevoolavalt emotsionaalselt. Tundsin meeletut igatsust ja armastust. Sel hetkel olin ma segaduses, et kumba poolt need emotsioonid tulevad, kas selle naise poolt või mehe poolt. Nüüd alles mõistsin, et mehe hing tundis süüd ja kaasa, et naine pidi midagi nii rasket üle elama ja loomulikult ka seda, et ta igatses oma naist. Naine tundus mulle küll palju vanemana, kui too mees. Mees oli kuskil kahekümnendates. Ma mainisin, et ta on suhteliselt noor ja naine ütleski, et mees suri 25 aastaselt ja 26 aastat tagasi. Erilist sõnumit ma temalt ei saanud, sain vaid armastuse avaldused ja palju kallistusi edasi saatmiseks. Naisel oli hea meel nende üle.

Viimaseks nägin ma oma silme ees tüdrukut (umbes 9-12 aastane), ta seisis ja ootas kannatlikult, kuni ma teda kirjeldasin. Tal oli peas pärg. Esialgu keegi ei reageerinud ja ma küsisin tüdruku hingelt nimetähe ja momentaalselt nägin ma enese eest ilusas kirjatähe kirjas "B" tähte. Kirjeldusele vastas sama naine, kellele olin ka vana mehe hinge kanaldanud. See naine teatas, et tema nõol oli olnud tütar kes suri ja ta oleks olnud praegusel hetkel 12 aastane. Ja, et seda tütart oli viimastel aastatel kasvatanud tema vanaema Berta. See oli kinnitus, et tegemist on õige sõnumi saajaga.
Tüdruk näitas mulle et ta ei taha süüa või et ta ei söö.. toit oli ees ja ta ei söönud seda. Tundsin iiveldust. Naine ütles, et ta ei saanud pikka aega süüa enne oma surma. Edasi ütles tüdruk, et ta ei ole üksi ja et temaga on vanema meesterahvas ja tüdruk ise on õnnelik ja mänguline. Naine ütles, et see on ilmselt tüdruku vanaisa, kes suri aasta tagasi.
Nägin vanaisat käega lehvitamas - justkui ütleks tere.
Nad tundusid väga rahul olevat. Nägin neid koos tantsimas - mees oli kohmakas ja tüdruk keksles ümber tema.

Naine rääkis oma isikliku seose pärjaga, mis oli tüdrukul peas ja et too mees ei olnudki tantsija tüüpi inimene.

Sain sel hetkel teadmise, et tüdruk soovib edasi öelda, et ta on nüüd äärmiselt õnnelik, ta ei pea enam kannatama. Ta korrutas seda õnnelik olemise asja uuesti ja uuesti.
Naisel tulid sel hetkel pisarad silmadesse.
Edasi sain veel tüdruk-hingelt sõnumi liblikate kohta, ta saatis need laiali ja sain aru, et kui naine peaks liblikaid nägema, siis tüdruk annab talle endast märku.
Tuli välja, et nad olid hiljuti viinud kunstliblikaid ka tüdruku hauale.
Sellest kujunes äärmiselt meeldiv sõnum sõnumi saajale.

Peale nende sõnumite edasi andmist tundsin eneses meeletut armastuse tunnet ja tänutunnet, et ma seda suutsin.. eelkõige olin tänulik, et hinged olid suutnud ennast ilmutada, et nende lähedased saaksid oma teated kätte.
See on äärmiselt tänuväärne tunne.

Esimene lugemine

Minu esimene energia lugemine :)

" For You i decided to do a tarot reading. And not a regular one, but a sahman tartot card reading. So i asked for the universe to give me 3 cards for You, that will help You at this moment.

The cards i got were “Inspiration dancer”, “Protection forefather” and “Shaman of loss”

The first card (Inspiration dancer) tells me that You are a very intuitive and creative person. You inspire people around You. You are probably very spiritual and have found Yourself a path that makes You happy. You have built Yourself a life that makes You happy and You love those closest to You with great passion. You are as a light from darkness for those close to You. You bring them meaning and clarity whenever they should need it. Your family members probably drift towards You in hard times for insight and consultation. Accuracy, clarity, new paths, overcoming difficulties, winning, inspiration are the words that resonate with You the most.

The second card (Protection forefather) tells me again that You shine as a beacon for those around You. You are someone who is considered to be protective and even nurturing for those around You. You have a strong will to protect those in need of protection, which also means protector of animals. You even consider animals as important as humans, they both have souls with equal importance.

The third card (Shaman of loss) tells me that You were once different – You believed in different things and now You have changed Your belief system. This card also lets us know that wherever there is joy and laughter there is also sadness and loss. But not every loss is bad – we rise from it, learn and move on. This makes us what we are today. They make us stronger. This shaman also is someone who is there for us on the way out of a labyrinth. There is always a way out to the bliss. So even if life gives us tough paths to go on – we will finish the path and get to the field of flowers eventually.

I hope this reading helped You and resonated with You in some way. This was the first time i got to use those cards on someone else and use my ability to read energies at the same time. It was an honour to have read for You. You have a powerful spirit. I feel like You have strong intuition as well. I love how You love life and people around You. You are a blessing to be around. Thank You so much."

Usk enesesse ja sess selgeltnägijaga

Minu kõige suurem probleem selgeltnägemisega on see, et ma ei usalda oma intuitsiooni. Ma õpin ennast usaldama iga päevaga ühe enam, kuid see ei ole kerge.

Olen isegi mitme selgeltnägijaga ühendust võtnud, et nad kinnitaksid midagigi, mida ma olen intuitsiooni kaudu teada saanud, aga kõik mida mulle öeldakse on ikka ja alati see, et usalda ennast, sa oled võimsam, kui sa ise usud. Niisiis olen hakanud ma tegema energia lugemisi inimestele lootuses teada saada kas midagi läheb täppi ka. Kummaline on see, et ma ei olegi kelleltki tagasisidet saanud. Ma loodan, et asi ei ole selles, et ma täielikult mööda asjadega panen. Hehe.

Tegelikult palju asju olen ma täppi ka saanud, kuid vaid mina olen olnud kontrollijaks. Tahaks, et keegi teine ka kinnitaks.

No see selleks. Räägin lähemalt minu kokkupuudetest kahe selgeltnägijaga, kes elavad USAs. Üks on kuskil minu vanune noor naine ja teine on 18 aastane noor poiss, kes tegeleb meediumina.

Naise nimi oli Jane ja kui ma temaga rääkima hakkasin, siis kriiskas ta kohe, et mul on meeletu energia ja et minust oleks selgeltnägijaks. Ta kinnitas mulle, et mul on suured võimed ja et ma võiksin juba alustada selgeltnägemisega tegelemist.
Rääkisin talle ka kassist keda ma mõni kuu tagasi voodil kuulsin ja ta ütles, et see on  üks minu teejuhtidest. Too naine tundus vähe teistmoodi. Ma tundsin, nagu ta ei ole väga ehe, aga tagant järele mõeldes - ega kõik ei olegi valgusekandjad kes selgeltnägijad, sest nad on sündinud selle võimega. Valgusekandjaks tänapäeval õpitakse, õpetatakse iseennast.
Peale selle rääkis ta veel kuidas ennast selgelt nägema aidata, aga ei midagi uut. Mediteerimist ja muud sellist.

Teine selgeltnägija/meedium, kelle nimi on Clint, rääkis mulle rohkem. Ma tahtsin vanaisast kuulda ja temast ta ka rääkis. Tahtsin veel, et ta räägiks millised minu teejuhid on, siis muutus ta jutt, et ma pean ennast rohkem usaldama - selliselt nagu sa neid näinud oled, sellised nad ka on. Küsisin ma selle küsimuse just selle jaoks, et keegi mulle minu nähtut kinnitaks, sest ma kahtlen oma võimetes.
Peale vanaisa tuli üllatusena läbi veel üks tegelane.. kass. Ma olin täiesti hämmingus, et jälle see kass tuli külastama. Kui ma rääkisin talle oma loost kassiga (ma muide ei ole siia vist kirjutanudki oma kassilugu - pean seda vast tegema), siis ei maininud ta midagi sellest, et ta minu teejuht oleks. Ta oli siiski enda loo juures kinni, et see on kass kes mul on olnud ja ta tuli mind külastama. Ainuke kass keda ma ise teadlikult mäletan, on minu kallis Ledy, kes on veel elu ja tervise juures.. Olin teadagi üllatunud sellest kassist. Ja üha enam mind hämmastab see lugu. Siis aga saatis Clint mulle eraldi pildi, et milline see kass välja nägi ja ma hakkasin kahtlema, et kas see võib olla lapsepõlvest kass, kes oli meil minu esimesed eluaastad ja keda ma ise ei mäleta aga kellest olen lugusid kuulnud. Ma ei ole veel seda lugu vanaemaga kinnitanud, aga võtan asja käsile :)
Sisetunne on selle poolt, et tegemist on kuju muutva teejuhiga.

EDIT: Kass siiski ei ole minu lapsepõlve kass ja üha enam ja enam olen eneses kindel, et tegemist on minu teejuhiga, kes on küll ühena minu kassidest ka maa peal minu juurde tulnud.

Spirituaalne hingamine

Ma pole suutnud ennast taas kaua aega kokku võtta, et mõned read kirja panna.
Vahepeal on palju juhtunud ja muutunud. Kõige suuremate muutuste hulka saab liigitada selle, et olen teist korda emaks saanud. Seekord on see kaasa toonud meeletuid muutuseid ka minu spirituaalses arengus. Olen inimesena, võib öelda, et täielikult muutunud. Ka emana olen ma hoopis teine, kui varemalt.

Olen kindlasti maininud juba varemalt, et minu spirituaalne teekond on olnud pikk ja arengud toimuvad periooditi. Ehk mul võib olla aasta või paar täielikult muutumatuna ja siis ühtäkki hakkavad toimuma muutused ja energia muundumised. Hetkel on taas käes muutuste aeg. Mul on kahju, et ma ei ole suutnud detailsemalt oma protsessi kirja panna, aga seda oleks olnud keeruline teha, sest see viiks meid ajas tagasi aega kui olin kuskil 8 või 9 aastane.
Mingil hetkel minu noore täiskasvanu elus oli olukord, mis pani taas ojad voolama ja areng on olnud järjepidevam ja drastilisem. Hetkel see seisukord ei meenu. Küll ta meenuks, kui ma selle endale ülesandeks võtaks. Hetkel on minu ajendid teised ja ma ei tulnud sellest rääkima.

Praegusel hetkel olen seisundis, mida ma olen pikka aega lootnud saavutada. Ma olen äärmiselt intuitiivne ja empaatiline. Tunnetan inimesi paremini kui kunagi varem. Võin peale vaadates juba öelda, mis tüüpi inimesega on tegu ja kas ma soovin isiklikult selle inimesega tegemist teha. Suutsin seda ka varem - tänu sellele suutsin ma nooruspõlves ennast ümbritseda vaid heatahtlike inimestega ja ma tundsin ennast alati turvaliselt. Seda ei saanud öelda, minu tuttavate eakaaslaste kohta, kes sattusid seltskondadesse, kus nendega halvasti käituti ja kust nad eluks ajaks armi hinge said. Olen äärmiselt tänulik selle võime eest. Üritasin ka hoiatada nii palju, kui mulle selleks võimalust anti.
See võime on aga tugevamaks saanud ja ma olen võimeline detailidesse laskuma. Kui noorena teadsin, et see ja see inimene ei ole minu jaoks sobivad kaaslased, siis nüüd ma tunnen ka inimeste potentsiaali teatud tegudeks. Õnneks ei ole ma kokku puutunud inimestega, kes oleks meeletult halvad inimesed, kuid on ka mõned sellised ette sattunud näiteks kuskil avalikus kohas ja nende energia ajab lausa iiveldama.
Nüüd tunnetan ka seda kui inimene on muutunud - tema energia muutub. Ei saa just öelda kas positiivsemas suunas või negatiivsemas suunas, aga ka muutust on tunda. On muidugi olnud ka neid kelle energia on positiivsemas või negatiivsemas suunas muutunud.
See selleks.
Võin öelda, et hetkel olen ma juba olukorras, kus mulle tuleb ette võimalusi nö ennustada. Nii enesele harjutuseks olen ma seda ka teinud, aga siiani ei ole saanud ma julgust sellest ennustatavale rääkida või ennast kuuldavaks selle teema koha pealt tuua. Ma ei ole küll nii tugev, kui ma sooviksin. Et mul näiteks oleks hoiatavaid nägemusi lähedaste kohta, kes haigeks hakkavad jääma või kui muid elumuutusi oodata on. Ma saan informatsiooni, kui ma teatud asja peale ise mõtlen - kui ma ise midagi küsin. Näiteks pendliga võin ma kergesti jah või ei vastuseid saada.

Hea küll. Aitab sellest lobast.. kõige tähtsam on minu meelest ikkagi see, et kuidas ma siia saanud olen. Kuidas ma selle kõige saavutasin.
Noh. Oli tükkaega vaikust. Eelmine energeetiline muutumine oli ehk kaks aastat tagasi. Vahepeal sünnitasin ja keskendusin väikelapsele ja kõigele sellega seonduvale.
Peale igat sellist informatsiooni-süsti, tunnen nagu mulle on antud aeg seda seedida. Tasa ja targu minu energeetiline mina muutub. Niisiis võib isegi öelda, et areng on pidev aga informatsiooni-süste saan mingi teatud aja tagant. Kuidas ma avastasin, et olen nüüd tundlikum, kui varem? Täpset olukorda ei mäletagi, aga ma tunnen midagi ja mõtlen seda enda peas ja siis saan teada kuidas reaalselt asi on ja see klapib minu tundega. Seda juhtub minuga üha enam ja enam.
Imelikke asju juhtub minuga alatasa ja neid kirja panna on võimatu, sest mu mälu on võrreldav haugi mäluga. Kasu oleks, siis kui ma selle kohe kirja paneks, aga hetkel pisikese lapse kõrvalt on see pea võimatu.

Olen interneti vahendusel teatud gruppides aktiivne, kus on koos kõik äärmiselt tundlikud ja ärganud inimesed. Seal saab palju sellistel teemadel suhelda. Igal inimesel on trigerid, ehk siis olukorrad, mis meid kuidagi mõjutavad selliselt, et meil hakkab midagi vastu karva käima. Nt avastasin, et minul tekib sellest ebamugavus, kui teised minu arvamust ei tunnusta või lausa on neil vastuväiteid. Tegelikult on ju see täiesti tavaline igapäevane olukord, kus arutatakse ja avaldatakse arvamusi. Aga minus tekitab see tunde nagu ma oleks väärtusetu ja, et mind ei ole kellelegi vaja.
Selle kallal tuleb vaeva näha, et selline asi oma hingest välja tuulutada. Seda tehes olen ma õnnelikum ja vabam. See võib avada mulle uued uksed spirituaalse-süsti jaoks.
Olen kuulnud, et selle jaoks tuleks teha varjude-tööd.. seda nimetatakse inglis keeles Shadow work'iks. Youtube'is on selle kohta palju palju materjali. Põhimõtteliselt sellised trigerid tekivad juba lapsepõlves. Shadow workiga inimene läheb tagasi sellesse hetkesse, mis kõige esimesena tekitas selle konkreetse tunde ja siis seda üritatakse muuta positiivseks tundeks või ennast lapsena lohutada, et kõik on hästi vms. Ma räägin, ma pole seda ise veel korralikult teha saanud ja ma ei oska seda hästi seletada. Ma võtan selle järgmiseks ette ja kui ma olen selle läbi teinud, siis tulen sellest ka siia kirjutama.

Hetkel olen sunnitud taas lõpetama. Loodetavasti järgmine postitus ei ole nii pika aja möödudes.

Kummitused!

Olen hiljuti millegipärast juhtunud kokku inimestega, kes imestavad ja juurdlevad kummituste olemas olu üle.
Ma ei ole hakanud midagi selle teema kohta küll seletama, aga mõtlesin, et kirjutan blogisse mõne sõna oma arvamuse ja senise õpitu nende kohta.. lihtsalt juhuks, kui kedagi peaks huvitama.
Eks meil kõigil on olnud oma kokkupuuted ja kogemused - mina siis kirjutan enda kogemustest.

Olen neist huvitatud olnud lapsest saati. Isegi kokkupuuteid on olnud, kuid ma teadsin alati, et tegu ei ole millegi sellisega, millega võiks nalja teha ja näiteks "kummitusi välja kutsuda". Isegi kui midagi sellist sõprusringis ette võtta üritati, siis oma meeltes ma blokeerisin manifesteerivad mõtted ja manifesteerisin selle rohkem lapse mänguks, et midagi ei juhtuks.
Ehk oskasin olla ettevaatlik oma kokkupuudete tõttu.

Ühel perioodil oma elust elasin majas kus elas peale meie - elavate, ka endine elanik, kes arvatavasti ei saanud aru, et oli vahepeal surnud ja elas edasi seal koos meiega. See kogemus ehk õpetas mind just kummitustest paremini aru saama. Konkreetne tegelane ei olnud pahatahtlik, kuid ta oli segaduses. Tihti ta koperdas öösiti pööningul, sest seal oli veel palju tema asju maha jäänud. Ühel hetkel tajusin, et minu und valvatakse magamistoa ukse peal. Ust ennast ees ei olnud, kuid seal siis seisis selle asemel too memm, kes ei saanud päris täpselt aru mis toimub, aga oli otsustanud valvata lapse und. Teadmata, et see oli lapse jaoks ehk vähe hirmuski. Aja peale ma harjusin sellega ja ma keerasin lihtsalt selja ja magasin. Pikka aega ma mõtlesin siiski, et tegemist on kõige jubedama tegelasega, kes vaimumaailmas olemas on, ehk poltergeistiga või millegi muu taolisega.
Mida aeg edasi, seda paremini ma mõistsin teda ja hetkel on kahju, et mul ei olnud piisavalt teadmisi toda memme aidata.

Loomulikult on olemas ka negatiivseid vaimolendeid, kes meile halbu mõtteid pähe panevad ja kes inimesest metslase teevad oma mõjutustega. Kuid, mida paljud ei tea on see, et sellised kurjad vaimolendid on tekkinud elusate inimeste mõtetest. Jaa nad on päriselt olemas, nad on eraldunud meie halbadest ja hirmurohketest mõtetest, kuid nad ei ole siiski minu jaoks kummitused.
Kummitus on minu jaoks kellegi maale maha jäänud hing või osake sellest. Osake sellest tähendab vahel näiteks ka seda, et kui inimene on surnud ja oma nii-öelda hinge-eluga edasi liikunud, siis temast on maha jäänud killud, mis jäävad kordama tema harjumusi.
Praktikas näeks see välja sedasi... Inimene, kes elab oma rutiinset elu, teeb päevas võib-olla 10 korda sama liigutust - näiteks avab teatud uksi või vahetab telekal kanalit teatud kanalite vahel. Siis oma kehast lahkudes jäävad tema energiast maha fragmendid ja need fragmendid hakkavad kordama algul ehk tihedamini ja hiljem harvemini, seda rutiinset elu. Ehk hakkavad uksed kinni või lahti käima või telekal teatud kanalid vahetuma.
Selline nähtus on iseenesest täiesti ohutu ja kui sellele mitte tähelepanu pöörata, siis lõppevad mingi aja jooksul nähtused.
Kui aga nüüd elava inimese hirm sinna taha lükata, siis võib asi millekski ohtlikumaks kasvada - näiteks poltergeistiks.

Räägin pikemalt sellest, kuidas ennast selliste juhtumite eest kaitsta postituse lõpus, kuid ennem tahaksin lahti seletada, et miks inimestest jäävad maha hinge fragmendid, mis tegelikult ei olegi tervik hing.
Selline nähtus ei ole üldse nii haruldane.
Tänapäeval on palju inimesi, kellel on suur ja võimas energia, kuid nad seda ise ei tea. Näiteks nad suudavad oma tujude ja energiatega mõjutada ka teiste tujusid ja energiaid enda ümber. Nad võivad seda teha isegi tahtmatult ja kui mõni neist teadlik isegi oleks oma mõjutustest, siis oleks ta ehk kurb ja ei teaks kuidas ennast aidata. Siinkohal aga peaksime laskuma täiesti teise teemasse ja hakkama lahkama inimese hingeelu ja seda kuidas tema hing areneb. Kuid kokkuvõtvalt võin öelda, et meist paljud ei ela vastavalt oma võimetele - nende enesehinnang on näiteks madal või nad kardavad elada täiel rinnal, kardavad ehk muutusi ja sellega kaasnevaid ettevõtmisi. Neis on potensiaali, kuid nad otsustavad pugeda peitu kuskile nurka ja seal omaette nokitseda. Nii nad seal oma rutiinses argielus nokitsevad ja nende võimas energia, mis oleks võimeline paljuks paljuks enamaks, on ebastabiilne. Surres see üleliigne energia killustub. Kui hing edasi liigub vaimumaailma, siis jätab ta endast enda teatmata maha selle üleliigse energia, mis tal jäi maa peal kasutamata. Ja see energia võibki muunduda selleks ukse kinni-lahti tegemiseks, kuni see lihtsalt ära kulub.
Kui ma seda energiat ette kujutan, siis näen ma sellist kirgastes toonides punase, kollase ja ehk mingi tumedama värvi segu ja ebastabiilset virvendust. Silmaga seda näha ei ole. Kui sinna majja kolib elama nüüd järgmine elanik, siis see vana energia on ka veel seal sees ja on seal senikaua kuni ta ära hääbub või kuni sellele puhastus tehakse. Neutraliseeritakse selle värvid ja ebastabiilsus.

Nüüd jõuamegi selle juurde, kuidas ennast kaitsta potensiaalse hirmu kasvu-allika eest.
Kõigepealt blokeerida ise enda hirm. Kujutada, ette seda mis hirmu tekitab milleskis palju hapramas ja võimetumas olekus, sest kui sa ise seda kardad, siis annad sa sellega ligipääsu hirmu-energiatele, energia-vampiiridele ja kes teab millele veel ja see hirmu-allikas võib lihtsalt muunduda millekski, millest sul on veel raskem võitu saada.
Minu enda taktika on mõttes valge, ereda valgusega puhastamine. Kes inglitest midagi kuulnud või lugenud, siis Peaingel Miikael on alati valmis tulema oma võimsa saumaga su kodus vastu maad põrutama ja oma vibratsioonidega kõigest vanast energiast seda puhastama. Selleks peab teda aga ise kohale kutsuma, sest hea ei tungi kohtadesse kuhu teda kutsutud ei ole. Halb on ebaviisakas ja võib ka linnast turult tulles sinuga koju kaasa tulla. Sellepärast on hea lihtsalt aeg-ajalt oma kodu valge, hea ja kirka energiaga oma kodu puhastada. Peale seda tunned isegi suuremat rahulolu.
Vahel ei aita ühest korrast puhastamisest. See oleneb enda kogemusest ja mida rohkem seda puhastamist harjutada, seda enesekindlamaks ja võimsamaks muutub ka sinu enda energia ja seda efektiivsemalt see puhastab.
Paljud kasutavad ka salveid. Lihtsalt seletades on see siis mingi puhastava toimega taime lehed, mis on kokku rullitud ja neid siis põletades tuleb sealt sellist valget suitsu. Sellega käidakse läbi kodu kõik nurgad ja pimedad kohad ja vehitakse sellega. See sobib paremini neile, kellel on vaja oma reaalse silmaga näha seda puhastus-protsessi. Ka see aitab, kuid ise eelistan kõike teha vaimsel tasemel.

Vabandust ebakorrektse teksti koostuse eest - pole nii ammu kirjutanud, kuid soovisin oma mõtted kirja saada ja peatselt on oodata minu poolt ka uut postitust selle kohta, mida ma olen vahepeal teinud, kuidas elanud, söönud ja nii edasi.

Midagi südamesoojaks :)

Leidsin ringi tuijates ilusa ja motiveeriva video:

Ei ole pikka aega kirjutanud. Olen väheke "endast väljas" olnud. Mitte et ma olen pidevalt vihane või kergesti ärrituv. Ma lihtsalt ei ole oma minaga ühenduses ja isegi ei näe unenägusid. Magama minek on ka raske - tavaliselt ootan kuni kukun voodisse, sest ei meeldi voodis und oodata. Aga ehk see kõik muutub varsti :)

Teen enda kallal tööd - ravin kivikeste ja meditatsiooniga ja ehk peagi näen jälle värvilisi unenägusid ;)

Seniks, aga kõike mõnuset ja ilusaid värvilisi unenägusid teile!

Unenägu 15.03

See unenägu on üks selgeima sõnumiga unenägusid, mida ma näinud olen.

Olin unenäos mina ise. Tegevus oli enamasti kuskil hoones, mis oli justkui sümmeetriliselt täiuslikus tasakaalus ja alati kui ma kuskil ruumis olin siis oli minu ümber alati nagu udu või sudu. Millegipärast ruumides ei olnud ühtegi mööbli eset ja seisti alati ruumi keskel, nagu see oleks olnud tuum ja ruumide ääres seismine tundud olevat mõtetu, sest ruumil ei olnud tähtsust.
See unenägu oli selles mõttes teistest erinev, et ma ei tundnud et ruumil ja ajal on tähtsust.
Asja juurde edasi minnes - mul oli tunne nagu mind oleks sinna "tõmmatud" või röövitud (vägivalda ei olnud, pigem vastupidi, aga tundsin nagu minu koht ei ole seal, nendega). Inimesed või tegelased, kes minuga seal tegelesid olid inimese välimusega (käitumiselt rahulikud, vaoshoitud ja vähese jutuga), kuid ma eelistasin neid kutsuda tulnukateks, kuigi ma teadsin, et nad just tulnukad ka ei ole. Aga mulle oli jäänud mulje nagu nad ei paljune inimese kombel, vaid "saadavad" hingi läbi inimkehade sündima.
Ja minu otstarve nende jaoks oligi neile hinge sünnitamine. Mulle öeldi, et minu keha ja vaim on täpselt õiges tasakaalus, et neile äärmiselt tähtis hing läbi minu ellu saata.
See oli üks aspekt unenäost ja teine oli see, et minu elukaaslane üritas mind sealt nende juurest järjepidevalt ära päästa. Mitmeid kordi ta viis mu sealt minema. Viimane kord, kui ta mu sealt päästis, olin ma ise õnnelik ja rahul. Ma teadsin, et see oli viimane kord ja ma noppisin enne oma elukaaslase käte vahele jooksmist selle "ehitise kõrvalt" potis kasvava tomatitaime. See oli selline sort tomateid, mille viljaliha on palju väiksem ja värvuselt, mitte punane vaid tumepunane, peaaegu pruun. Ja ma andsin selle potilille oma elukaaslasele.
Sellega unenägu lõppes. Minu jaoks on see haruldane, et unenägu on nähtud algusest lõpuni nagu film. Veel enne ärkamist oli mul tunne, et minu läheduses on alati väike pallike hinge, mis ootab ideaalset hetke, et pääseda läbi minu sündima.
Tomatitaimest ma aru ei saanud ja kuna unenägu tundus nii eriline või teistlaadi utoopiline, siis rääkisin ka oma elukaaslasele sellest ja avastasin, et tomatitaim, kui sümbol ei olnud mulle, vaid talle. Ta teadis täpselt mida tomat sümboliseerib ja tema sõnad olid sellised: "See tähendab väikest südant ja öeldakse, et inimese hing on inimese südames."

Sama päev nägin meie magamistoas orbi ja kuna ma tegelikult näen neid päris tihti, siis mõtlesin unenäo peale, et äkki see ei olnudki niivõrd unenägu, kui sõnum.

EDIT: 4 aastat hiljem - umbes aasta peale selle unenäo nägemist ma rasestusin.

Unenägu 14.03

Nägin unes, et mul oli oma kauplus/barista/kohvik ja minu üks nõbudest oli seal töölisena. Minu tunded ja emotsioonid olid sellised, nagu ma oleks omanud seda kohakest juba mõnda aega, aga vahepeal selle lihtsalt unarusse jätnud. Nõbu oli omal jõul üritanud tellida kauppagi, aga see ei olnud selline mis mulle oleks meeldinud. Hakkasin oma kohakesega tegelema ja tellima sellist kauppa, mis selle kohakese jälle minu "omaks" tegi. Olin nii vaimustuses ja olin taasleidnud oma innustuse. Mind saatis tänu sellele edu.

Sugulane võis olla unenäos tänu sellele, et ta oli just eelmine päev mul külas käinud ja tal on töö leidmisega probleeme. Loodan, et ta saab kiiremas korras töö.

Ma täpselt ei ole seda unenägu saanud millegagi oma igapäeva elust ühitada, aga hea mõttelõnga sain küll ja ehk õpetusegi, et kõik õnnestub, kui sellele piisavalt oma aega pühendada.

Cant take my eyes off of You..

Postituse pealkiri on ühe loo laulusõnad. Otsustasin siia kirjutada erladi postituse laulude kohta, ehk siis laulud, mis mind hootiselt kummitama hakkavad.
Ma võin parasjagu tegemas olla midagi ja võin olla kerkendunud millelegi, kui järsku, ilma mingi hoiatuseta hakkab mõni vana lugu peas kummitama, mida pole isegi tükk aega kuulanud.
Minu puhul on millegipärast enamasti vanemad lood, mis ei ole parasjagu populaarsed. Enamasti 80-ndatest või isegi vanemad.

Sellistel puhkudel ma võtan neid kui avatud informatsiooni millelegi ja ma üritan emotsioonide ja laulusõnadega sünkroonilisel koosluse luua, mis minu peas loogiline paistab ning loen sellest kogemusest välja kas mingisuguse õppetunni või vihje.

Usun, et paljud kogevad selliseid momente oma elus, kus midagi lihtsalt tuleb nendeni, nagu sõnumid lauludena, mis peas mängima hakkavad..
See on meis kõigis tegelikult olemas, kuid me ei oska seda tunnistada.
Meie mõistus on asjad palju keerulisemaks mõelnud ja meile ei mahu pähe, et kummitama hakkav lugu peas võib meid millenigi vaimselt juhatada.. või siis kasvõi igapäeva elu tarbeks sõnumi anda.

Olen äärmiselt tänulik, kui avastan oma peas mõne loo mängimas. Vahel on lugudel ka lohutav sõnum ja see teeb asja sedavõrd erilisemaks ja samas ka tähtsamaks.

EDIT: 4 aastat hiljem ja olles avastanud oma võime suhelda teispoolsuse kodanikega, võin kindlalt väita, et suur osa nendest lugudest on seotud hingedega, kes sõnumit edasi soovivad anda.

Kaks unenägu erinevatest järjestikulisest ööst

Mul pole viimasel ajal mahti kirjutada olnud. Olen endaga palju tööd üritanud teha, et ennast taas sünkrooni saada ja ei tunne ennast kunagi õigel lainel olevat, kui olen taas midagi unes näinud või midagi uut kogenud.

Kuid soovin kirjutada kahest unenäost, mida nägin alles hiljuti (kaks ööd tagasi viimane), sest ei soovi neid unustada ja usun, et neil on teatud väärtus minule.

Nimelt nägin esimene öö unes, et ma vaatasin kuud ja see ei olnud tavapärane kuuvaatlus, vaid kuu ümber oli väga palju virmalisi, mis keerlesid silmnähtavalt kuu ümber ja isegi helkisid. See oli äärmiselt ilus ja lummav vaatepilt. Sellistel puhkudel on mul alati kahju, et mul ei ole oskusi näiteks graafika disainis, et üritada edasi anda neid ääretult värvilisi ja lummavaid vaatepilte, mida ma vahel olen näinud, kas unenägudes või meditatsiooni ajal. Minuga tundus vaatlemas olevat terve maailm. Kui ühtäkki kuu lagunes tükkideks, tuumast eraldusid nagu suured mandritükid, mis kuumusest hõõgusid ja nagu paberitükid jahtudes tuhastusid kuu ümbruse atmosfääri. Kuu lagunes täielikult ja mõne sekundi jooksul seda enam ei olnud, justkui polekski kunagi olnud olemas. Unenäo tähtsaim osa on tavaliselt see emotsioon, mida sa tunned. Olen kindel, et ma ei näinud maailmalõppu ette.
Ja peale kuu lagunemist saabus paanika. Inimesed olid paanikas, sest teadsid, et kuu on planeet Maa üks tähtsaid osi ja selle hävinemisel ootab meid katastroof - üleujutused ja võimalikud pooluste vahetused.
Unenäos oli saabunud paanika ja mina mõtlesin endamisi: "Miks ma selleks ette ei valmistunud, ma ju teadsin, et see kunagi juhtub."
Just see lause oli mulle minu unenäos kõige tähtsam. Olen ka varem hoiatusi saanud, et mul on vaja ennast teatud elumuutusteks ette valmistada ja ma sain kohe aru mida ma sellest unenäost välja pidin lugema.

Teine unenägu oli kohe järgmine öö ja ma nägin unes, et ma olin sattunud kuidagi hooldama orvust last. Ta võis olla 2 aastane, tumedad krussis juuksed ja suured pruunid silmad. Ta oli ääretult vallatu ja rõõmsameelne. See meeldis mulle. Aga kui ma teda vannitasin, siis nägin tema silmades kurbust ja justkui üksindust. Tundsin talle kaasa ja tahtsin teda kogu südamest elulõpuni enda juures turvalises kohas hoida ja armastada. Unenägu sellega piirdus.

Sellise unenäo puhul võib tegu olla sisemise lapsega. Unenägu viitas millelegi, mida ma täpselt välja ei ole veel lugenud. Tavaliselt last unes nähes, ehk siis sisemise lapse olekut nähes võib välja lugeda palju sellest milline laps loomuselt on, kui vana ta on, mis olukorras ta on jne. Hetkel ma ei oska palju enda unenäost välja lugeda, sest see võib viitada mitmele erinevale asjale.

Kahe unenäo vahel võib olla ka side - toimub elus suur muutus, milleks ma pean ennast vaimselt ette valmistama ja mitta ära unustama oma sisemist last õnnelikuna hoida.

23.02.2013 Unenägu

Tänane unenägu jättis mind hommikuks kõhuvaluga.

Unes oli mingisugune koosviibimine - sünnipäev võibolla. Ja sellel koosviibimisel oli keegi minuga mitte samast rahvusest mees, kes üritas mind kosida, aga ma ei võtnud vedu. Hiljem, kui ta oli suutnud mulle avalikustada oma agendasid, siis tundus, et me olime agenda poolest sarnased ja ma leebusin. (see võis olla minu enda loodud unenägu, sest eile oli mul enda partneriga tuline vaidlus ja just nimelt selle pärast, et me maailma erinevalt näeme.. olin sellest vaidlusest äärmiselt läbi - kogu energia oli läinud ja isegi tundsin, et süda võiks nüüd lakata töötamast, sest igasugune isu oli läinud.)
Unes jäi see sinna paikka, kui olin juba asunud uuele ettevõtmisele. Tundus nagu oleksin ma pannud pommi mingisugusele tehasele ja isegi pääsesin sellega puhtalt. Tehastega on nimelt mul see probleem, et need ajavad oma saastetegurite pärast ihukarvad püsti.

Kõhuvalu on alatihti esile tulnud, kui olen tundnud vajadust millegi vastu protestida.

Mast maas...

Pole üle pika aja siia midagi kirjutanud. Ja seda sellepärast, et olen viimasel ajal ennast kehvasti tundnud, võib öelda, et isegi leinanud.
Leina seisundis on inimesel raske "näha" ja "kuulda". Ja enne seda olin tegemas elumuutvaid plaane.
Vähemalt sain teada, mis oli see spiraal, mis langes minu kõrvale diivanile. Kirjutasin sellest ühes postituses. Sel ajal ei teadnud ma mis see olla võiks, aga olin lummatud.
Nimelt jäin ma vahepeal rasedaks, kuid see ei kestnud väga kaua. Just siis, kui hakkasin tulevikuplaane tegema juhtus see, mis võib-olla pidigi juhtuma - rasedus katkes.

Minu uskumustega peaks olema kerge seda olukorda analüüsida, aga kui see juhtub minu endaga, siis ei suuda ma sellele seletust leida vaid süüdistan iseennast. Mida ma võisin valesti teha? Kas ma sõin või tegin midagi? Kui esimesed ohumärgid tekkisid, kas ma siis ei puhkanud piisavalt?

Öeldakse, et laps ei tunne ennast teretulnuna või, et ta ei tunne et vanemad selleks valmis oleks. Aga tavaliselt sellistes olukordades vanemad ei ole kunagi valmis, see tuleb aja jooksul. Noored, kes lapseootele ootamatult jäävad, nemadki ei ole selleks valmis.

Ja mõelda, et mõni aeg, enne minu rasedust, ma kutsusin teda läbi enda sündima, kuid kui tal on aega oodata sündimisega, et ta siis seda hiljem teeks, et saaksin enda vaimsusega tegeleda. Kui rumal minust.
Sellepärast ma ei saagi aru, miks ta juba poolel teel, ümber mõtles.

Olin muidugi väga traumeeritud kogu loost ja nüüd ei julge enam rasestuda.

See selleks, sain loo oma südamelt ja olen võtnud nõuks uuesti vaimsusele pühenduda.
Nägingi eile öösel unes laeval viibimist ja sealsete mugavuste nautimist. Paistis olevat väiksem alus, millel olid kõik mugavused ja ülimalt kaunis sisustus. See oli nagu kuskilt kolmekümnendate Ameerika filmist.
Selline unenägu pidavat tähendama edu ja "sõitu lepase reega".

Eks see näha ole.

EDIT 23.04.2016: Märkuseks lisan, et hiljem ma olen kirjutanud postituse teejuhtide ja raseduste teemadel. Praeguse postituse kirjutades ei olnud ma veel täielikult teadlik nende seosest. Eelpool olevas postituses on ka minu uus edit, kus ma väidan selle spiraali olevat teejuhiks.

Rännakud eelmistesse eludesse..

Olen teadlikuks saanud oma kahest eelmisest elust.
Aasta või paar tagasi nägin küsimise peale unes ühte oma eelmist elu ja nüüd hiljuti nägin astraalrännakut tehes teist.


Oma eelmistesse eludesse rändamine on suhteliselt lihtne ja kättesaadav ka turvaliste koduseinte vahel, ilma, et peaks kellegi teise abi selleks paluma.

Kes inglise keelest aru saavad, on suurepärane võimalus Youtube'i keskkonnas enesehüpnoosi sooritada.

Pean siis üles kirjutama tähtsamad seigad oma hiljutisest rännakust, kus sain teada päris palju ühe oma eelmise elu kohta.

Esialgu ei uskunud ma ühtegi informatsiooni killukest saavat, kuid kui olin avanud ukse sellesse ellu ja hakkasin oma jalanõusid ette kujutama, siis tuli kild killu haaval pilt mu ette ja ma sain kokkuvõtteks teada, et ma olin aastas 1880 või selle aasta kandis. Jalanõud vastasid samuti tolle aegse stiiliga, kui hiljem uuringut tegin.
Nimi oli mul Amy. Olin Londonis ja olin kirjanik.. või siis mulle meeldis kirjutada. Mis on imelik oli ka see, et ma vaatasin aknast välja tänavale, seal olid puud ja ma tunnistasin tänava Westbridge või millegi sarnase nimega, mis tundus mulle eriliselt kummaline, et ma sellise informatsiooni olin suuteline kätte saama.

Nägin laual algebra raamatut ja ma tundsin justkui oleksin ma selle ise koostanud. Ruum tundus olevat juskui kontor, kuid seal olid kõik minu isiklikud asjad ja oletan, et see võis olla minu ruum, kus oma loominguga tegelesin. Seinal oli ka peegel ja ma piilusin sellesse, et oma nägu näha. Mul olid väga esile kerkivad kulmud, tumedad ja väga kaardus. Sain informatsiooni, et üks minu elu õppetundidest selles elus oli enese aksepteerimine.

Nägin, et mul oli kaks ulakat last, sest nende näod olid kohe krutskit täis, kui neid uksel seismas nägin. Vanem oli poiss ja noorem oli tüdruk. Nüüd seda postitust kirjutades, ma enam ei mäletanud nende nimesid, kuid hea, et olen ennast sundinud seda informatsiooni kohe üles kirjutama ja sealt lugesin, et tüdruku nimi oli Sandy ja poisi nimi oli Richard.

Hiljem nägin ka oma abikaasat, kes tundus mulle kuidagi eemal. Ta paistis autoriteetne ärimees olevat. Nime ma ei saanud, kuid nägin, kui konkreetsed näojooned tal olid ja ta oli suhteliselt turske ja pikk. Energeetiliselt sarnaneb ta väga minu praeguse elukaaslasega.

Inimesena tundusin ma ise ennast tagaplaanil hoidvat ja ma muretsesin liiga palju teiste inimeste heaolu pärast, mis jättis mulle mulje, et ma olin füüsiliselt haige ja seda väheke isegi kui varjavat teiste inimeste eest, kuid samas see võis olla ka sellest, et lapsed tundusid noored ja nende heaolu mõttes, ei olnud ma oma haigusega väga avalik.

Jäi tunne, nagu oleksin ma surnud füüsilise haiguse kätte selle elu lõpus ja millegipärast loen ma kõnealuse haiguse põhjuseks enda tagaplaanil hoidmise. See isegi sobiks minu praeguste ülesannetega kokku, mida ma siia maani õpin.

Londoniga on mul lapsest saati kummalised tõmbed olnud. Kord koolis pidime vastama küsimusele, et kuhu me reisiksime, kui meile antaks võimalus ükskõik kuhu minna, siis vastasin ilma ühegi kahtluseta, et soovin minna Londonisse.
Senimaani olen kahe eluga olnud Londoniga seotud. Praeguses elus ei ole ma sinna veel jõudnud.

Minust senini...

Olen noor kahekümnendates naine.
Minu missioon on aidata teisi spirituaalse maailma avastamisel.
Soovin avardada inimeste, nagu mina, akna hingemaailma, millest me kõik südames teadlikud oleme, kuid vähesed seda aksepteerida suudavad.

Alustagem algusest.
Sündisin perre, kus õppetundide saamine oli aktiivne protsess. Ema oli noor ja isa oli liiga uhke et taltsutada metsikut hobust. Ehk selline sõnastus on hea.
See oli nende õppetund ja ma ei ole kunagi neid selle pärast hukka mõistnud.

Mäletan, kui olin viie aastane ja vaatasin aknast tähist taevast. Ma olin lummatud tähtedest. Nad tundusid nii ilusad ja kuidagi südamelähedased. Vaatasin vahel mõnda konkreetset tähte ja kujutasin ette, et ta kaitseb mind ja valvab minu üle. Tähed olid minu uks. Ma ei saanud aru kuidas näiteks minu vanaema uskus jumalasse ja neitsi maarjatesse ja sellistesse olevustesse. Ma pidasin jamalat millekski muuks, millekski suuremaks ja palju tähendusrikkamaks. Ma teadsin, et seal on rohkem. Seal oli tähine teavas.

Üles kasvades tundsin end vahel päris üksildaselt, koolis oli raske ja isegi sõpradega oli raskusi. Lapsed on vahel õelad. Aga olen nüüd siin.

Väiksena olin alati vaimustatud nõia-maailmast, sellest nõiduslikust maagiast. Sel ajal ei teadnud ma veel, et on nii palju enamat, kui nõia teod. Otsisin informatsiooni mitmest erinevast kohast, kõigest kuhu sain oma näpud taha - astroloogia, kaardid, sümbolid ja vahel isegi filmist kellegi välja mõeldud rituaalid ja muud sellised müstilised tegevused ja olevused. Koostasin ise endale "Nõiduse raamatu". Kirjutasin sinna sisse enamus asjadest, mida teada sain. Leidsin kuskilt isegi eelmiste elude väljaarvutamise tabeli ja kirjutasin selle sinna ümber. Kirjutasin sinna ka õpetused, kuidas kummitustega ühendust saada, kuid ise ei harrastanud seda. Ma uskusin kummitustesse, aga see tundus liialt tõsine, et sellega "mängida" ja ma ei tegelenud kummitustega, kuigi olin neist huvitatud. Olin vaimustatud kummituslugudest ja uskusin neid mingil tasandil. Liialdustest ei teinud ma tavaliselt välja. See oli minu maailm sel ajal.

Olin lummatud oma vanaemast, kes alati tegeles millegi müstilisega, kuid kunagi ei rääkinud sellest. Eks ta arvas, et ma ei pane selliseid asju tähele. Et ma ei märka, aga ma märkasin kõike. Ta kasutas talismane, tal olid sümboolsed pildid seinas, laual ja kujukesed kapi äärtel, segas endale ise ravimeid kokku ja alati kui kellelgil oli millegi üle kurta, andis vanaema alati näpunäited või soovitusi, retsepte ravimite kokku segamiseks. Minu arust see on ehtne nõid, kuigi ta ise eitas seda. Kui ma midagi küsisin ta käest nende asjade kohta, siis ta vastas, aga väga napisõnaliset. Pean nüüd, tagasi vaadates seda hirmuks, et teda selliste asjade eest hukka mõistetakse. On ju minevikus nõidu tuleriidal põletatud. Mõistan tema suhtumist. Ta on ja oli minu jaoks eeskuju, kuigi ma ei mõistnud kunagi, et miks asjad peab nii keerulisteks ajama, et välja mõelda või läbi viia rituaale. Minu arvates see ei oleks pidanud olema nii keeruline ja senini arvan seda. Aga see on vaid tänu sellele, et me oleme pärimuselt kaks väga erineva taustaga hinge.

Minu spirituaalne rännaks algas, võib öelda, et mingi aeg peale teismeiga. See aeg oli liiga tegus ja ei olnud aega mõelda spirituaalsusele. Minu spirituaalsus piirdus vabaduse ja elu nautimisega. Kõik muutus, kui minu vanaisa suri. Alateadvuses teadsin, et ta tegelikult ei surnud, aga ei teadnud enamat. Olime vanaisaga väga lähedased, kuid kui minu teismeiga hakkas, siis polnud meil enam samad suhted ja ma tundsin meeletult süüdi ennast. Sain tema surmast kuidagi kergelt üle, kirjutasin talle kirju asjadest, mida soovisin talle öelda, kuid aeg sai otsa. Tundsin, et ta oli minu lähedal ja sai teadlikuks neist asjadest, mida öelda tahtsin. Tundsin rahu.

Mõne aja pärast peale vanaisa surma sattusin ma raamatute peale, mis avardasid minu maailma veelgi ja ma olin üllatunud, et keegi oli olemas, kuskil kaugel, kes kirjutas raamatud minule nii loogiliselt ja ma olin väga tänulik. Õppisin eelmiste elude kohta ja eludevahelise elu kohta samuti. Usun seda 100%. Sain teadlikuks, et meil kõigil on oma eluülesanded ja õppetunnid. Tänu sellele hakkasin mõistma, miks inimesed on nii erinevad ja miks igalühel on oma raskused elus. Miks ühel on ühed teadmised ja teisel teised. Nad on maa peal kõik erinevad tänu oma eluülesannetele. Mõistsin, et oleme kõik üks.. pärineme ühest allikast. Jumal ongi see suur ja võimas allikas, mille osad oleme meie kõik - hinged. Siiani lahdertatakse hinge tasandite ja pärinemiste järgi, kuid tegelikult sellel kõigel ei ole tähtsust sest oleme kõik üks ja sama allikas.
Kui solvame kaaslast, siis tegelikult teeme sellega halba iseendale, sest tema võibolla oskab ennast solvangute eest kaitsta aga meile jääb kellelegi teisele haiget tegemine hinge. Me võime leida ennast hiljem mitmeid kordi teistelt andeks palumas. Olen seda ise omal nahal õppinud.
Solvamine ja kritiseerimine on tegelikult hirm. Hirm millegi ees mida me ei tea. Skeptikute elu võib põhineda hirmul, hirmul tõe ees. Hirmu tekitab meie ego, mis on meile maa peale sündides kaasa antud. (ego programmeerimine)

Ego on väga kaval ja eksitav.
Ei uskunud kunagi endal olevat seda miskit, mis mind eriliseks teeb, vaid tundsin ennast pigem erakuna. Ka nõiamaailma vastu huvi tundes, ei usaldanud ma kunagi teadvustada, et suudan olla näiteks kunagi selgeltnägija, kuigi teadsin, et kõigile sünnib see võima kaasa. Osad oskavad seda kasutada elu lõpuni, kuid teistel nõrgestub võime lapseeas. Ei pidanud ennast piisavalt heaks, aga see oli minu ego mis rääkis, süstis hirmu, et ma jumal eest ei areneks. See ego põhimõte ongi, et me saaksime areneda ja et meil on võimalus saada oma eluõppetunde, kui raputame hirmud ja astume sirgel ja kindlal sammul läbi elu. See ongi meie eesmärk. Tulgu mis tuleb, me oleme selleks valmis.

Oma avastamise teekonnal leidsin ma ennast ka mediteerimas, kuid alles hiljuti avastasin, et mediteerimine on mitte mõtlemine, kuid mina tegin pigem rännakuid. Ei tea, kas see oli päriselt, kuid rändasin oma vaimusilmas mööda maid ja käisin isegi mõned korrad hingemaailmas. Minu jaoks on selline kujutlemine kuidagi väga kerge. Suudan ette kujutada igasuguseid värve ja valgusekiiri. Seega, arvan, et ma ei mediteerinud. Sel ajal umbes sattusin lugema ka raamatuid inglitest.

Esimest korda, kui lugesin raamatut inglitest tundsin enda ümber füüsiliselt energia muutust. Mind valdas meeletult hea ja soe tunne. Tundus nagu oleks ingel laskunud minu tasandile ja mind oma tiibadesse mähkinud. Süda põles sooja leegina ja isegi pisarad voolasid, sest tundsin ennast kaitstud ja turvaliselt esimest korda elus. Tundsin tõde. Midagi taolist tabas mind ka siis kui lugesin reinkarnatsiooni raamatuid, tundsin ära oma tõe ja see oli nii määrav minujaoks.

Väheke aega peale seda lasin ma teha aurafoto. Pilt oli minu ülakehast ja domineerivaks värviks oli sinine. Pidavat tähendama rahu. Sel hetkel olingi meeletult rahul kõigega. Pildil oli ka väheke lillat ja valget selle läheduses ja ümber. Minu pea kohal olid aura piiris lohukesed ja naine, kes pildi võttis ütles, et see pidi olema ühendus universumiga. Ei ole ise suur spetsialist ja ei oska kommenteerida. Lisas ka seda, et paremal pool oli mingi lohuke, mis pidavat tähendama, et minu elus on keegi naisterahvas, kes avaldab mulle suurt mõju. Kuna minu ema elas sel hetkel minust 3000km kaugusel ja suhtlesime harva, siis oletasin, et see on minu tolle aegne ülemus, kes oli väga konkreetne ja materiaalne. Noore naisena üritasin kõik tööl teha meelejärgi ja kannatasin ka tänu sellele perfektsusele, mis minult nõuti, pidevalt stressi all. Mõni aeg hiljem alles sain aru, et see ei ole oluline ja ma pean keskenduma enese rahulolule. Temaga koos töötades leidsin ennast alahindamas ja alaväärtustamas. Kuid see ei ole õige, ärge seda järele proovige.

"Sa oled väärt sama palju, kui inimene sinu kõrval ja kõik inimesed maailmas kokku. Sa väärid külluslikku elu. Kõik on kinni Sinu peas. Kellelgil ei ole õigus vaadata teisi ülevalt alla ja kellelgil ei ole õigus kohut mõista kellegi teise elu üle. Me oleme kõik pärit ühest allikast."

Aastate jooksul olen taasavastanud looduse, selle ilu ja selle tegeliku jõu. Maailm on lõputu ja loomulikult universum on lõputu. Meie hing on lõputu. Ainus asi mis kõige uskumises meid tagasi hoiab, on meie aju. Meie aju on materiaalne ja sellel on piirid, kuid meie hingel ei ole piire. Asi on vaid selles, palju  meie aju lubab meil informatsioonist vastu võtta. Peaksime üritama rohkem mõtlema oma hingega. See on meie tõeline olemus - puhas ja armastav. Valgus.

Alles hiljuti olin sunnitud tegelema depressiooniga. Olin langenud sügavasse depressiooni. Maailm tundus nii võõras ja mul ei olnud õnnestunud leida kedagi, kes minuga minu maailmavaadet jagaks. Olen liialt tundlik ja võtan paljud asjad südamesse, mis minu poole tuleb, kuid sellel ei ole mõtet. See on negatiivne energia, mida tegelikult kellelgil vaja ei ole. Ainus tõde on valgus.
Sel ajal ei hinnanud ma ennast, oma keha. Ei olnud oma kehaga rahul. See tundus nii võõras ja ma olin vihane oma keha peale. Muutusin vägivaldseks ja panin oma keha läbi katsumustest. Ma isegi soovisin oma kehast jäädavalt väljuda. Võttis aega ennem kui mõistsin, et mulle on tehtud kingitus selle keha näol. See on mulle antud tööriistaks, mul on seda vaja. Minu aju oli võimutsenud mu keha üle ja kiusanud seda nagu koolis üks laps teist. Sain sellest aru ja tundsin meeletuid süümepiinu, et kellelegi sedasi viga olin teinud. See oli küll minu keha, aga ma ei austanud seda. Ma olin temaga tõeliselt halvasti käitunud. Tahtsin oma keha kallistada, sest sain aru kui abitu ta minu ego tõttu oli olnud. Ja ta ongi abitu, teda tuleb kaitsta, hoolt kanda. Ma õppisin uuesti oma keha armastama, ma isegi palusin andeks tema käest. Lubasin teda kuulama ja tunnetama hakata, arvestama tema vajadustega. Olen oma keha eest tänulik.

Olin mõistnud, et teiste aitamiseks pean kõigepealt enese korda saama. Ennast armastama, austama ja kaitsma. See on ääretult tähtis, et saaksid spirituaalselt areneda. Mõistsin, et olen siin, et aidata teisi enda suguseid. Aidata neil mõista, mis nendega ülemineku perioodil on toimumas ja suunama neid vajaliku informatsioonini.

On paljusid, kes praeguseks ajaks veel "ärkanud" ei ole. On toimumas palju muutusi ja üks tähtsamaid muutusi on inimeste üleminek spirituaalsusele. On tulemas ajastu, kus praeguseid materiaalsuse kuningaid enam ei saada edu. Edu saadab spirituaalselt valmisolevaid. Järgmine ajastu põhineb armastusel, spirituaalsusel ja heldusel.

Peale oma keha taasavastamist ja selle kuulama hakkamist hakkasin ma langetama oma üleliigseid kilosid. Olen terve elu võitlenud oma kehakaaluga, kuna ma ei ole kunagi sellega rahul olnud. Oli palju negatiivsust ja vahel otsisin rahuldust toidust või kui olid rasked ajad ja ma olin oma kehaga õnnetu, siis kippusin seda näljas hoidma. Kuid, kui olin avastanud ja aksepteerinud, et minu keha on minu tempel ja see on minu abivahend läbi elu minemiseks.. siis kõik muutus.
Hakkasin tunnetama oma keha ja mu keha hakkas mulle märku andma, mida ma saan süüa ja mida ma ei saa süüa. Ma ei saanud süüa enam liha, küüslauku ja sibulat - need ajasid mul kõhu valutama. Kui sõin nisuga valmistatud toite, šhokolaadi või piimast valmistatud toite, siis tekkis näole kohe akne. Osad veinid tekitavad samuti aknet, kuid on ka neid mis ei tekita. Hetkel ei ole küll väga katsetanud ja uurinud, millised need tekitavad ja millised mitte. Arvatavasti kangem alkohol, kus on ka palju suhkrut, tekitab samuti aknet, aga loodetavasti ei pea ma seda teada saama ega katsetama.
Punast kala ma veel söön, kanagi vahel, kuid enamasti üritan ka neid vältida. Valget kala ei söö ma pelgalt sellepärast, et minu ema oli aastaid tagasi seotud kalatööstusega ja fileerimisega. Vahel sai kuulda jutte ja kui ühel korral toore soolatud valge kala külmkappi panime, et see hiljem toiduks valmistada, siis saime kõik suure šhoki osaliseks, kui kala seest parasiidid soola tõttu väljapääsu olid otsima hakanud.

Muidugi algul ei saanud aru miks mul kõik need toidu tundlikused olid ja otsisin vastust enese seest ja arvasin, et olen midagi valesti mõelnud. Solvunud kellegi peale? Usun, et kõik haigused on tulnud meie endi seest, me oleme need emotsioonidena enda sisse jätnud, välja elamata ja see on haiguseks muutunud. Haigus tuleneb roiskunud energiast. Õppimata õppetunnist.
Vahel hoiame me endis tundeid ja emotsioone, üritades neid maha matta, kuid mõistmata, et võime sellega enesele füüsilist kahju teha. Miski ei juhtu niisama. Me saame haigustest märku, et midagi on meil tegutsedes viltu läinud. Kuid on ka selliseid haiguseid, mille ma oleme endale sündides määranud, sest see tekitab teatud raskusi elus, millega saame intensiivsemalt õppetunde läbi võtta.

"Olen tänulik kõige eest, mis on minu elus ette tulnud ja millega olen pidanud oma elu jooksul tegelema. Mitte miski ei ole juhuslik ja kõik teeb tugevamaks. Nüüd ma naudin elu."

Kuna mu keha on nii tundlik, siis olen mõelnud selle üle, et ma hakkan vegetaristiks. See on küll hetkel vaid mõte ja ma ei ole midagi otsustanud. Kui kellelgil on sellega seoses ideid, mõtteteri või nõuandeid, siis palun väga neid minuga ja ka teistega jagada.
Tuletan vaid meelde, et ma ei saa küüslauku ja sibulat süüa. Nagu ma igalt poolt retseptidest näinud olen, siis palju kasutatakse maitseelamuste saamiseks just neid vilju.
Mulle tegelikult maitseb küüslauk ja sibul väga. vanasti võisin võileivaga paljaid küüslaugu küüni ära süüa.

Peale toidutundlikuse, olen märganud ka valguse ja müratundlikust, aga ma ei ole nende pärast kurb.

Olen Universumile mõtte sõnanud, et saatku ta minu poole kõik informatsioon, mida mul vaja on ja mis mulle arenguks kasulik on. Olen küsinud ka konkreetsemalt raamatuid. Et ta saadaks mu teele raamatuid, mis mind õigesse suunda viivad.
Tundsin, et ma ei peaks otsima, vaid lahti laskma. See hetk kui lahutad oma kinnisidee, tuleb sinu juurde just see mida sul vaja on. Samuti otsustasin lahti lasta soovist saada selgeltnägijaks. Tundsin mingi hetk, et mul ei olegi seda vaja. Mul ei ole vaja tuleviku või teada midagi, mida mul tegelikult teada ei ole vaja. Ehk tunnetasin ma oma missiooni, et nii tundma hakkasin. Ei läinud kaua aega, kui avastasin oma tundlikused ja muud vihjed. Minu teele sattusid igasugused raamatud, millest ma sain jälle uut informatsiooni.
Üks selline raamat oli Paulo Coelho raamat "Brida".
See raamat millegipärast oli suure tähendusega, kuigi ta oli pelgalt juturaamat. Žüsee oli huvitav ja rääkis ühest noorest naisest, kes soovis tingimata selgeltnägijaks saada, või siis nõiaks. Ja kuigi ma mõistsin, et raamat on kõigest juturaamat, muinasjutt, sain ma sealt palju sellist mõttelõnga, mis minu peas hargnema hakkasid. Ma olin lausa sunnitud raamatu mõneks kuuks öökapi sahtlisse panema ja pooleli jätma, sest ma sain suure inspiratsiooni laengu edasi arenemiseks.
Hakkasin tänu sellele raamatule uurima minerale ja muretsesin endale isegi mõned kristallid ja kivid.
Hakkasin nägema tähendusrikkaid unenägusid kui kasutasin kivimeid ja igapäevaselt tundsin ennast kergemini, kui näiteks negatiivne energia lahustus kergemini ja ma õppisin ennast puhastama.
Kuigi varem pidasin ma sedagi liialt keeruliseks aetud teemat, siis nüüd pean ma seda igati asjalikuks, kuna usun energiatesse ja mineralidel on oma energia, mida saab kasutada enese ravimiseks ja abistamiseks.

Hiljem hakkasin seda raamatut edasi lugema, kui peale mõnda raamatut ja avastusi uuesti tormid rahulikumaks muutusid. Olin vahepeal palju juurde õppinud. Raamat suunas minu tähelepanu ka hingesugulaste juurde. Olin ka varem selle kohta lugenud, kui lugesin eludevaheliste elude kohta. Kuid siis hakkasin selle peale mõtlema. Olin nimelt mõni aeg enne uuesti raamatu lugema hakkamist näinud und oma hingesugulasest, sellest kelle vastu on nii suur ja tugev armastus, et eales ärkvel olles korrakski tundnudki pole. Ja nägin jälle tähendusrikast und, kuid ei mõistnud seda tõsiselt võtta. Kui aga raamatu lahti uuesti tegin ja kogu see teema hingesugulusega üles tuli, siis mõistsin, et nendel oli seos ja sain kinnituse oma unele.

Kui olin noorem, siis otsisin omasuguseid. See viis mind olukordadesse, kus mind vaadati kui imeliku ja minust eemalduti. Huvitav on ka see, et terve elu on inimesed kuidagi tagasihoidlikult minuga käitunud. Kuigi ma ise olen avatud ja rõõmsameelde, on alati vastu tulnud kõhklev või ebakindel kohtlemine. Olen sellega harjunud, see ei üllata mind enam.
Seega olen aastatega aru saanud, et ma saan aidata vaid neid, kes ise minult abi küsima tulevad. Üritan ennast kättesaadavaks neile teha.

Olen olnud erak ja kannatanu. Olen olnud pimeduses ja ka valguses. Aga olen ikka veel otsimas tõde ja jään seda alati otsima, ise endaks jäädes.

Alustan seda blogi et jälgida enese arengut ja ka teistele, kellele minu tee huvi pakub ja kes minu arengust inspiratsiooni saavad.