Palun ja tänan...

Viisakas käitumine ja palun ja tänan ütlemine, ei ole niisama meile lapsest peale peale sunnitud ja selgeks õpetatud. Seda, ehk tänapäeval ei teatagi, aga see on tulnud juba vanarahva aegadest. Vanal ajal ei olnud kõik nii iseenesest mõistetav nagu tänapäeval. Vanasti ei tulnud vesi oma vee kraanist ja tualett oli võib-olla kuskil maja taga kaugemal metsas. Õigemini tualetti kui sellist siis ei eksisteerinudki. Targad hakkasid toona kasutama palumise ja tänamise taktikat, et eluolud paraneksid. Ja nagu näha, siin me täna oleme. Enamusel on vesi kraanist kättesaadav ja tualett ka olemas.

Viisakalt palumine ja tänamine on tegelikult väga võimsa energeetikaga. Kui me soovime, et inglid meid aitaksid, siis me peame nende poole pöörduma ja paluma, et nad meid aitaksid ja ka tänama, et nad seda teevad. Seda sellepärast et eks meil endilgi on tahe ja vaim tugevam kedagi aidata, kui me tunneme, et meie abi on kõrgelt hinnatud ja selle eest ollakse südamest tänulikud. Inglite energia on seda võimsam, kui me neid palume ja täname. See ei ole nende heaks vaid meie endi heaks. Energeetika liigub vastavalt sellele kuhu seda suunatakse. Kui me oleme selle eest tänulikud, siis ta teab kuhu ta peab minema ja mis tema eesmärk on. Inglite valgus on eredam, kui nad tunnevad südamest ühendust, ehk tänutunnet.

See seadus kehtib kõige puhul. Olgem tänulikud endale kallite inimeste eest - neid ei saa võtta iseenesest mõistetavalt. Ja olgem tänulikud kõige materiaalsegi eest mis meil on. Ärgem mõelgem, et alati võiks ju rohkem olla, vaid keskendugem sellele mis meil on ja olgem tänulikud nende asjade eest. Kui me keskenduksime sellele, mida meil ei ole - ehk siis mingisugune tühi auk meie elus, siis see auk ka suureneb ja neid asju, mida me oma ellu sooviksime oleks ka selle võrra rohkem, kui see auk. Kui me keskendume asjadele, mis juba on meie elus, siis neid asju hakkab tekkima juurde. Sest neid hinnatakse, nende eest ollakse tänulikud. Keskenduge neile kallitele inimestele, kes on teie elus ja asjadele, mis teid õnnelikuks teevad, et te saavutaksite selle materiaalse külluse, millest unistanud olete.

Spirituaalne hingamine

Ma pole suutnud ennast taas kaua aega kokku võtta, et mõned read kirja panna.
Vahepeal on palju juhtunud ja muutunud. Kõige suuremate muutuste hulka saab liigitada selle, et olen teist korda emaks saanud. Seekord on see kaasa toonud meeletuid muutuseid ka minu spirituaalses arengus. Olen inimesena, võib öelda, et täielikult muutunud. Ka emana olen ma hoopis teine, kui varemalt.

Olen kindlasti maininud juba varemalt, et minu spirituaalne teekond on olnud pikk ja arengud toimuvad periooditi. Ehk mul võib olla aasta või paar täielikult muutumatuna ja siis ühtäkki hakkavad toimuma muutused ja energia muundumised. Hetkel on taas käes muutuste aeg. Mul on kahju, et ma ei ole suutnud detailsemalt oma protsessi kirja panna, aga seda oleks olnud keeruline teha, sest see viiks meid ajas tagasi aega kui olin kuskil 8 või 9 aastane.
Mingil hetkel minu noore täiskasvanu elus oli olukord, mis pani taas ojad voolama ja areng on olnud järjepidevam ja drastilisem. Hetkel see seisukord ei meenu. Küll ta meenuks, kui ma selle endale ülesandeks võtaks. Hetkel on minu ajendid teised ja ma ei tulnud sellest rääkima.

Praegusel hetkel olen seisundis, mida ma olen pikka aega lootnud saavutada. Ma olen äärmiselt intuitiivne ja empaatiline. Tunnetan inimesi paremini kui kunagi varem. Võin peale vaadates juba öelda, mis tüüpi inimesega on tegu ja kas ma soovin isiklikult selle inimesega tegemist teha. Suutsin seda ka varem - tänu sellele suutsin ma nooruspõlves ennast ümbritseda vaid heatahtlike inimestega ja ma tundsin ennast alati turvaliselt. Seda ei saanud öelda, minu tuttavate eakaaslaste kohta, kes sattusid seltskondadesse, kus nendega halvasti käituti ja kust nad eluks ajaks armi hinge said. Olen äärmiselt tänulik selle võime eest. Üritasin ka hoiatada nii palju, kui mulle selleks võimalust anti.
See võime on aga tugevamaks saanud ja ma olen võimeline detailidesse laskuma. Kui noorena teadsin, et see ja see inimene ei ole minu jaoks sobivad kaaslased, siis nüüd ma tunnen ka inimeste potentsiaali teatud tegudeks. Õnneks ei ole ma kokku puutunud inimestega, kes oleks meeletult halvad inimesed, kuid on ka mõned sellised ette sattunud näiteks kuskil avalikus kohas ja nende energia ajab lausa iiveldama.
Nüüd tunnetan ka seda kui inimene on muutunud - tema energia muutub. Ei saa just öelda kas positiivsemas suunas või negatiivsemas suunas, aga ka muutust on tunda. On muidugi olnud ka neid kelle energia on positiivsemas või negatiivsemas suunas muutunud.
See selleks.
Võin öelda, et hetkel olen ma juba olukorras, kus mulle tuleb ette võimalusi nö ennustada. Nii enesele harjutuseks olen ma seda ka teinud, aga siiani ei ole saanud ma julgust sellest ennustatavale rääkida või ennast kuuldavaks selle teema koha pealt tuua. Ma ei ole küll nii tugev, kui ma sooviksin. Et mul näiteks oleks hoiatavaid nägemusi lähedaste kohta, kes haigeks hakkavad jääma või kui muid elumuutusi oodata on. Ma saan informatsiooni, kui ma teatud asja peale ise mõtlen - kui ma ise midagi küsin. Näiteks pendliga võin ma kergesti jah või ei vastuseid saada.

Hea küll. Aitab sellest lobast.. kõige tähtsam on minu meelest ikkagi see, et kuidas ma siia saanud olen. Kuidas ma selle kõige saavutasin.
Noh. Oli tükkaega vaikust. Eelmine energeetiline muutumine oli ehk kaks aastat tagasi. Vahepeal sünnitasin ja keskendusin väikelapsele ja kõigele sellega seonduvale.
Peale igat sellist informatsiooni-süsti, tunnen nagu mulle on antud aeg seda seedida. Tasa ja targu minu energeetiline mina muutub. Niisiis võib isegi öelda, et areng on pidev aga informatsiooni-süste saan mingi teatud aja tagant. Kuidas ma avastasin, et olen nüüd tundlikum, kui varem? Täpset olukorda ei mäletagi, aga ma tunnen midagi ja mõtlen seda enda peas ja siis saan teada kuidas reaalselt asi on ja see klapib minu tundega. Seda juhtub minuga üha enam ja enam.
Imelikke asju juhtub minuga alatasa ja neid kirja panna on võimatu, sest mu mälu on võrreldav haugi mäluga. Kasu oleks, siis kui ma selle kohe kirja paneks, aga hetkel pisikese lapse kõrvalt on see pea võimatu.

Olen interneti vahendusel teatud gruppides aktiivne, kus on koos kõik äärmiselt tundlikud ja ärganud inimesed. Seal saab palju sellistel teemadel suhelda. Igal inimesel on trigerid, ehk siis olukorrad, mis meid kuidagi mõjutavad selliselt, et meil hakkab midagi vastu karva käima. Nt avastasin, et minul tekib sellest ebamugavus, kui teised minu arvamust ei tunnusta või lausa on neil vastuväiteid. Tegelikult on ju see täiesti tavaline igapäevane olukord, kus arutatakse ja avaldatakse arvamusi. Aga minus tekitab see tunde nagu ma oleks väärtusetu ja, et mind ei ole kellelegi vaja.
Selle kallal tuleb vaeva näha, et selline asi oma hingest välja tuulutada. Seda tehes olen ma õnnelikum ja vabam. See võib avada mulle uued uksed spirituaalse-süsti jaoks.
Olen kuulnud, et selle jaoks tuleks teha varjude-tööd.. seda nimetatakse inglis keeles Shadow work'iks. Youtube'is on selle kohta palju palju materjali. Põhimõtteliselt sellised trigerid tekivad juba lapsepõlves. Shadow workiga inimene läheb tagasi sellesse hetkesse, mis kõige esimesena tekitas selle konkreetse tunde ja siis seda üritatakse muuta positiivseks tundeks või ennast lapsena lohutada, et kõik on hästi vms. Ma räägin, ma pole seda ise veel korralikult teha saanud ja ma ei oska seda hästi seletada. Ma võtan selle järgmiseks ette ja kui ma olen selle läbi teinud, siis tulen sellest ka siia kirjutama.

Hetkel olen sunnitud taas lõpetama. Loodetavasti järgmine postitus ei ole nii pika aja möödudes.

Unenägu 15.03

See unenägu on üks selgeima sõnumiga unenägusid, mida ma näinud olen.

Olin unenäos mina ise. Tegevus oli enamasti kuskil hoones, mis oli justkui sümmeetriliselt täiuslikus tasakaalus ja alati kui ma kuskil ruumis olin siis oli minu ümber alati nagu udu või sudu. Millegipärast ruumides ei olnud ühtegi mööbli eset ja seisti alati ruumi keskel, nagu see oleks olnud tuum ja ruumide ääres seismine tundud olevat mõtetu, sest ruumil ei olnud tähtsust.
See unenägu oli selles mõttes teistest erinev, et ma ei tundnud et ruumil ja ajal on tähtsust.
Asja juurde edasi minnes - mul oli tunne nagu mind oleks sinna "tõmmatud" või röövitud (vägivalda ei olnud, pigem vastupidi, aga tundsin nagu minu koht ei ole seal, nendega). Inimesed või tegelased, kes minuga seal tegelesid olid inimese välimusega (käitumiselt rahulikud, vaoshoitud ja vähese jutuga), kuid ma eelistasin neid kutsuda tulnukateks, kuigi ma teadsin, et nad just tulnukad ka ei ole. Aga mulle oli jäänud mulje nagu nad ei paljune inimese kombel, vaid "saadavad" hingi läbi inimkehade sündima.
Ja minu otstarve nende jaoks oligi neile hinge sünnitamine. Mulle öeldi, et minu keha ja vaim on täpselt õiges tasakaalus, et neile äärmiselt tähtis hing läbi minu ellu saata.
See oli üks aspekt unenäost ja teine oli see, et minu elukaaslane üritas mind sealt nende juurest järjepidevalt ära päästa. Mitmeid kordi ta viis mu sealt minema. Viimane kord, kui ta mu sealt päästis, olin ma ise õnnelik ja rahul. Ma teadsin, et see oli viimane kord ja ma noppisin enne oma elukaaslase käte vahele jooksmist selle "ehitise kõrvalt" potis kasvava tomatitaime. See oli selline sort tomateid, mille viljaliha on palju väiksem ja värvuselt, mitte punane vaid tumepunane, peaaegu pruun. Ja ma andsin selle potilille oma elukaaslasele.
Sellega unenägu lõppes. Minu jaoks on see haruldane, et unenägu on nähtud algusest lõpuni nagu film. Veel enne ärkamist oli mul tunne, et minu läheduses on alati väike pallike hinge, mis ootab ideaalset hetke, et pääseda läbi minu sündima.
Tomatitaimest ma aru ei saanud ja kuna unenägu tundus nii eriline või teistlaadi utoopiline, siis rääkisin ka oma elukaaslasele sellest ja avastasin, et tomatitaim, kui sümbol ei olnud mulle, vaid talle. Ta teadis täpselt mida tomat sümboliseerib ja tema sõnad olid sellised: "See tähendab väikest südant ja öeldakse, et inimese hing on inimese südames."

Sama päev nägin meie magamistoas orbi ja kuna ma tegelikult näen neid päris tihti, siis mõtlesin unenäo peale, et äkki see ei olnudki niivõrd unenägu, kui sõnum.

EDIT: 4 aastat hiljem - umbes aasta peale selle unenäo nägemist ma rasestusin.

Unenägu 14.03

Nägin unes, et mul oli oma kauplus/barista/kohvik ja minu üks nõbudest oli seal töölisena. Minu tunded ja emotsioonid olid sellised, nagu ma oleks omanud seda kohakest juba mõnda aega, aga vahepeal selle lihtsalt unarusse jätnud. Nõbu oli omal jõul üritanud tellida kauppagi, aga see ei olnud selline mis mulle oleks meeldinud. Hakkasin oma kohakesega tegelema ja tellima sellist kauppa, mis selle kohakese jälle minu "omaks" tegi. Olin nii vaimustuses ja olin taasleidnud oma innustuse. Mind saatis tänu sellele edu.

Sugulane võis olla unenäos tänu sellele, et ta oli just eelmine päev mul külas käinud ja tal on töö leidmisega probleeme. Loodan, et ta saab kiiremas korras töö.

Ma täpselt ei ole seda unenägu saanud millegagi oma igapäeva elust ühitada, aga hea mõttelõnga sain küll ja ehk õpetusegi, et kõik õnnestub, kui sellele piisavalt oma aega pühendada.

Cant take my eyes off of You..

Postituse pealkiri on ühe loo laulusõnad. Otsustasin siia kirjutada erladi postituse laulude kohta, ehk siis laulud, mis mind hootiselt kummitama hakkavad.
Ma võin parasjagu tegemas olla midagi ja võin olla kerkendunud millelegi, kui järsku, ilma mingi hoiatuseta hakkab mõni vana lugu peas kummitama, mida pole isegi tükk aega kuulanud.
Minu puhul on millegipärast enamasti vanemad lood, mis ei ole parasjagu populaarsed. Enamasti 80-ndatest või isegi vanemad.

Sellistel puhkudel ma võtan neid kui avatud informatsiooni millelegi ja ma üritan emotsioonide ja laulusõnadega sünkroonilisel koosluse luua, mis minu peas loogiline paistab ning loen sellest kogemusest välja kas mingisuguse õppetunni või vihje.

Usun, et paljud kogevad selliseid momente oma elus, kus midagi lihtsalt tuleb nendeni, nagu sõnumid lauludena, mis peas mängima hakkavad..
See on meis kõigis tegelikult olemas, kuid me ei oska seda tunnistada.
Meie mõistus on asjad palju keerulisemaks mõelnud ja meile ei mahu pähe, et kummitama hakkav lugu peas võib meid millenigi vaimselt juhatada.. või siis kasvõi igapäeva elu tarbeks sõnumi anda.

Olen äärmiselt tänulik, kui avastan oma peas mõne loo mängimas. Vahel on lugudel ka lohutav sõnum ja see teeb asja sedavõrd erilisemaks ja samas ka tähtsamaks.

EDIT: 4 aastat hiljem ja olles avastanud oma võime suhelda teispoolsuse kodanikega, võin kindlalt väita, et suur osa nendest lugudest on seotud hingedega, kes sõnumit edasi soovivad anda.

Kaks unenägu erinevatest järjestikulisest ööst

Mul pole viimasel ajal mahti kirjutada olnud. Olen endaga palju tööd üritanud teha, et ennast taas sünkrooni saada ja ei tunne ennast kunagi õigel lainel olevat, kui olen taas midagi unes näinud või midagi uut kogenud.

Kuid soovin kirjutada kahest unenäost, mida nägin alles hiljuti (kaks ööd tagasi viimane), sest ei soovi neid unustada ja usun, et neil on teatud väärtus minule.

Nimelt nägin esimene öö unes, et ma vaatasin kuud ja see ei olnud tavapärane kuuvaatlus, vaid kuu ümber oli väga palju virmalisi, mis keerlesid silmnähtavalt kuu ümber ja isegi helkisid. See oli äärmiselt ilus ja lummav vaatepilt. Sellistel puhkudel on mul alati kahju, et mul ei ole oskusi näiteks graafika disainis, et üritada edasi anda neid ääretult värvilisi ja lummavaid vaatepilte, mida ma vahel olen näinud, kas unenägudes või meditatsiooni ajal. Minuga tundus vaatlemas olevat terve maailm. Kui ühtäkki kuu lagunes tükkideks, tuumast eraldusid nagu suured mandritükid, mis kuumusest hõõgusid ja nagu paberitükid jahtudes tuhastusid kuu ümbruse atmosfääri. Kuu lagunes täielikult ja mõne sekundi jooksul seda enam ei olnud, justkui polekski kunagi olnud olemas. Unenäo tähtsaim osa on tavaliselt see emotsioon, mida sa tunned. Olen kindel, et ma ei näinud maailmalõppu ette.
Ja peale kuu lagunemist saabus paanika. Inimesed olid paanikas, sest teadsid, et kuu on planeet Maa üks tähtsaid osi ja selle hävinemisel ootab meid katastroof - üleujutused ja võimalikud pooluste vahetused.
Unenäos oli saabunud paanika ja mina mõtlesin endamisi: "Miks ma selleks ette ei valmistunud, ma ju teadsin, et see kunagi juhtub."
Just see lause oli mulle minu unenäos kõige tähtsam. Olen ka varem hoiatusi saanud, et mul on vaja ennast teatud elumuutusteks ette valmistada ja ma sain kohe aru mida ma sellest unenäost välja pidin lugema.

Teine unenägu oli kohe järgmine öö ja ma nägin unes, et ma olin sattunud kuidagi hooldama orvust last. Ta võis olla 2 aastane, tumedad krussis juuksed ja suured pruunid silmad. Ta oli ääretult vallatu ja rõõmsameelne. See meeldis mulle. Aga kui ma teda vannitasin, siis nägin tema silmades kurbust ja justkui üksindust. Tundsin talle kaasa ja tahtsin teda kogu südamest elulõpuni enda juures turvalises kohas hoida ja armastada. Unenägu sellega piirdus.

Sellise unenäo puhul võib tegu olla sisemise lapsega. Unenägu viitas millelegi, mida ma täpselt välja ei ole veel lugenud. Tavaliselt last unes nähes, ehk siis sisemise lapse olekut nähes võib välja lugeda palju sellest milline laps loomuselt on, kui vana ta on, mis olukorras ta on jne. Hetkel ma ei oska palju enda unenäost välja lugeda, sest see võib viitada mitmele erinevale asjale.

Kahe unenäo vahel võib olla ka side - toimub elus suur muutus, milleks ma pean ennast vaimselt ette valmistama ja mitta ära unustama oma sisemist last õnnelikuna hoida.

23.02.2013 Unenägu

Tänane unenägu jättis mind hommikuks kõhuvaluga.

Unes oli mingisugune koosviibimine - sünnipäev võibolla. Ja sellel koosviibimisel oli keegi minuga mitte samast rahvusest mees, kes üritas mind kosida, aga ma ei võtnud vedu. Hiljem, kui ta oli suutnud mulle avalikustada oma agendasid, siis tundus, et me olime agenda poolest sarnased ja ma leebusin. (see võis olla minu enda loodud unenägu, sest eile oli mul enda partneriga tuline vaidlus ja just nimelt selle pärast, et me maailma erinevalt näeme.. olin sellest vaidlusest äärmiselt läbi - kogu energia oli läinud ja isegi tundsin, et süda võiks nüüd lakata töötamast, sest igasugune isu oli läinud.)
Unes jäi see sinna paikka, kui olin juba asunud uuele ettevõtmisele. Tundus nagu oleksin ma pannud pommi mingisugusele tehasele ja isegi pääsesin sellega puhtalt. Tehastega on nimelt mul see probleem, et need ajavad oma saastetegurite pärast ihukarvad püsti.

Kõhuvalu on alatihti esile tulnud, kui olen tundnud vajadust millegi vastu protestida.

13.01.13 Unenägu

Nägin täna magusat unenägu, olulist mulle endale.
Kuid hommikul, kui juba ärkvel olin, kuid siiski veel pikali ja unelemas.. nägin ma kahte pilti oma silme ette kerkimas.
Esimene neist oli paar abielusõrmuseid ja koheselt selle järgi tuli pilt kirikust.
Ma ei ole sellele nägemusele veel vastust saanud..


Täiendus: Ma pean ikkagi kirjutama siia või kuskile mujale, mis unenägu ma nägin, sest ma ei mäleta enam..

Mast maas...

Pole üle pika aja siia midagi kirjutanud. Ja seda sellepärast, et olen viimasel ajal ennast kehvasti tundnud, võib öelda, et isegi leinanud.
Leina seisundis on inimesel raske "näha" ja "kuulda". Ja enne seda olin tegemas elumuutvaid plaane.
Vähemalt sain teada, mis oli see spiraal, mis langes minu kõrvale diivanile. Kirjutasin sellest ühes postituses. Sel ajal ei teadnud ma mis see olla võiks, aga olin lummatud.
Nimelt jäin ma vahepeal rasedaks, kuid see ei kestnud väga kaua. Just siis, kui hakkasin tulevikuplaane tegema juhtus see, mis võib-olla pidigi juhtuma - rasedus katkes.

Minu uskumustega peaks olema kerge seda olukorda analüüsida, aga kui see juhtub minu endaga, siis ei suuda ma sellele seletust leida vaid süüdistan iseennast. Mida ma võisin valesti teha? Kas ma sõin või tegin midagi? Kui esimesed ohumärgid tekkisid, kas ma siis ei puhkanud piisavalt?

Öeldakse, et laps ei tunne ennast teretulnuna või, et ta ei tunne et vanemad selleks valmis oleks. Aga tavaliselt sellistes olukordades vanemad ei ole kunagi valmis, see tuleb aja jooksul. Noored, kes lapseootele ootamatult jäävad, nemadki ei ole selleks valmis.

Ja mõelda, et mõni aeg, enne minu rasedust, ma kutsusin teda läbi enda sündima, kuid kui tal on aega oodata sündimisega, et ta siis seda hiljem teeks, et saaksin enda vaimsusega tegeleda. Kui rumal minust.
Sellepärast ma ei saagi aru, miks ta juba poolel teel, ümber mõtles.

Olin muidugi väga traumeeritud kogu loost ja nüüd ei julge enam rasestuda.

See selleks, sain loo oma südamelt ja olen võtnud nõuks uuesti vaimsusele pühenduda.
Nägingi eile öösel unes laeval viibimist ja sealsete mugavuste nautimist. Paistis olevat väiksem alus, millel olid kõik mugavused ja ülimalt kaunis sisustus. See oli nagu kuskilt kolmekümnendate Ameerika filmist.
Selline unenägu pidavat tähendama edu ja "sõitu lepase reega".

Eks see näha ole.

EDIT 23.04.2016: Märkuseks lisan, et hiljem ma olen kirjutanud postituse teejuhtide ja raseduste teemadel. Praeguse postituse kirjutades ei olnud ma veel täielikult teadlik nende seosest. Eelpool olevas postituses on ka minu uus edit, kus ma väidan selle spiraali olevat teejuhiks.

19.12.2012 Unenägu

Nägin unes oma pool-õde.
Me ei ole kunagi olnud lähedased. Olen oma elu jooksul teda oma silmaga näinud kokku võib-olla 10 korda.

Siiski on ta mulle armas ja me oleme isegi kuidagi sarnased - nii välimuselt, kui loomuselt.

Nimelt nägin unes et me käisime pubides ja pidutsesime. Tassisime kaasas mingisuguseid shoppingu kotikesi, milles olid kingitused. Aga see võib seotud olla eesolevate jõulupühadega. Enne kui unenägu läbi sai, olime minemas minu poole - siis minu ühte lapsepõlve kodusse, kus ma juba kümme aastat elanud ei ole. Teel sinna oli ööst saanud päev ja tundmatust suurlinnast Eesti väike armas linnake. Tee peal oli palju purjakil inimesi ja nad paistsid meid järgnevat, kui zombid. Ja millegipärast tuli mul ühe "zombiga" juttu kahest uppunust. Ta oli meid hoiatamas, et mere ääres oli kaks inimest ära uppunud. Kuid mina teadsin öelda, et need inimesed oli lähedal asuva pubi ees väiksesse purskkaevu ära uppunud. Sel ajal pool-õde hakkas segadusse sattuma, ta ei saanud aru kus ta oli ja kellega ta oli. Umbes sel ajal ärkasin ka üles.

Ma kirjutasin unenäo üles, aga ma ei pidanud jällegi seda unenägu tähtsaks.
Hiljem sel päeval sain teada, et pool-õel on sünnipäev ja ma sain talle palju õnne soovida läbi interneti.
Võibolla lisadetailidel ei olegi nii palju tähtsust, kui sellel, et ma teda unes nägin. Ehk oligi tema kõige olulisem detail selles unenäos.

Rännakud eelmistesse eludesse..

Olen teadlikuks saanud oma kahest eelmisest elust.
Aasta või paar tagasi nägin küsimise peale unes ühte oma eelmist elu ja nüüd hiljuti nägin astraalrännakut tehes teist.


Oma eelmistesse eludesse rändamine on suhteliselt lihtne ja kättesaadav ka turvaliste koduseinte vahel, ilma, et peaks kellegi teise abi selleks paluma.

Kes inglise keelest aru saavad, on suurepärane võimalus Youtube'i keskkonnas enesehüpnoosi sooritada.

Pean siis üles kirjutama tähtsamad seigad oma hiljutisest rännakust, kus sain teada päris palju ühe oma eelmise elu kohta.

Esialgu ei uskunud ma ühtegi informatsiooni killukest saavat, kuid kui olin avanud ukse sellesse ellu ja hakkasin oma jalanõusid ette kujutama, siis tuli kild killu haaval pilt mu ette ja ma sain kokkuvõtteks teada, et ma olin aastas 1880 või selle aasta kandis. Jalanõud vastasid samuti tolle aegse stiiliga, kui hiljem uuringut tegin.
Nimi oli mul Amy. Olin Londonis ja olin kirjanik.. või siis mulle meeldis kirjutada. Mis on imelik oli ka see, et ma vaatasin aknast välja tänavale, seal olid puud ja ma tunnistasin tänava Westbridge või millegi sarnase nimega, mis tundus mulle eriliselt kummaline, et ma sellise informatsiooni olin suuteline kätte saama.

Nägin laual algebra raamatut ja ma tundsin justkui oleksin ma selle ise koostanud. Ruum tundus olevat juskui kontor, kuid seal olid kõik minu isiklikud asjad ja oletan, et see võis olla minu ruum, kus oma loominguga tegelesin. Seinal oli ka peegel ja ma piilusin sellesse, et oma nägu näha. Mul olid väga esile kerkivad kulmud, tumedad ja väga kaardus. Sain informatsiooni, et üks minu elu õppetundidest selles elus oli enese aksepteerimine.

Nägin, et mul oli kaks ulakat last, sest nende näod olid kohe krutskit täis, kui neid uksel seismas nägin. Vanem oli poiss ja noorem oli tüdruk. Nüüd seda postitust kirjutades, ma enam ei mäletanud nende nimesid, kuid hea, et olen ennast sundinud seda informatsiooni kohe üles kirjutama ja sealt lugesin, et tüdruku nimi oli Sandy ja poisi nimi oli Richard.

Hiljem nägin ka oma abikaasat, kes tundus mulle kuidagi eemal. Ta paistis autoriteetne ärimees olevat. Nime ma ei saanud, kuid nägin, kui konkreetsed näojooned tal olid ja ta oli suhteliselt turske ja pikk. Energeetiliselt sarnaneb ta väga minu praeguse elukaaslasega.

Inimesena tundusin ma ise ennast tagaplaanil hoidvat ja ma muretsesin liiga palju teiste inimeste heaolu pärast, mis jättis mulle mulje, et ma olin füüsiliselt haige ja seda väheke isegi kui varjavat teiste inimeste eest, kuid samas see võis olla ka sellest, et lapsed tundusid noored ja nende heaolu mõttes, ei olnud ma oma haigusega väga avalik.

Jäi tunne, nagu oleksin ma surnud füüsilise haiguse kätte selle elu lõpus ja millegipärast loen ma kõnealuse haiguse põhjuseks enda tagaplaanil hoidmise. See isegi sobiks minu praeguste ülesannetega kokku, mida ma siia maani õpin.

Londoniga on mul lapsest saati kummalised tõmbed olnud. Kord koolis pidime vastama küsimusele, et kuhu me reisiksime, kui meile antaks võimalus ükskõik kuhu minna, siis vastasin ilma ühegi kahtluseta, et soovin minna Londonisse.
Senimaani olen kahe eluga olnud Londoniga seotud. Praeguses elus ei ole ma sinna veel jõudnud.

Minust senini...

Olen noor kahekümnendates naine.
Minu missioon on aidata teisi spirituaalse maailma avastamisel.
Soovin avardada inimeste, nagu mina, akna hingemaailma, millest me kõik südames teadlikud oleme, kuid vähesed seda aksepteerida suudavad.

Alustagem algusest.
Sündisin perre, kus õppetundide saamine oli aktiivne protsess. Ema oli noor ja isa oli liiga uhke et taltsutada metsikut hobust. Ehk selline sõnastus on hea.
See oli nende õppetund ja ma ei ole kunagi neid selle pärast hukka mõistnud.

Mäletan, kui olin viie aastane ja vaatasin aknast tähist taevast. Ma olin lummatud tähtedest. Nad tundusid nii ilusad ja kuidagi südamelähedased. Vaatasin vahel mõnda konkreetset tähte ja kujutasin ette, et ta kaitseb mind ja valvab minu üle. Tähed olid minu uks. Ma ei saanud aru kuidas näiteks minu vanaema uskus jumalasse ja neitsi maarjatesse ja sellistesse olevustesse. Ma pidasin jamalat millekski muuks, millekski suuremaks ja palju tähendusrikkamaks. Ma teadsin, et seal on rohkem. Seal oli tähine teavas.

Üles kasvades tundsin end vahel päris üksildaselt, koolis oli raske ja isegi sõpradega oli raskusi. Lapsed on vahel õelad. Aga olen nüüd siin.

Väiksena olin alati vaimustatud nõia-maailmast, sellest nõiduslikust maagiast. Sel ajal ei teadnud ma veel, et on nii palju enamat, kui nõia teod. Otsisin informatsiooni mitmest erinevast kohast, kõigest kuhu sain oma näpud taha - astroloogia, kaardid, sümbolid ja vahel isegi filmist kellegi välja mõeldud rituaalid ja muud sellised müstilised tegevused ja olevused. Koostasin ise endale "Nõiduse raamatu". Kirjutasin sinna sisse enamus asjadest, mida teada sain. Leidsin kuskilt isegi eelmiste elude väljaarvutamise tabeli ja kirjutasin selle sinna ümber. Kirjutasin sinna ka õpetused, kuidas kummitustega ühendust saada, kuid ise ei harrastanud seda. Ma uskusin kummitustesse, aga see tundus liialt tõsine, et sellega "mängida" ja ma ei tegelenud kummitustega, kuigi olin neist huvitatud. Olin vaimustatud kummituslugudest ja uskusin neid mingil tasandil. Liialdustest ei teinud ma tavaliselt välja. See oli minu maailm sel ajal.

Olin lummatud oma vanaemast, kes alati tegeles millegi müstilisega, kuid kunagi ei rääkinud sellest. Eks ta arvas, et ma ei pane selliseid asju tähele. Et ma ei märka, aga ma märkasin kõike. Ta kasutas talismane, tal olid sümboolsed pildid seinas, laual ja kujukesed kapi äärtel, segas endale ise ravimeid kokku ja alati kui kellelgil oli millegi üle kurta, andis vanaema alati näpunäited või soovitusi, retsepte ravimite kokku segamiseks. Minu arust see on ehtne nõid, kuigi ta ise eitas seda. Kui ma midagi küsisin ta käest nende asjade kohta, siis ta vastas, aga väga napisõnaliset. Pean nüüd, tagasi vaadates seda hirmuks, et teda selliste asjade eest hukka mõistetakse. On ju minevikus nõidu tuleriidal põletatud. Mõistan tema suhtumist. Ta on ja oli minu jaoks eeskuju, kuigi ma ei mõistnud kunagi, et miks asjad peab nii keerulisteks ajama, et välja mõelda või läbi viia rituaale. Minu arvates see ei oleks pidanud olema nii keeruline ja senini arvan seda. Aga see on vaid tänu sellele, et me oleme pärimuselt kaks väga erineva taustaga hinge.

Minu spirituaalne rännaks algas, võib öelda, et mingi aeg peale teismeiga. See aeg oli liiga tegus ja ei olnud aega mõelda spirituaalsusele. Minu spirituaalsus piirdus vabaduse ja elu nautimisega. Kõik muutus, kui minu vanaisa suri. Alateadvuses teadsin, et ta tegelikult ei surnud, aga ei teadnud enamat. Olime vanaisaga väga lähedased, kuid kui minu teismeiga hakkas, siis polnud meil enam samad suhted ja ma tundsin meeletult süüdi ennast. Sain tema surmast kuidagi kergelt üle, kirjutasin talle kirju asjadest, mida soovisin talle öelda, kuid aeg sai otsa. Tundsin, et ta oli minu lähedal ja sai teadlikuks neist asjadest, mida öelda tahtsin. Tundsin rahu.

Mõne aja pärast peale vanaisa surma sattusin ma raamatute peale, mis avardasid minu maailma veelgi ja ma olin üllatunud, et keegi oli olemas, kuskil kaugel, kes kirjutas raamatud minule nii loogiliselt ja ma olin väga tänulik. Õppisin eelmiste elude kohta ja eludevahelise elu kohta samuti. Usun seda 100%. Sain teadlikuks, et meil kõigil on oma eluülesanded ja õppetunnid. Tänu sellele hakkasin mõistma, miks inimesed on nii erinevad ja miks igalühel on oma raskused elus. Miks ühel on ühed teadmised ja teisel teised. Nad on maa peal kõik erinevad tänu oma eluülesannetele. Mõistsin, et oleme kõik üks.. pärineme ühest allikast. Jumal ongi see suur ja võimas allikas, mille osad oleme meie kõik - hinged. Siiani lahdertatakse hinge tasandite ja pärinemiste järgi, kuid tegelikult sellel kõigel ei ole tähtsust sest oleme kõik üks ja sama allikas.
Kui solvame kaaslast, siis tegelikult teeme sellega halba iseendale, sest tema võibolla oskab ennast solvangute eest kaitsta aga meile jääb kellelegi teisele haiget tegemine hinge. Me võime leida ennast hiljem mitmeid kordi teistelt andeks palumas. Olen seda ise omal nahal õppinud.
Solvamine ja kritiseerimine on tegelikult hirm. Hirm millegi ees mida me ei tea. Skeptikute elu võib põhineda hirmul, hirmul tõe ees. Hirmu tekitab meie ego, mis on meile maa peale sündides kaasa antud. (ego programmeerimine)

Ego on väga kaval ja eksitav.
Ei uskunud kunagi endal olevat seda miskit, mis mind eriliseks teeb, vaid tundsin ennast pigem erakuna. Ka nõiamaailma vastu huvi tundes, ei usaldanud ma kunagi teadvustada, et suudan olla näiteks kunagi selgeltnägija, kuigi teadsin, et kõigile sünnib see võima kaasa. Osad oskavad seda kasutada elu lõpuni, kuid teistel nõrgestub võime lapseeas. Ei pidanud ennast piisavalt heaks, aga see oli minu ego mis rääkis, süstis hirmu, et ma jumal eest ei areneks. See ego põhimõte ongi, et me saaksime areneda ja et meil on võimalus saada oma eluõppetunde, kui raputame hirmud ja astume sirgel ja kindlal sammul läbi elu. See ongi meie eesmärk. Tulgu mis tuleb, me oleme selleks valmis.

Oma avastamise teekonnal leidsin ma ennast ka mediteerimas, kuid alles hiljuti avastasin, et mediteerimine on mitte mõtlemine, kuid mina tegin pigem rännakuid. Ei tea, kas see oli päriselt, kuid rändasin oma vaimusilmas mööda maid ja käisin isegi mõned korrad hingemaailmas. Minu jaoks on selline kujutlemine kuidagi väga kerge. Suudan ette kujutada igasuguseid värve ja valgusekiiri. Seega, arvan, et ma ei mediteerinud. Sel ajal umbes sattusin lugema ka raamatuid inglitest.

Esimest korda, kui lugesin raamatut inglitest tundsin enda ümber füüsiliselt energia muutust. Mind valdas meeletult hea ja soe tunne. Tundus nagu oleks ingel laskunud minu tasandile ja mind oma tiibadesse mähkinud. Süda põles sooja leegina ja isegi pisarad voolasid, sest tundsin ennast kaitstud ja turvaliselt esimest korda elus. Tundsin tõde. Midagi taolist tabas mind ka siis kui lugesin reinkarnatsiooni raamatuid, tundsin ära oma tõe ja see oli nii määrav minujaoks.

Väheke aega peale seda lasin ma teha aurafoto. Pilt oli minu ülakehast ja domineerivaks värviks oli sinine. Pidavat tähendama rahu. Sel hetkel olingi meeletult rahul kõigega. Pildil oli ka väheke lillat ja valget selle läheduses ja ümber. Minu pea kohal olid aura piiris lohukesed ja naine, kes pildi võttis ütles, et see pidi olema ühendus universumiga. Ei ole ise suur spetsialist ja ei oska kommenteerida. Lisas ka seda, et paremal pool oli mingi lohuke, mis pidavat tähendama, et minu elus on keegi naisterahvas, kes avaldab mulle suurt mõju. Kuna minu ema elas sel hetkel minust 3000km kaugusel ja suhtlesime harva, siis oletasin, et see on minu tolle aegne ülemus, kes oli väga konkreetne ja materiaalne. Noore naisena üritasin kõik tööl teha meelejärgi ja kannatasin ka tänu sellele perfektsusele, mis minult nõuti, pidevalt stressi all. Mõni aeg hiljem alles sain aru, et see ei ole oluline ja ma pean keskenduma enese rahulolule. Temaga koos töötades leidsin ennast alahindamas ja alaväärtustamas. Kuid see ei ole õige, ärge seda järele proovige.

"Sa oled väärt sama palju, kui inimene sinu kõrval ja kõik inimesed maailmas kokku. Sa väärid külluslikku elu. Kõik on kinni Sinu peas. Kellelgil ei ole õigus vaadata teisi ülevalt alla ja kellelgil ei ole õigus kohut mõista kellegi teise elu üle. Me oleme kõik pärit ühest allikast."

Aastate jooksul olen taasavastanud looduse, selle ilu ja selle tegeliku jõu. Maailm on lõputu ja loomulikult universum on lõputu. Meie hing on lõputu. Ainus asi mis kõige uskumises meid tagasi hoiab, on meie aju. Meie aju on materiaalne ja sellel on piirid, kuid meie hingel ei ole piire. Asi on vaid selles, palju  meie aju lubab meil informatsioonist vastu võtta. Peaksime üritama rohkem mõtlema oma hingega. See on meie tõeline olemus - puhas ja armastav. Valgus.

Alles hiljuti olin sunnitud tegelema depressiooniga. Olin langenud sügavasse depressiooni. Maailm tundus nii võõras ja mul ei olnud õnnestunud leida kedagi, kes minuga minu maailmavaadet jagaks. Olen liialt tundlik ja võtan paljud asjad südamesse, mis minu poole tuleb, kuid sellel ei ole mõtet. See on negatiivne energia, mida tegelikult kellelgil vaja ei ole. Ainus tõde on valgus.
Sel ajal ei hinnanud ma ennast, oma keha. Ei olnud oma kehaga rahul. See tundus nii võõras ja ma olin vihane oma keha peale. Muutusin vägivaldseks ja panin oma keha läbi katsumustest. Ma isegi soovisin oma kehast jäädavalt väljuda. Võttis aega ennem kui mõistsin, et mulle on tehtud kingitus selle keha näol. See on mulle antud tööriistaks, mul on seda vaja. Minu aju oli võimutsenud mu keha üle ja kiusanud seda nagu koolis üks laps teist. Sain sellest aru ja tundsin meeletuid süümepiinu, et kellelegi sedasi viga olin teinud. See oli küll minu keha, aga ma ei austanud seda. Ma olin temaga tõeliselt halvasti käitunud. Tahtsin oma keha kallistada, sest sain aru kui abitu ta minu ego tõttu oli olnud. Ja ta ongi abitu, teda tuleb kaitsta, hoolt kanda. Ma õppisin uuesti oma keha armastama, ma isegi palusin andeks tema käest. Lubasin teda kuulama ja tunnetama hakata, arvestama tema vajadustega. Olen oma keha eest tänulik.

Olin mõistnud, et teiste aitamiseks pean kõigepealt enese korda saama. Ennast armastama, austama ja kaitsma. See on ääretult tähtis, et saaksid spirituaalselt areneda. Mõistsin, et olen siin, et aidata teisi enda suguseid. Aidata neil mõista, mis nendega ülemineku perioodil on toimumas ja suunama neid vajaliku informatsioonini.

On paljusid, kes praeguseks ajaks veel "ärkanud" ei ole. On toimumas palju muutusi ja üks tähtsamaid muutusi on inimeste üleminek spirituaalsusele. On tulemas ajastu, kus praeguseid materiaalsuse kuningaid enam ei saada edu. Edu saadab spirituaalselt valmisolevaid. Järgmine ajastu põhineb armastusel, spirituaalsusel ja heldusel.

Peale oma keha taasavastamist ja selle kuulama hakkamist hakkasin ma langetama oma üleliigseid kilosid. Olen terve elu võitlenud oma kehakaaluga, kuna ma ei ole kunagi sellega rahul olnud. Oli palju negatiivsust ja vahel otsisin rahuldust toidust või kui olid rasked ajad ja ma olin oma kehaga õnnetu, siis kippusin seda näljas hoidma. Kuid, kui olin avastanud ja aksepteerinud, et minu keha on minu tempel ja see on minu abivahend läbi elu minemiseks.. siis kõik muutus.
Hakkasin tunnetama oma keha ja mu keha hakkas mulle märku andma, mida ma saan süüa ja mida ma ei saa süüa. Ma ei saanud süüa enam liha, küüslauku ja sibulat - need ajasid mul kõhu valutama. Kui sõin nisuga valmistatud toite, šhokolaadi või piimast valmistatud toite, siis tekkis näole kohe akne. Osad veinid tekitavad samuti aknet, kuid on ka neid mis ei tekita. Hetkel ei ole küll väga katsetanud ja uurinud, millised need tekitavad ja millised mitte. Arvatavasti kangem alkohol, kus on ka palju suhkrut, tekitab samuti aknet, aga loodetavasti ei pea ma seda teada saama ega katsetama.
Punast kala ma veel söön, kanagi vahel, kuid enamasti üritan ka neid vältida. Valget kala ei söö ma pelgalt sellepärast, et minu ema oli aastaid tagasi seotud kalatööstusega ja fileerimisega. Vahel sai kuulda jutte ja kui ühel korral toore soolatud valge kala külmkappi panime, et see hiljem toiduks valmistada, siis saime kõik suure šhoki osaliseks, kui kala seest parasiidid soola tõttu väljapääsu olid otsima hakanud.

Muidugi algul ei saanud aru miks mul kõik need toidu tundlikused olid ja otsisin vastust enese seest ja arvasin, et olen midagi valesti mõelnud. Solvunud kellegi peale? Usun, et kõik haigused on tulnud meie endi seest, me oleme need emotsioonidena enda sisse jätnud, välja elamata ja see on haiguseks muutunud. Haigus tuleneb roiskunud energiast. Õppimata õppetunnist.
Vahel hoiame me endis tundeid ja emotsioone, üritades neid maha matta, kuid mõistmata, et võime sellega enesele füüsilist kahju teha. Miski ei juhtu niisama. Me saame haigustest märku, et midagi on meil tegutsedes viltu läinud. Kuid on ka selliseid haiguseid, mille ma oleme endale sündides määranud, sest see tekitab teatud raskusi elus, millega saame intensiivsemalt õppetunde läbi võtta.

"Olen tänulik kõige eest, mis on minu elus ette tulnud ja millega olen pidanud oma elu jooksul tegelema. Mitte miski ei ole juhuslik ja kõik teeb tugevamaks. Nüüd ma naudin elu."

Kuna mu keha on nii tundlik, siis olen mõelnud selle üle, et ma hakkan vegetaristiks. See on küll hetkel vaid mõte ja ma ei ole midagi otsustanud. Kui kellelgil on sellega seoses ideid, mõtteteri või nõuandeid, siis palun väga neid minuga ja ka teistega jagada.
Tuletan vaid meelde, et ma ei saa küüslauku ja sibulat süüa. Nagu ma igalt poolt retseptidest näinud olen, siis palju kasutatakse maitseelamuste saamiseks just neid vilju.
Mulle tegelikult maitseb küüslauk ja sibul väga. vanasti võisin võileivaga paljaid küüslaugu küüni ära süüa.

Peale toidutundlikuse, olen märganud ka valguse ja müratundlikust, aga ma ei ole nende pärast kurb.

Olen Universumile mõtte sõnanud, et saatku ta minu poole kõik informatsioon, mida mul vaja on ja mis mulle arenguks kasulik on. Olen küsinud ka konkreetsemalt raamatuid. Et ta saadaks mu teele raamatuid, mis mind õigesse suunda viivad.
Tundsin, et ma ei peaks otsima, vaid lahti laskma. See hetk kui lahutad oma kinnisidee, tuleb sinu juurde just see mida sul vaja on. Samuti otsustasin lahti lasta soovist saada selgeltnägijaks. Tundsin mingi hetk, et mul ei olegi seda vaja. Mul ei ole vaja tuleviku või teada midagi, mida mul tegelikult teada ei ole vaja. Ehk tunnetasin ma oma missiooni, et nii tundma hakkasin. Ei läinud kaua aega, kui avastasin oma tundlikused ja muud vihjed. Minu teele sattusid igasugused raamatud, millest ma sain jälle uut informatsiooni.
Üks selline raamat oli Paulo Coelho raamat "Brida".
See raamat millegipärast oli suure tähendusega, kuigi ta oli pelgalt juturaamat. Žüsee oli huvitav ja rääkis ühest noorest naisest, kes soovis tingimata selgeltnägijaks saada, või siis nõiaks. Ja kuigi ma mõistsin, et raamat on kõigest juturaamat, muinasjutt, sain ma sealt palju sellist mõttelõnga, mis minu peas hargnema hakkasid. Ma olin lausa sunnitud raamatu mõneks kuuks öökapi sahtlisse panema ja pooleli jätma, sest ma sain suure inspiratsiooni laengu edasi arenemiseks.
Hakkasin tänu sellele raamatule uurima minerale ja muretsesin endale isegi mõned kristallid ja kivid.
Hakkasin nägema tähendusrikkaid unenägusid kui kasutasin kivimeid ja igapäevaselt tundsin ennast kergemini, kui näiteks negatiivne energia lahustus kergemini ja ma õppisin ennast puhastama.
Kuigi varem pidasin ma sedagi liialt keeruliseks aetud teemat, siis nüüd pean ma seda igati asjalikuks, kuna usun energiatesse ja mineralidel on oma energia, mida saab kasutada enese ravimiseks ja abistamiseks.

Hiljem hakkasin seda raamatut edasi lugema, kui peale mõnda raamatut ja avastusi uuesti tormid rahulikumaks muutusid. Olin vahepeal palju juurde õppinud. Raamat suunas minu tähelepanu ka hingesugulaste juurde. Olin ka varem selle kohta lugenud, kui lugesin eludevaheliste elude kohta. Kuid siis hakkasin selle peale mõtlema. Olin nimelt mõni aeg enne uuesti raamatu lugema hakkamist näinud und oma hingesugulasest, sellest kelle vastu on nii suur ja tugev armastus, et eales ärkvel olles korrakski tundnudki pole. Ja nägin jälle tähendusrikast und, kuid ei mõistnud seda tõsiselt võtta. Kui aga raamatu lahti uuesti tegin ja kogu see teema hingesugulusega üles tuli, siis mõistsin, et nendel oli seos ja sain kinnituse oma unele.

Kui olin noorem, siis otsisin omasuguseid. See viis mind olukordadesse, kus mind vaadati kui imeliku ja minust eemalduti. Huvitav on ka see, et terve elu on inimesed kuidagi tagasihoidlikult minuga käitunud. Kuigi ma ise olen avatud ja rõõmsameelde, on alati vastu tulnud kõhklev või ebakindel kohtlemine. Olen sellega harjunud, see ei üllata mind enam.
Seega olen aastatega aru saanud, et ma saan aidata vaid neid, kes ise minult abi küsima tulevad. Üritan ennast kättesaadavaks neile teha.

Olen olnud erak ja kannatanu. Olen olnud pimeduses ja ka valguses. Aga olen ikka veel otsimas tõde ja jään seda alati otsima, ise endaks jäädes.

Alustan seda blogi et jälgida enese arengut ja ka teistele, kellele minu tee huvi pakub ja kes minu arengust inspiratsiooni saavad.