Miks meil on vahel raske oma lapsi mõista või miks nemad ei mõista meid?

Oleme kõik näinud milline võib olla hea ema või isa ja milline paha.
Armastusest oma laste vastu me leiame endid tihti analüüsimas ja muretsemas suhete pärast oma lastega. Vahel tunneme, et me ei mõista oma lapsi ja nemad ei mõista meid - me ei leia ühist keelt. Muretseme juba tuleviku pärast, et kuhu sellised suhted küll meid viia võivad.

Tegin just sellel teemal mõni aeg tagasi kanaldamise ja küsisin miks minu laps on minust nii erinev ja vahel justkui tundub et närv katkeb, sest ma ei mõista miks tema ei mõista teatud asju, mis minule loomulikud tunduvad ja vastupidi, et miks mina ei mõista asju mis temale just tunduvad iseenesestmõistetavatena.

Vastuseks sain, et ta on sündinud teistsuguse missiooniga kui mina. Tal ei olegi vaja olla selline nagu mina olen, sest tema ülesanne ei ole minu moodi asju teha.
Me olime oma lastest väiksena väga palju erinevad ja seda põhjusega - maailm on suures arenguetapis ja kõik juhtub päris kiiresti. Üks põlvkond haldab suure osa õppetundidest, mis suures laastus on omamoodi kaasa aidanud ka maailma arengule - ühiskonnaarengule. Meie järglased valmistavad endid ette just teistsugusteks muutusteks. Me hakkame mõistma neid siis, kui nad on kasvanud iseseisvaks ja elavad oma elu vastavalt maailma vajadusele. Siis me näeme seda miks nad olid meist nii erinevad juba väikse lapsena.
Saanud täiskasvanuteks oleme me rajanud teed oma järglastele - oleme muutnud ühiskonda tolerantsemaks ja oleme teinud vajalike muudatusi kõigi hüvanguks - ükski hea asi ei juhtu üle öö. Me peame veel palju vaeva nägema.
Tagasi siis meie laste lapsepõlve minnes peame tõdema, et nad on just sellised nagu nad on, sest neil on vaja täiskasvanuna olla just see inimene kes sellest väikesest lapsest kasvab. Tuleviku ühiskond ja maailm vajab just selliseid inimesi. Selleks ajaks oleme meie juba maha rahunenud oma maailmaparandamistega ja anname teed meie järglastele, kes meid kui loorberitel edasi kannavad oma tarkuste ja teadmistega. Nad rajavad teed oma järglastele ja meil on suur au seda pealt näha.
Me peame mõistma, et meie oleme energeetiliste ajastute ülemineku ajal sündinud ja nemad on sündinud uue energiajajärgu ajal - seega meile on sündides kaasa antud täiesti erinevad tööriistad - energiad. Nad on elanud ka samal energiaajajärgul kui seda meie teeme, nad on andnud oma eelmiste eludega oma panuse, teinud vajalike muutusi ja nüüd on nende aeg jätkata uute energiatega. Nad on puhastatud vanast energiast, et uutele energiatele puhta ja tugevana vastu astuda, nendega tegeleda. Kõik meie teadmised on ka meie lastesse kodeeritud, kuigi nad seda välja ei näita. Siit tulenevad ka meie põrkumised, sest nemad on võtnud vastu uue energia, vana jätnud selja taha ja siis tuleme meie kes ikka kanname seda vanat energiat ja nõuame neilt midagi, mis nende jaoks nüüd ebaloogiline tundub, sest neil on olnud vastavad õppetunnid ja neil on ka tööriistad uutest energiatest, mis aitavad neil ühe silmapilguga mõista ja ehk saada kiiremalt ja tõhusamaid vastuseid küsimustele, mida meie ikka veel õpime.
Energia mida meie endas kanname on nüüdseks juba aegunud - me nägime vaeva - me tegime mida suutsime. Nüüd on aeg vaadata oma laste silmadesse ja küsida neilt, mida nad meie maailmale toovad. Mis on see suur õpetus, mida nad ka meile õpetama ühel päeval hakkavad. Me oleme sünnitanud jumalaid tänapäeva maailma ja me näeme nende potensiaali kusagil tulevikus. Me hakkame õppima neilt uusi elu seadusi.

Kuidas me võiksime oma lapsi aidata?, sest me ju näeme, et neil on kohati raske, kuna me ei suuda neid mõista - või õigemini nõuame, et nad teeksid asju nii nagu meie seda teinud oleme - nad vaikivad, paluvad andestust ja mõtlevad oma peas, et ma ju tean seda kõike, emme, aga see ei toimi enam..
Astugem hetk argipäevast eemale ja vaadakem oma laste tegemisi justkui võõra pilgu läbi.
Jäägem iseendaks. Olgem argielus positiivsemad ja lastega kannatlikumad. Nad küsivad ja uurivad palju selliseid asju, mis meid ahhetama panevad, et miks tal seda vaja teada on, kuid usu mind - on.
Meie kallid lapsed teavad, et meis on sees see sama kärsitus, mis neiski on olnud eelmiste elude jooksul, mis nüüdseks maha on pestud ja millest on jäänud maha tema hinge tunnistus, et ta on selle koolituse läbinud.
Nad mõistavad meid, kuigi võib tunduda, et nad ei saa sellest aru ja protestivad. Protest tuleb sellest et nad on lapsed - kõik emotsioonid tulevad kuidagimoodi neist välja ja parem ongi. Las nad protestivad. Meie kohustus oleks võtta pöördeid maha ja imetleda neid kõrvalt.

Nad hakkavad meile ühel päeval teejuhiks ja neid järgides ootab meid muretus, rahu ja õndsus.

Unenägu 15.03

See unenägu on üks selgeima sõnumiga unenägusid, mida ma näinud olen.

Olin unenäos mina ise. Tegevus oli enamasti kuskil hoones, mis oli justkui sümmeetriliselt täiuslikus tasakaalus ja alati kui ma kuskil ruumis olin siis oli minu ümber alati nagu udu või sudu. Millegipärast ruumides ei olnud ühtegi mööbli eset ja seisti alati ruumi keskel, nagu see oleks olnud tuum ja ruumide ääres seismine tundud olevat mõtetu, sest ruumil ei olnud tähtsust.
See unenägu oli selles mõttes teistest erinev, et ma ei tundnud et ruumil ja ajal on tähtsust.
Asja juurde edasi minnes - mul oli tunne nagu mind oleks sinna "tõmmatud" või röövitud (vägivalda ei olnud, pigem vastupidi, aga tundsin nagu minu koht ei ole seal, nendega). Inimesed või tegelased, kes minuga seal tegelesid olid inimese välimusega (käitumiselt rahulikud, vaoshoitud ja vähese jutuga), kuid ma eelistasin neid kutsuda tulnukateks, kuigi ma teadsin, et nad just tulnukad ka ei ole. Aga mulle oli jäänud mulje nagu nad ei paljune inimese kombel, vaid "saadavad" hingi läbi inimkehade sündima.
Ja minu otstarve nende jaoks oligi neile hinge sünnitamine. Mulle öeldi, et minu keha ja vaim on täpselt õiges tasakaalus, et neile äärmiselt tähtis hing läbi minu ellu saata.
See oli üks aspekt unenäost ja teine oli see, et minu elukaaslane üritas mind sealt nende juurest järjepidevalt ära päästa. Mitmeid kordi ta viis mu sealt minema. Viimane kord, kui ta mu sealt päästis, olin ma ise õnnelik ja rahul. Ma teadsin, et see oli viimane kord ja ma noppisin enne oma elukaaslase käte vahele jooksmist selle "ehitise kõrvalt" potis kasvava tomatitaime. See oli selline sort tomateid, mille viljaliha on palju väiksem ja värvuselt, mitte punane vaid tumepunane, peaaegu pruun. Ja ma andsin selle potilille oma elukaaslasele.
Sellega unenägu lõppes. Minu jaoks on see haruldane, et unenägu on nähtud algusest lõpuni nagu film. Veel enne ärkamist oli mul tunne, et minu läheduses on alati väike pallike hinge, mis ootab ideaalset hetke, et pääseda läbi minu sündima.
Tomatitaimest ma aru ei saanud ja kuna unenägu tundus nii eriline või teistlaadi utoopiline, siis rääkisin ka oma elukaaslasele sellest ja avastasin, et tomatitaim, kui sümbol ei olnud mulle, vaid talle. Ta teadis täpselt mida tomat sümboliseerib ja tema sõnad olid sellised: "See tähendab väikest südant ja öeldakse, et inimese hing on inimese südames."

Sama päev nägin meie magamistoas orbi ja kuna ma tegelikult näen neid päris tihti, siis mõtlesin unenäo peale, et äkki see ei olnudki niivõrd unenägu, kui sõnum.

EDIT: 4 aastat hiljem - umbes aasta peale selle unenäo nägemist ma rasestusin.

Kaks unenägu erinevatest järjestikulisest ööst

Mul pole viimasel ajal mahti kirjutada olnud. Olen endaga palju tööd üritanud teha, et ennast taas sünkrooni saada ja ei tunne ennast kunagi õigel lainel olevat, kui olen taas midagi unes näinud või midagi uut kogenud.

Kuid soovin kirjutada kahest unenäost, mida nägin alles hiljuti (kaks ööd tagasi viimane), sest ei soovi neid unustada ja usun, et neil on teatud väärtus minule.

Nimelt nägin esimene öö unes, et ma vaatasin kuud ja see ei olnud tavapärane kuuvaatlus, vaid kuu ümber oli väga palju virmalisi, mis keerlesid silmnähtavalt kuu ümber ja isegi helkisid. See oli äärmiselt ilus ja lummav vaatepilt. Sellistel puhkudel on mul alati kahju, et mul ei ole oskusi näiteks graafika disainis, et üritada edasi anda neid ääretult värvilisi ja lummavaid vaatepilte, mida ma vahel olen näinud, kas unenägudes või meditatsiooni ajal. Minuga tundus vaatlemas olevat terve maailm. Kui ühtäkki kuu lagunes tükkideks, tuumast eraldusid nagu suured mandritükid, mis kuumusest hõõgusid ja nagu paberitükid jahtudes tuhastusid kuu ümbruse atmosfääri. Kuu lagunes täielikult ja mõne sekundi jooksul seda enam ei olnud, justkui polekski kunagi olnud olemas. Unenäo tähtsaim osa on tavaliselt see emotsioon, mida sa tunned. Olen kindel, et ma ei näinud maailmalõppu ette.
Ja peale kuu lagunemist saabus paanika. Inimesed olid paanikas, sest teadsid, et kuu on planeet Maa üks tähtsaid osi ja selle hävinemisel ootab meid katastroof - üleujutused ja võimalikud pooluste vahetused.
Unenäos oli saabunud paanika ja mina mõtlesin endamisi: "Miks ma selleks ette ei valmistunud, ma ju teadsin, et see kunagi juhtub."
Just see lause oli mulle minu unenäos kõige tähtsam. Olen ka varem hoiatusi saanud, et mul on vaja ennast teatud elumuutusteks ette valmistada ja ma sain kohe aru mida ma sellest unenäost välja pidin lugema.

Teine unenägu oli kohe järgmine öö ja ma nägin unes, et ma olin sattunud kuidagi hooldama orvust last. Ta võis olla 2 aastane, tumedad krussis juuksed ja suured pruunid silmad. Ta oli ääretult vallatu ja rõõmsameelne. See meeldis mulle. Aga kui ma teda vannitasin, siis nägin tema silmades kurbust ja justkui üksindust. Tundsin talle kaasa ja tahtsin teda kogu südamest elulõpuni enda juures turvalises kohas hoida ja armastada. Unenägu sellega piirdus.

Sellise unenäo puhul võib tegu olla sisemise lapsega. Unenägu viitas millelegi, mida ma täpselt välja ei ole veel lugenud. Tavaliselt last unes nähes, ehk siis sisemise lapse olekut nähes võib välja lugeda palju sellest milline laps loomuselt on, kui vana ta on, mis olukorras ta on jne. Hetkel ma ei oska palju enda unenäost välja lugeda, sest see võib viitada mitmele erinevale asjale.

Kahe unenäo vahel võib olla ka side - toimub elus suur muutus, milleks ma pean ennast vaimselt ette valmistama ja mitta ära unustama oma sisemist last õnnelikuna hoida.

Rännakud eelmistesse eludesse..

Olen teadlikuks saanud oma kahest eelmisest elust.
Aasta või paar tagasi nägin küsimise peale unes ühte oma eelmist elu ja nüüd hiljuti nägin astraalrännakut tehes teist.


Oma eelmistesse eludesse rändamine on suhteliselt lihtne ja kättesaadav ka turvaliste koduseinte vahel, ilma, et peaks kellegi teise abi selleks paluma.

Kes inglise keelest aru saavad, on suurepärane võimalus Youtube'i keskkonnas enesehüpnoosi sooritada.

Pean siis üles kirjutama tähtsamad seigad oma hiljutisest rännakust, kus sain teada päris palju ühe oma eelmise elu kohta.

Esialgu ei uskunud ma ühtegi informatsiooni killukest saavat, kuid kui olin avanud ukse sellesse ellu ja hakkasin oma jalanõusid ette kujutama, siis tuli kild killu haaval pilt mu ette ja ma sain kokkuvõtteks teada, et ma olin aastas 1880 või selle aasta kandis. Jalanõud vastasid samuti tolle aegse stiiliga, kui hiljem uuringut tegin.
Nimi oli mul Amy. Olin Londonis ja olin kirjanik.. või siis mulle meeldis kirjutada. Mis on imelik oli ka see, et ma vaatasin aknast välja tänavale, seal olid puud ja ma tunnistasin tänava Westbridge või millegi sarnase nimega, mis tundus mulle eriliselt kummaline, et ma sellise informatsiooni olin suuteline kätte saama.

Nägin laual algebra raamatut ja ma tundsin justkui oleksin ma selle ise koostanud. Ruum tundus olevat juskui kontor, kuid seal olid kõik minu isiklikud asjad ja oletan, et see võis olla minu ruum, kus oma loominguga tegelesin. Seinal oli ka peegel ja ma piilusin sellesse, et oma nägu näha. Mul olid väga esile kerkivad kulmud, tumedad ja väga kaardus. Sain informatsiooni, et üks minu elu õppetundidest selles elus oli enese aksepteerimine.

Nägin, et mul oli kaks ulakat last, sest nende näod olid kohe krutskit täis, kui neid uksel seismas nägin. Vanem oli poiss ja noorem oli tüdruk. Nüüd seda postitust kirjutades, ma enam ei mäletanud nende nimesid, kuid hea, et olen ennast sundinud seda informatsiooni kohe üles kirjutama ja sealt lugesin, et tüdruku nimi oli Sandy ja poisi nimi oli Richard.

Hiljem nägin ka oma abikaasat, kes tundus mulle kuidagi eemal. Ta paistis autoriteetne ärimees olevat. Nime ma ei saanud, kuid nägin, kui konkreetsed näojooned tal olid ja ta oli suhteliselt turske ja pikk. Energeetiliselt sarnaneb ta väga minu praeguse elukaaslasega.

Inimesena tundusin ma ise ennast tagaplaanil hoidvat ja ma muretsesin liiga palju teiste inimeste heaolu pärast, mis jättis mulle mulje, et ma olin füüsiliselt haige ja seda väheke isegi kui varjavat teiste inimeste eest, kuid samas see võis olla ka sellest, et lapsed tundusid noored ja nende heaolu mõttes, ei olnud ma oma haigusega väga avalik.

Jäi tunne, nagu oleksin ma surnud füüsilise haiguse kätte selle elu lõpus ja millegipärast loen ma kõnealuse haiguse põhjuseks enda tagaplaanil hoidmise. See isegi sobiks minu praeguste ülesannetega kokku, mida ma siia maani õpin.

Londoniga on mul lapsest saati kummalised tõmbed olnud. Kord koolis pidime vastama küsimusele, et kuhu me reisiksime, kui meile antaks võimalus ükskõik kuhu minna, siis vastasin ilma ühegi kahtluseta, et soovin minna Londonisse.
Senimaani olen kahe eluga olnud Londoniga seotud. Praeguses elus ei ole ma sinna veel jõudnud.