Mis muutub, kui hinged kehast lahkuvad?

Peale selle, et nad oma keha kaotavad, muutub ka nende nö teadvuses midagi.
Hinge energia on originaalis positiivne. Kui hing kehast lahkub, käib ta läbi energia puhastuse, mille käigus ta on taas oma originaalne positiivne ise. Negatiivne energia tuleb kaasa meil elu jooksul. Näiteks karma. Kõik negatiivsed omadused puhastatakse.
Hing on teinud oma töö selles kehas ja tema eesmärk on oma õppetundidega edasi minna.
Nagu beebid sündides on täiesti puhtad ja positiivsed olevused. Elu jooksul nad hakkavad koguma ka negatiivset energiat. Negatiivne hakkab kogunema tänu meie egole, mis kehasse sündides juba kehas olemas on.
Seega kui hing lahkub kehast, siis tuleb temani selgus ja teadmine. Ta ei muretse enam selle pärast mis tal elu ajal oli või ei olnud. Küll aga tema jaoks on tähtis lähedaste edasine käekäik, kuna neil on ühine eesmärk hinge maailmas. Ta mõistab, et meil ei ole mingisugust aimu sellest, mis meid ootab peale surma ja, et me ei mäleta oma kõrgemat eksisteerimise missiooni. Nad üritavad meid lohutada meie leinas, sest nende jaoks on oluline, et me jätkaksime oma elu missiooniga ja ei jääks kuskile toppama. Et me ei langeks masendusse ja magaksime maha oma tähtsad elusündmused.
Hingedel on hinge maailmas kõik suurepärane, aga olenevalt lähedaste läbielamistest nad muretsevad ja üritavad meid lohutada.
Hinge elu teispoolsuses läheb edasi. Nad hakkavad tegelema oma kõrgema missiooniga ja ehk lähevad järgmisesse ellu, uude kehasse. Kõik selle nimel, et edasi areneda.

Tulemas on uusi ajastuid, millest me veel midagi isegi ette kujutada ei oska. Nimelt on alanud uus ajastu, kus järjest enam ja enam sünnib inimesi kristall auraga ja järjest enam inimesi on tundlikud, ehk energiatele tundlikud ja nad on intuitiivsemad kui varem. See on ette valmistus ajaks, kui meie põhiline suhtlusviis hakkab olema meelte tasandil. Näiteks tulevikus me suudame suhelda teineteisega telepaatiliselt. Aga kõigeks selleks peab hing elu elu järel arenema, et tema energeetiline tase tõuseks sellistesse kõrgustesse. Et nende sisemine valgus kirgastuks. Mida kirkam sisemine valgus seda kõrgemad tasemed on ta saavutanud.

Sellepärast on ka nii, et kui elu jooksul inimene pidas materiaalsust äärmiselt tähtsaks ja näiteks ütles konkreetselt, et peale tema surma ei tohi tema maamaja maha müüa. Kuid, kui ta sureb, siis laseb ta lahti kõigest materiaalsest, sest sellel ei ole mitte mingisugust tähtsust hingede maailmas. Ta mõistab oma kõrgemat missiooni ja ta tahab edastada oma lähedastele sõnumi, et tema maamajaga võib teha just seda mida nad heaks arvavad. Seda informatsiooni on raske omaks võtta, aga kui mõtleme, et eneselgi on olnud olukordi, kus oleme milleskis täielikult veendunud ja kui me ühtäkki saame midagi teada, siis mõistame, et meie veendumus ei olnud päris nii nagu asjad tegelikult on. Nii juhtub hingedega, kui nad surevad.

Unenägu 15.03

See unenägu on üks selgeima sõnumiga unenägusid, mida ma näinud olen.

Olin unenäos mina ise. Tegevus oli enamasti kuskil hoones, mis oli justkui sümmeetriliselt täiuslikus tasakaalus ja alati kui ma kuskil ruumis olin siis oli minu ümber alati nagu udu või sudu. Millegipärast ruumides ei olnud ühtegi mööbli eset ja seisti alati ruumi keskel, nagu see oleks olnud tuum ja ruumide ääres seismine tundud olevat mõtetu, sest ruumil ei olnud tähtsust.
See unenägu oli selles mõttes teistest erinev, et ma ei tundnud et ruumil ja ajal on tähtsust.
Asja juurde edasi minnes - mul oli tunne nagu mind oleks sinna "tõmmatud" või röövitud (vägivalda ei olnud, pigem vastupidi, aga tundsin nagu minu koht ei ole seal, nendega). Inimesed või tegelased, kes minuga seal tegelesid olid inimese välimusega (käitumiselt rahulikud, vaoshoitud ja vähese jutuga), kuid ma eelistasin neid kutsuda tulnukateks, kuigi ma teadsin, et nad just tulnukad ka ei ole. Aga mulle oli jäänud mulje nagu nad ei paljune inimese kombel, vaid "saadavad" hingi läbi inimkehade sündima.
Ja minu otstarve nende jaoks oligi neile hinge sünnitamine. Mulle öeldi, et minu keha ja vaim on täpselt õiges tasakaalus, et neile äärmiselt tähtis hing läbi minu ellu saata.
See oli üks aspekt unenäost ja teine oli see, et minu elukaaslane üritas mind sealt nende juurest järjepidevalt ära päästa. Mitmeid kordi ta viis mu sealt minema. Viimane kord, kui ta mu sealt päästis, olin ma ise õnnelik ja rahul. Ma teadsin, et see oli viimane kord ja ma noppisin enne oma elukaaslase käte vahele jooksmist selle "ehitise kõrvalt" potis kasvava tomatitaime. See oli selline sort tomateid, mille viljaliha on palju väiksem ja värvuselt, mitte punane vaid tumepunane, peaaegu pruun. Ja ma andsin selle potilille oma elukaaslasele.
Sellega unenägu lõppes. Minu jaoks on see haruldane, et unenägu on nähtud algusest lõpuni nagu film. Veel enne ärkamist oli mul tunne, et minu läheduses on alati väike pallike hinge, mis ootab ideaalset hetke, et pääseda läbi minu sündima.
Tomatitaimest ma aru ei saanud ja kuna unenägu tundus nii eriline või teistlaadi utoopiline, siis rääkisin ka oma elukaaslasele sellest ja avastasin, et tomatitaim, kui sümbol ei olnud mulle, vaid talle. Ta teadis täpselt mida tomat sümboliseerib ja tema sõnad olid sellised: "See tähendab väikest südant ja öeldakse, et inimese hing on inimese südames."

Sama päev nägin meie magamistoas orbi ja kuna ma tegelikult näen neid päris tihti, siis mõtlesin unenäo peale, et äkki see ei olnudki niivõrd unenägu, kui sõnum.

EDIT: 4 aastat hiljem - umbes aasta peale selle unenäo nägemist ma rasestusin.

19.12.2012 Unenägu

Nägin unes oma pool-õde.
Me ei ole kunagi olnud lähedased. Olen oma elu jooksul teda oma silmaga näinud kokku võib-olla 10 korda.

Siiski on ta mulle armas ja me oleme isegi kuidagi sarnased - nii välimuselt, kui loomuselt.

Nimelt nägin unes et me käisime pubides ja pidutsesime. Tassisime kaasas mingisuguseid shoppingu kotikesi, milles olid kingitused. Aga see võib seotud olla eesolevate jõulupühadega. Enne kui unenägu läbi sai, olime minemas minu poole - siis minu ühte lapsepõlve kodusse, kus ma juba kümme aastat elanud ei ole. Teel sinna oli ööst saanud päev ja tundmatust suurlinnast Eesti väike armas linnake. Tee peal oli palju purjakil inimesi ja nad paistsid meid järgnevat, kui zombid. Ja millegipärast tuli mul ühe "zombiga" juttu kahest uppunust. Ta oli meid hoiatamas, et mere ääres oli kaks inimest ära uppunud. Kuid mina teadsin öelda, et need inimesed oli lähedal asuva pubi ees väiksesse purskkaevu ära uppunud. Sel ajal pool-õde hakkas segadusse sattuma, ta ei saanud aru kus ta oli ja kellega ta oli. Umbes sel ajal ärkasin ka üles.

Ma kirjutasin unenäo üles, aga ma ei pidanud jällegi seda unenägu tähtsaks.
Hiljem sel päeval sain teada, et pool-õel on sünnipäev ja ma sain talle palju õnne soovida läbi interneti.
Võibolla lisadetailidel ei olegi nii palju tähtsust, kui sellel, et ma teda unes nägin. Ehk oligi tema kõige olulisem detail selles unenäos.

Rännakud eelmistesse eludesse..

Olen teadlikuks saanud oma kahest eelmisest elust.
Aasta või paar tagasi nägin küsimise peale unes ühte oma eelmist elu ja nüüd hiljuti nägin astraalrännakut tehes teist.


Oma eelmistesse eludesse rändamine on suhteliselt lihtne ja kättesaadav ka turvaliste koduseinte vahel, ilma, et peaks kellegi teise abi selleks paluma.

Kes inglise keelest aru saavad, on suurepärane võimalus Youtube'i keskkonnas enesehüpnoosi sooritada.

Pean siis üles kirjutama tähtsamad seigad oma hiljutisest rännakust, kus sain teada päris palju ühe oma eelmise elu kohta.

Esialgu ei uskunud ma ühtegi informatsiooni killukest saavat, kuid kui olin avanud ukse sellesse ellu ja hakkasin oma jalanõusid ette kujutama, siis tuli kild killu haaval pilt mu ette ja ma sain kokkuvõtteks teada, et ma olin aastas 1880 või selle aasta kandis. Jalanõud vastasid samuti tolle aegse stiiliga, kui hiljem uuringut tegin.
Nimi oli mul Amy. Olin Londonis ja olin kirjanik.. või siis mulle meeldis kirjutada. Mis on imelik oli ka see, et ma vaatasin aknast välja tänavale, seal olid puud ja ma tunnistasin tänava Westbridge või millegi sarnase nimega, mis tundus mulle eriliselt kummaline, et ma sellise informatsiooni olin suuteline kätte saama.

Nägin laual algebra raamatut ja ma tundsin justkui oleksin ma selle ise koostanud. Ruum tundus olevat juskui kontor, kuid seal olid kõik minu isiklikud asjad ja oletan, et see võis olla minu ruum, kus oma loominguga tegelesin. Seinal oli ka peegel ja ma piilusin sellesse, et oma nägu näha. Mul olid väga esile kerkivad kulmud, tumedad ja väga kaardus. Sain informatsiooni, et üks minu elu õppetundidest selles elus oli enese aksepteerimine.

Nägin, et mul oli kaks ulakat last, sest nende näod olid kohe krutskit täis, kui neid uksel seismas nägin. Vanem oli poiss ja noorem oli tüdruk. Nüüd seda postitust kirjutades, ma enam ei mäletanud nende nimesid, kuid hea, et olen ennast sundinud seda informatsiooni kohe üles kirjutama ja sealt lugesin, et tüdruku nimi oli Sandy ja poisi nimi oli Richard.

Hiljem nägin ka oma abikaasat, kes tundus mulle kuidagi eemal. Ta paistis autoriteetne ärimees olevat. Nime ma ei saanud, kuid nägin, kui konkreetsed näojooned tal olid ja ta oli suhteliselt turske ja pikk. Energeetiliselt sarnaneb ta väga minu praeguse elukaaslasega.

Inimesena tundusin ma ise ennast tagaplaanil hoidvat ja ma muretsesin liiga palju teiste inimeste heaolu pärast, mis jättis mulle mulje, et ma olin füüsiliselt haige ja seda väheke isegi kui varjavat teiste inimeste eest, kuid samas see võis olla ka sellest, et lapsed tundusid noored ja nende heaolu mõttes, ei olnud ma oma haigusega väga avalik.

Jäi tunne, nagu oleksin ma surnud füüsilise haiguse kätte selle elu lõpus ja millegipärast loen ma kõnealuse haiguse põhjuseks enda tagaplaanil hoidmise. See isegi sobiks minu praeguste ülesannetega kokku, mida ma siia maani õpin.

Londoniga on mul lapsest saati kummalised tõmbed olnud. Kord koolis pidime vastama küsimusele, et kuhu me reisiksime, kui meile antaks võimalus ükskõik kuhu minna, siis vastasin ilma ühegi kahtluseta, et soovin minna Londonisse.
Senimaani olen kahe eluga olnud Londoniga seotud. Praeguses elus ei ole ma sinna veel jõudnud.