Hingedest - kas nad kuulevad meid?

Olen oma lühikese kogemuse põhjal jõudnud tõdemusele, et enamus elavatest arvab, et meile lähedased hinged ei näe kuidas meil läheb või ei kuule, kui me nendega räägime või, et nad ei kuule meie mõtteid.
Selline arusaam on väär. Meile kallid meie seast lahkunud inimesed, on palju teadlikumad kõigest, olles hinged. Nad jäävad meie lähedale selles mõttes, et nad on ühenduses meie otseste mõtetega hetkedel, kui nende peale mõtleme. Nad on Sinuga samas ruumis hetkel, kui sa mõtled "soovin, et sa oleksid siin!", "Soovin, et sa näeksid seda!" või "ma igatsen sind!".
Eriti tugev ühendus tekib hingega, kui sul on mõni tema esemetest mälestuseks. Ja sa võtad selle eseme esile, katsud seda, tunnetad selle energiat ja seega sa tunnetad ka selle inimese energiat ning ta ongi sinu kõrval. Hing on sinuga samas ruumis ja ta võib sulle endast soovida kuidagi märku anda.
Hingedel on raske siis, kui elavad ei usu, et nad suudavad kõike näha või et nad külastavad meid. Kui me oleme suures leinas, siis ka hinged leinavad. Nad soovivad näha meid õnnelikena ja suunaga tuleviku poole, mitte mõtetes minevikus. Eriti tihti külastavad nad elavaid, kui elavatel on rasked hetked või ohtlik keskkond. Nad tulevad meid kaitsema ja ohu eest hoiatama. Seega ärgem takistagem meil endil olla õnnelikud, sest see mõjutab ka meie lähedasi hingesid.
Hetkedel, kui nad tulevad meie juurde või kui me räägime nendega ja me justkui ei taha leppida sellega, et nad siiski kuulevad meid, üritavad hinged saada meie tähelepanu. Hinged võivad toimida imelikel viisidel, kuid tihti nad annavad märku endast. Me lihtsalt ei oska neid märke näha.
Oma isiklikust kogemusest võin rääkida, et minu kallis vanaisa suutis mind leina hetkel maha rahustada. Ma olin endast väljas ja ühtäkki ma tundsin meeletult suurt rahulolu tunnet ja nagu armastavat kallistust. Sel hetkel ma veel ei saanud aru mis minuga toimus ja kuidas ma nii ühtäkki maha rahunesin. Kuid mida rohkem ma asjaga tegelenud olen ja nendega suhelnud olen, siis olen saanud just mitmeid kordi kinnitust, et hinged just sedasi oma lähedastega toimivad, kes on nii endast väljas, et ei suuda ennast kuidagi ise maha rahustada.
Minu vanaisa lemmiklilled on kollased lilled ja mingi hetk ma mõtlesin palju kollastele lilledele ja sellele, kuidas neid oma ellu ja vanaisa mälestuseks manifesteerida. Suur oli minu üllatus, kui leidsin üks päev tööl olles juhuslikult laua pealt kollase lilleõie kujulise kõrvarõnga. Keegi ei teadnud, kuidas see sinna tekkis, kuid minul oli teadmine. See oli sõnum minu vanaisalt, et ta on minuga, ta kuuleb mind, ta näeb mind. Praegusel hetkel tagant järgi mõeldes, oli mul sel hetkel tunne küll nagu ta oleks minuga koos olnud. Selliselt hinged toimivadki.
Nad ei soovi kellelegi halba. Isegi mitte neile kelle tõttu nad oma füüsilise keha kaotasid. Neil on kõigest suurem arusaamine, mis meile taastub hetkel, kui oleme jõudnud valguseni. Sealt tagasi tulles on meil taas "amneesia".
Nii, et ärgem arvakem, et nad ei kuule meid. Nad kuulevad vägagi hästi ja teavad täpselt mis sündmused meie elus aset leiavad. Nad on tunnistajaks pulmadele, laste sündidele, kooli lõpetamistele, sünnipäevadele ja paljule muule. Ärge olge nii skeptilised ja märgake neid märgikesi ning sõnumeid, mida teile on jäetud. Kui leiad maast sule ja mõtled konkreetse hinge peale sel hetkel, siis tea, et see ongi sõnum sellelt hingelt. Kui tunned ennast armastatuna ja enesetunne on hea, siis tea, et sind kallistatakse. Hinged on ühed ilusaimad olevused, mida ma elu jooksul kogenud olen.
Ärgem olgem umbusklikud oma lähedaste hingede suhtes, sest me ju ei oleks seda ka siis, kui nad füüsiliselt meie kõrval oleksid.

Sõnum minu kallilt vanaisalt.

Olen ühe kinnise grupi liige, kus teatud päevadel ja hilja õhtu tegeleme teiste meediumitega hingede kanaldamisega. Grupis on sadakond inimest, kes soovivad osa võtta ja neist 4-5 (vastavalt võimalusele) annavad siis edasi sõnumeid meie kallitelt, kes on juba teispoolsuses. Nendest üks olen ka mina.
Eile siis üllataval kombel astus esile minu vanaisa aga mitte minu läbi vaid minu nö andeõe läbi ja jättis mulle teate. Oma armastatud inimestest kuulda on alati tore ja kinnitab, et nad ikka on meiega ja kuulevad, näevad kõike millega me iga päev silmitsi seisame.

Kummaline on see, et meist ükski (kanaldajatest) ei suuda ise edukalt oma lähedasi kanaldada. Ja see tuleneb kindlasti sellest, et kui näiteks mina neid näen, siis ma näen ainult positiivseid hetki - seda kuidas me mängime koertega, kes ka teispoolsuses. Ma ei keskendugi sellele, et kas ta tahab mulle midagi öelda ja ma ei tee seda juba sellepärast, et ma ei oska arvatagi, et tal on mulle midagi edasi öelda. Tavaliselt hinged ei kipu ise ütlema, kui ei küsita.

Niisiis tuli ta mulle sõnumit edasi andma kellegi teise läbi. Panen siia ka selle sõnumi.

Veidi huumorit:
Kohtuvad kaks selgeltnägijat.
Üks teisele: "Sul läheb hästi. Kuidas minul läheb?"

Viies energia lugemine

Neid muudkui aga koguneb ja koguneb - üritan päevas vähemalt korra kellelegi nö ennustada. Seekord valisin sellise enese turvatsooni välise inimese - pildile vaadates näen juba ära kui on midagi inimese elus natuke nihu. Konkreetse inimese puhul tundsin masendust ja depressiooni ja mulle ei meeldi eriti selliseid süngemaid lugeda, sest ma hakkan ise ka ennast pärast kehvasti tundma. Mulle meeldib positiivseid lugeda. Võib-olla sellepärast ma polegi väga palju negatiivset kellelegi rääkida saanud - kõik ennustused on nii positiivsed. Aga minu meelest see ongi hea, sest kuidas muidu inimene peaks oma eluga edasi saama minna. Ma usun et positiivne sisendus on kasulikum kui mina mingi depressiooniga täppi paneksin. Inimesel tuleb kurb meel, et kõik kehvasti on. Mulle meeldib inimestele näidata nende potentsiaali. Ehk siis ma näen neid vaimusilmas nende parimas valguses ja räägin sellest neile, see annab just seda positiivset laengut. Kui nüüd loete selles postituses esitatud lugemist, siis saate isegi aru, kuidas ma neid tõstan. Ta läheb midagi uut õppima mingi aeg ja kui ta on depressioonis, siis ta ei ole sellele avatud. Kui ma aga ütlen, et selliselt ma näen sinu tulevikku, siis ma usun, et ta mõtleb selle peale mida ma talle ütlesin ja läheb selle õppimisega kaasa. Ja nii ma ka ta tulevikku näen. Meie kõigi tulevik on meie endi kätes - ükski ennustaja öeldud sõnad, ei tähenda, et selline sinu tulevik hakkabki olema. Ma näen seda millele tal on potentsiaali. Ma loodan, et tema elu läheb parimas rütmis edasi.

Siit siis tänase postituse "ennustamine":

"

Dear Sarah Kyle Hayley! I got straight away that You are a quiet person. You dont talk much and when You do You have calm and quiet voice.

Also, You like being around calm people. Noisy and loud places give You a bit anxiety and You wander why, but You are an empath and that is normal with empaths. Although You are a quiet person, i see You like humour and keep Yourself entertained. You enjoy a night in with Your family, having a TV night with great shows.
I see You being quite secluded from social life – Maybe You once had a more active social life, but now for a few years You barely have any friends. You might feel lonely at times because of this. Don’t be sad though. I see You will be more appreciative towards Yourself and make time for Yourself in near future. You’ll have new people in Your life. I see You might go and study something or have some frequent place You go where You need to interact with people more. You are a lovely person and make friends soon enough. I feel as if You would know what type of people would be great companions for You. You probably wouldn’t want to interact with self-obsessed people. I see You more with artsy type of people who appreciate the beauty in everything. Im not sure will it be some kind of crafts or arts activity that You go studying or place that You will have more people around You. But that’s what i feel – arts, crafts, clay.
I see You at times struggling with life, but then i see You in the future being more confident and working at a place where people respect You. I feel like You will be teaching something. IT feels as if You have some kind of talent that You will be teaching to others – it might be drawing or some other crafts or maybe You are a great business-woman and teaching in the university. Not clear at the moment. Your life will be well balanced. Your relationships at home will be well balanced aswell.
I see a strong, confident woman in You future. I got a feeling that You might not know what Your talent might be. Don’t worry, all talents are discovered some time. I am sure You will too. Just look inside Yourself and try to see what You really enjoy doing or what activities interest You.
I feel as if soon You’ll have a great change in Your personal life. Here i mean that You will have many new beginnings. That doesn’t mean that You will lose something in return. Maybe You will get a great job offer or go to school or something of that sorts and it opens up many many new pathways for You. In a few years You will not recognise  Your current life anymore. I see great things happening for You. You just got an invitation from Your future :)"

Tagasiside:
" Thankyou an your correct woth it all i like doing singing an yeah at times i feel lonly and upset and other days im perfect i hate being in loud places and i go to town but most of time i stay in the house and go out at times i hope things cone into place and im after a little baby as well xxx

Thankyou nd you was spot on i loved it thankyou for doing the readin on me xxx "

See oli kohene vastus ehk esimene reaktsioon, hiljem kirjutas ta veel eraldi tagasiside kausta sedasi:

"Thankyou for my reading it was spot on completely i loved it your r gifted xxxlove&light beautiful ♡♡"

Neljas energia lugemine ehk ennustamine

Mulle millegi pärast ei meeldi term "ennustama". Ma ütleksin selle kohta lihtsalt energia lugemine/tunnetamine, sest nii see on.
Lugesin neljandat korda inimesele, keda ma ei tea ja panen siia ka mälestuseks endalegi selle neljanda lugemise.

"Hi dear Danielle! I see You are very joyful, positive and loving person.
You laugh a lot, it’s easy to get You laughing. You can’t stay mad for long.
You are very down to earth. I see You around Your house barefoot. You have a big garden or yard because I can see You looking for Your kid often – he tends to go off and do his own thing. Not very far from home thankfully I see You cooking – so You either love to cook or You feel like You do it too often.
You are someone who thinks a lot – about life about spirituality, about beautiful things like stars. You are quite sensitive. You get information from the stars, meaning You are also quite intuitive and while You think on Your own, You find answers to things. This is connection to the universe. You just know things and You can’t explain it where from You learn them.
You are also very protective of Your home and family. You set boundaries for Yourself and loved ones… kind of rules, that should be for protection and order. This trait is great for You since I see You having more children, I think there are 4 boys atleast. Could be more boys or girls. But I see very similar looking (different aged) boys running around. So it’s great that You have a loud voice to make things work around Your house and with chidren. You are a great mother- You’re very balanced – You play games and entertain, but also are organized to take care of stuff and have boundaries set. Loving and wise.
You have joy in everything. You laugh and like to move as if dancing. You have an inner peace that let’s You have fun every day and find joy in every moment. I hear You laugh out loud often. Infectious laugh. Those close to You feel like on a break from life when they spend time with You. You help them get to that place where they can relax and enjoy the moment. You help them see positive things in everyday situations. You take life with ease. You have a wonderful character. Makes me even happier to read You :D"

Tagasiside:"oh my thank you so very very much!! this is the most accurate reading i have ever recieved! from the bottom of my heart i thank you! (heart emoticon)
very spot on!"

Kummitused!

Olen hiljuti millegipärast juhtunud kokku inimestega, kes imestavad ja juurdlevad kummituste olemas olu üle.
Ma ei ole hakanud midagi selle teema kohta küll seletama, aga mõtlesin, et kirjutan blogisse mõne sõna oma arvamuse ja senise õpitu nende kohta.. lihtsalt juhuks, kui kedagi peaks huvitama.
Eks meil kõigil on olnud oma kokkupuuted ja kogemused - mina siis kirjutan enda kogemustest.

Olen neist huvitatud olnud lapsest saati. Isegi kokkupuuteid on olnud, kuid ma teadsin alati, et tegu ei ole millegi sellisega, millega võiks nalja teha ja näiteks "kummitusi välja kutsuda". Isegi kui midagi sellist sõprusringis ette võtta üritati, siis oma meeltes ma blokeerisin manifesteerivad mõtted ja manifesteerisin selle rohkem lapse mänguks, et midagi ei juhtuks.
Ehk oskasin olla ettevaatlik oma kokkupuudete tõttu.

Ühel perioodil oma elust elasin majas kus elas peale meie - elavate, ka endine elanik, kes arvatavasti ei saanud aru, et oli vahepeal surnud ja elas edasi seal koos meiega. See kogemus ehk õpetas mind just kummitustest paremini aru saama. Konkreetne tegelane ei olnud pahatahtlik, kuid ta oli segaduses. Tihti ta koperdas öösiti pööningul, sest seal oli veel palju tema asju maha jäänud. Ühel hetkel tajusin, et minu und valvatakse magamistoa ukse peal. Ust ennast ees ei olnud, kuid seal siis seisis selle asemel too memm, kes ei saanud päris täpselt aru mis toimub, aga oli otsustanud valvata lapse und. Teadmata, et see oli lapse jaoks ehk vähe hirmuski. Aja peale ma harjusin sellega ja ma keerasin lihtsalt selja ja magasin. Pikka aega ma mõtlesin siiski, et tegemist on kõige jubedama tegelasega, kes vaimumaailmas olemas on, ehk poltergeistiga või millegi muu taolisega.
Mida aeg edasi, seda paremini ma mõistsin teda ja hetkel on kahju, et mul ei olnud piisavalt teadmisi toda memme aidata.

Loomulikult on olemas ka negatiivseid vaimolendeid, kes meile halbu mõtteid pähe panevad ja kes inimesest metslase teevad oma mõjutustega. Kuid, mida paljud ei tea on see, et sellised kurjad vaimolendid on tekkinud elusate inimeste mõtetest. Jaa nad on päriselt olemas, nad on eraldunud meie halbadest ja hirmurohketest mõtetest, kuid nad ei ole siiski minu jaoks kummitused.
Kummitus on minu jaoks kellegi maale maha jäänud hing või osake sellest. Osake sellest tähendab vahel näiteks ka seda, et kui inimene on surnud ja oma nii-öelda hinge-eluga edasi liikunud, siis temast on maha jäänud killud, mis jäävad kordama tema harjumusi.
Praktikas näeks see välja sedasi... Inimene, kes elab oma rutiinset elu, teeb päevas võib-olla 10 korda sama liigutust - näiteks avab teatud uksi või vahetab telekal kanalit teatud kanalite vahel. Siis oma kehast lahkudes jäävad tema energiast maha fragmendid ja need fragmendid hakkavad kordama algul ehk tihedamini ja hiljem harvemini, seda rutiinset elu. Ehk hakkavad uksed kinni või lahti käima või telekal teatud kanalid vahetuma.
Selline nähtus on iseenesest täiesti ohutu ja kui sellele mitte tähelepanu pöörata, siis lõppevad mingi aja jooksul nähtused.
Kui aga nüüd elava inimese hirm sinna taha lükata, siis võib asi millekski ohtlikumaks kasvada - näiteks poltergeistiks.

Räägin pikemalt sellest, kuidas ennast selliste juhtumite eest kaitsta postituse lõpus, kuid ennem tahaksin lahti seletada, et miks inimestest jäävad maha hinge fragmendid, mis tegelikult ei olegi tervik hing.
Selline nähtus ei ole üldse nii haruldane.
Tänapäeval on palju inimesi, kellel on suur ja võimas energia, kuid nad seda ise ei tea. Näiteks nad suudavad oma tujude ja energiatega mõjutada ka teiste tujusid ja energiaid enda ümber. Nad võivad seda teha isegi tahtmatult ja kui mõni neist teadlik isegi oleks oma mõjutustest, siis oleks ta ehk kurb ja ei teaks kuidas ennast aidata. Siinkohal aga peaksime laskuma täiesti teise teemasse ja hakkama lahkama inimese hingeelu ja seda kuidas tema hing areneb. Kuid kokkuvõtvalt võin öelda, et meist paljud ei ela vastavalt oma võimetele - nende enesehinnang on näiteks madal või nad kardavad elada täiel rinnal, kardavad ehk muutusi ja sellega kaasnevaid ettevõtmisi. Neis on potensiaali, kuid nad otsustavad pugeda peitu kuskile nurka ja seal omaette nokitseda. Nii nad seal oma rutiinses argielus nokitsevad ja nende võimas energia, mis oleks võimeline paljuks paljuks enamaks, on ebastabiilne. Surres see üleliigne energia killustub. Kui hing edasi liigub vaimumaailma, siis jätab ta endast enda teatmata maha selle üleliigse energia, mis tal jäi maa peal kasutamata. Ja see energia võibki muunduda selleks ukse kinni-lahti tegemiseks, kuni see lihtsalt ära kulub.
Kui ma seda energiat ette kujutan, siis näen ma sellist kirgastes toonides punase, kollase ja ehk mingi tumedama värvi segu ja ebastabiilset virvendust. Silmaga seda näha ei ole. Kui sinna majja kolib elama nüüd järgmine elanik, siis see vana energia on ka veel seal sees ja on seal senikaua kuni ta ära hääbub või kuni sellele puhastus tehakse. Neutraliseeritakse selle värvid ja ebastabiilsus.

Nüüd jõuamegi selle juurde, kuidas ennast kaitsta potensiaalse hirmu kasvu-allika eest.
Kõigepealt blokeerida ise enda hirm. Kujutada, ette seda mis hirmu tekitab milleskis palju hapramas ja võimetumas olekus, sest kui sa ise seda kardad, siis annad sa sellega ligipääsu hirmu-energiatele, energia-vampiiridele ja kes teab millele veel ja see hirmu-allikas võib lihtsalt muunduda millekski, millest sul on veel raskem võitu saada.
Minu enda taktika on mõttes valge, ereda valgusega puhastamine. Kes inglitest midagi kuulnud või lugenud, siis Peaingel Miikael on alati valmis tulema oma võimsa saumaga su kodus vastu maad põrutama ja oma vibratsioonidega kõigest vanast energiast seda puhastama. Selleks peab teda aga ise kohale kutsuma, sest hea ei tungi kohtadesse kuhu teda kutsutud ei ole. Halb on ebaviisakas ja võib ka linnast turult tulles sinuga koju kaasa tulla. Sellepärast on hea lihtsalt aeg-ajalt oma kodu valge, hea ja kirka energiaga oma kodu puhastada. Peale seda tunned isegi suuremat rahulolu.
Vahel ei aita ühest korrast puhastamisest. See oleneb enda kogemusest ja mida rohkem seda puhastamist harjutada, seda enesekindlamaks ja võimsamaks muutub ka sinu enda energia ja seda efektiivsemalt see puhastab.
Paljud kasutavad ka salveid. Lihtsalt seletades on see siis mingi puhastava toimega taime lehed, mis on kokku rullitud ja neid siis põletades tuleb sealt sellist valget suitsu. Sellega käidakse läbi kodu kõik nurgad ja pimedad kohad ja vehitakse sellega. See sobib paremini neile, kellel on vaja oma reaalse silmaga näha seda puhastus-protsessi. Ka see aitab, kuid ise eelistan kõike teha vaimsel tasemel.

Vabandust ebakorrektse teksti koostuse eest - pole nii ammu kirjutanud, kuid soovisin oma mõtted kirja saada ja peatselt on oodata minu poolt ka uut postitust selle kohta, mida ma olen vahepeal teinud, kuidas elanud, söönud ja nii edasi.

Miks meil on vahel raske oma lapsi mõista või miks nemad ei mõista meid?

Oleme kõik näinud milline võib olla hea ema või isa ja milline paha.
Armastusest oma laste vastu me leiame endid tihti analüüsimas ja muretsemas suhete pärast oma lastega. Vahel tunneme, et me ei mõista oma lapsi ja nemad ei mõista meid - me ei leia ühist keelt. Muretseme juba tuleviku pärast, et kuhu sellised suhted küll meid viia võivad.

Tegin just sellel teemal mõni aeg tagasi kanaldamise ja küsisin miks minu laps on minust nii erinev ja vahel justkui tundub et närv katkeb, sest ma ei mõista miks tema ei mõista teatud asju, mis minule loomulikud tunduvad ja vastupidi, et miks mina ei mõista asju mis temale just tunduvad iseenesestmõistetavatena.

Vastuseks sain, et ta on sündinud teistsuguse missiooniga kui mina. Tal ei olegi vaja olla selline nagu mina olen, sest tema ülesanne ei ole minu moodi asju teha.
Me olime oma lastest väiksena väga palju erinevad ja seda põhjusega - maailm on suures arenguetapis ja kõik juhtub päris kiiresti. Üks põlvkond haldab suure osa õppetundidest, mis suures laastus on omamoodi kaasa aidanud ka maailma arengule - ühiskonnaarengule. Meie järglased valmistavad endid ette just teistsugusteks muutusteks. Me hakkame mõistma neid siis, kui nad on kasvanud iseseisvaks ja elavad oma elu vastavalt maailma vajadusele. Siis me näeme seda miks nad olid meist nii erinevad juba väikse lapsena.
Saanud täiskasvanuteks oleme me rajanud teed oma järglastele - oleme muutnud ühiskonda tolerantsemaks ja oleme teinud vajalike muudatusi kõigi hüvanguks - ükski hea asi ei juhtu üle öö. Me peame veel palju vaeva nägema.
Tagasi siis meie laste lapsepõlve minnes peame tõdema, et nad on just sellised nagu nad on, sest neil on vaja täiskasvanuna olla just see inimene kes sellest väikesest lapsest kasvab. Tuleviku ühiskond ja maailm vajab just selliseid inimesi. Selleks ajaks oleme meie juba maha rahunenud oma maailmaparandamistega ja anname teed meie järglastele, kes meid kui loorberitel edasi kannavad oma tarkuste ja teadmistega. Nad rajavad teed oma järglastele ja meil on suur au seda pealt näha.
Me peame mõistma, et meie oleme energeetiliste ajastute ülemineku ajal sündinud ja nemad on sündinud uue energiajajärgu ajal - seega meile on sündides kaasa antud täiesti erinevad tööriistad - energiad. Nad on elanud ka samal energiaajajärgul kui seda meie teeme, nad on andnud oma eelmiste eludega oma panuse, teinud vajalike muutusi ja nüüd on nende aeg jätkata uute energiatega. Nad on puhastatud vanast energiast, et uutele energiatele puhta ja tugevana vastu astuda, nendega tegeleda. Kõik meie teadmised on ka meie lastesse kodeeritud, kuigi nad seda välja ei näita. Siit tulenevad ka meie põrkumised, sest nemad on võtnud vastu uue energia, vana jätnud selja taha ja siis tuleme meie kes ikka kanname seda vanat energiat ja nõuame neilt midagi, mis nende jaoks nüüd ebaloogiline tundub, sest neil on olnud vastavad õppetunnid ja neil on ka tööriistad uutest energiatest, mis aitavad neil ühe silmapilguga mõista ja ehk saada kiiremalt ja tõhusamaid vastuseid küsimustele, mida meie ikka veel õpime.
Energia mida meie endas kanname on nüüdseks juba aegunud - me nägime vaeva - me tegime mida suutsime. Nüüd on aeg vaadata oma laste silmadesse ja küsida neilt, mida nad meie maailmale toovad. Mis on see suur õpetus, mida nad ka meile õpetama ühel päeval hakkavad. Me oleme sünnitanud jumalaid tänapäeva maailma ja me näeme nende potensiaali kusagil tulevikus. Me hakkame õppima neilt uusi elu seadusi.

Kuidas me võiksime oma lapsi aidata?, sest me ju näeme, et neil on kohati raske, kuna me ei suuda neid mõista - või õigemini nõuame, et nad teeksid asju nii nagu meie seda teinud oleme - nad vaikivad, paluvad andestust ja mõtlevad oma peas, et ma ju tean seda kõike, emme, aga see ei toimi enam..
Astugem hetk argipäevast eemale ja vaadakem oma laste tegemisi justkui võõra pilgu läbi.
Jäägem iseendaks. Olgem argielus positiivsemad ja lastega kannatlikumad. Nad küsivad ja uurivad palju selliseid asju, mis meid ahhetama panevad, et miks tal seda vaja teada on, kuid usu mind - on.
Meie kallid lapsed teavad, et meis on sees see sama kärsitus, mis neiski on olnud eelmiste elude jooksul, mis nüüdseks maha on pestud ja millest on jäänud maha tema hinge tunnistus, et ta on selle koolituse läbinud.
Nad mõistavad meid, kuigi võib tunduda, et nad ei saa sellest aru ja protestivad. Protest tuleb sellest et nad on lapsed - kõik emotsioonid tulevad kuidagimoodi neist välja ja parem ongi. Las nad protestivad. Meie kohustus oleks võtta pöördeid maha ja imetleda neid kõrvalt.

Nad hakkavad meile ühel päeval teejuhiks ja neid järgides ootab meid muretus, rahu ja õndsus.

Unenägu 15.03

See unenägu on üks selgeima sõnumiga unenägusid, mida ma näinud olen.

Olin unenäos mina ise. Tegevus oli enamasti kuskil hoones, mis oli justkui sümmeetriliselt täiuslikus tasakaalus ja alati kui ma kuskil ruumis olin siis oli minu ümber alati nagu udu või sudu. Millegipärast ruumides ei olnud ühtegi mööbli eset ja seisti alati ruumi keskel, nagu see oleks olnud tuum ja ruumide ääres seismine tundud olevat mõtetu, sest ruumil ei olnud tähtsust.
See unenägu oli selles mõttes teistest erinev, et ma ei tundnud et ruumil ja ajal on tähtsust.
Asja juurde edasi minnes - mul oli tunne nagu mind oleks sinna "tõmmatud" või röövitud (vägivalda ei olnud, pigem vastupidi, aga tundsin nagu minu koht ei ole seal, nendega). Inimesed või tegelased, kes minuga seal tegelesid olid inimese välimusega (käitumiselt rahulikud, vaoshoitud ja vähese jutuga), kuid ma eelistasin neid kutsuda tulnukateks, kuigi ma teadsin, et nad just tulnukad ka ei ole. Aga mulle oli jäänud mulje nagu nad ei paljune inimese kombel, vaid "saadavad" hingi läbi inimkehade sündima.
Ja minu otstarve nende jaoks oligi neile hinge sünnitamine. Mulle öeldi, et minu keha ja vaim on täpselt õiges tasakaalus, et neile äärmiselt tähtis hing läbi minu ellu saata.
See oli üks aspekt unenäost ja teine oli see, et minu elukaaslane üritas mind sealt nende juurest järjepidevalt ära päästa. Mitmeid kordi ta viis mu sealt minema. Viimane kord, kui ta mu sealt päästis, olin ma ise õnnelik ja rahul. Ma teadsin, et see oli viimane kord ja ma noppisin enne oma elukaaslase käte vahele jooksmist selle "ehitise kõrvalt" potis kasvava tomatitaime. See oli selline sort tomateid, mille viljaliha on palju väiksem ja värvuselt, mitte punane vaid tumepunane, peaaegu pruun. Ja ma andsin selle potilille oma elukaaslasele.
Sellega unenägu lõppes. Minu jaoks on see haruldane, et unenägu on nähtud algusest lõpuni nagu film. Veel enne ärkamist oli mul tunne, et minu läheduses on alati väike pallike hinge, mis ootab ideaalset hetke, et pääseda läbi minu sündima.
Tomatitaimest ma aru ei saanud ja kuna unenägu tundus nii eriline või teistlaadi utoopiline, siis rääkisin ka oma elukaaslasele sellest ja avastasin, et tomatitaim, kui sümbol ei olnud mulle, vaid talle. Ta teadis täpselt mida tomat sümboliseerib ja tema sõnad olid sellised: "See tähendab väikest südant ja öeldakse, et inimese hing on inimese südames."

Sama päev nägin meie magamistoas orbi ja kuna ma tegelikult näen neid päris tihti, siis mõtlesin unenäo peale, et äkki see ei olnudki niivõrd unenägu, kui sõnum.

EDIT: 4 aastat hiljem - umbes aasta peale selle unenäo nägemist ma rasestusin.

Mast maas...

Pole üle pika aja siia midagi kirjutanud. Ja seda sellepärast, et olen viimasel ajal ennast kehvasti tundnud, võib öelda, et isegi leinanud.
Leina seisundis on inimesel raske "näha" ja "kuulda". Ja enne seda olin tegemas elumuutvaid plaane.
Vähemalt sain teada, mis oli see spiraal, mis langes minu kõrvale diivanile. Kirjutasin sellest ühes postituses. Sel ajal ei teadnud ma mis see olla võiks, aga olin lummatud.
Nimelt jäin ma vahepeal rasedaks, kuid see ei kestnud väga kaua. Just siis, kui hakkasin tulevikuplaane tegema juhtus see, mis võib-olla pidigi juhtuma - rasedus katkes.

Minu uskumustega peaks olema kerge seda olukorda analüüsida, aga kui see juhtub minu endaga, siis ei suuda ma sellele seletust leida vaid süüdistan iseennast. Mida ma võisin valesti teha? Kas ma sõin või tegin midagi? Kui esimesed ohumärgid tekkisid, kas ma siis ei puhkanud piisavalt?

Öeldakse, et laps ei tunne ennast teretulnuna või, et ta ei tunne et vanemad selleks valmis oleks. Aga tavaliselt sellistes olukordades vanemad ei ole kunagi valmis, see tuleb aja jooksul. Noored, kes lapseootele ootamatult jäävad, nemadki ei ole selleks valmis.

Ja mõelda, et mõni aeg, enne minu rasedust, ma kutsusin teda läbi enda sündima, kuid kui tal on aega oodata sündimisega, et ta siis seda hiljem teeks, et saaksin enda vaimsusega tegeleda. Kui rumal minust.
Sellepärast ma ei saagi aru, miks ta juba poolel teel, ümber mõtles.

Olin muidugi väga traumeeritud kogu loost ja nüüd ei julge enam rasestuda.

See selleks, sain loo oma südamelt ja olen võtnud nõuks uuesti vaimsusele pühenduda.
Nägingi eile öösel unes laeval viibimist ja sealsete mugavuste nautimist. Paistis olevat väiksem alus, millel olid kõik mugavused ja ülimalt kaunis sisustus. See oli nagu kuskilt kolmekümnendate Ameerika filmist.
Selline unenägu pidavat tähendama edu ja "sõitu lepase reega".

Eks see näha ole.

EDIT 23.04.2016: Märkuseks lisan, et hiljem ma olen kirjutanud postituse teejuhtide ja raseduste teemadel. Praeguse postituse kirjutades ei olnud ma veel täielikult teadlik nende seosest. Eelpool olevas postituses on ka minu uus edit, kus ma väidan selle spiraali olevat teejuhiks.

19.12.2012 Unenägu

Nägin unes oma pool-õde.
Me ei ole kunagi olnud lähedased. Olen oma elu jooksul teda oma silmaga näinud kokku võib-olla 10 korda.

Siiski on ta mulle armas ja me oleme isegi kuidagi sarnased - nii välimuselt, kui loomuselt.

Nimelt nägin unes et me käisime pubides ja pidutsesime. Tassisime kaasas mingisuguseid shoppingu kotikesi, milles olid kingitused. Aga see võib seotud olla eesolevate jõulupühadega. Enne kui unenägu läbi sai, olime minemas minu poole - siis minu ühte lapsepõlve kodusse, kus ma juba kümme aastat elanud ei ole. Teel sinna oli ööst saanud päev ja tundmatust suurlinnast Eesti väike armas linnake. Tee peal oli palju purjakil inimesi ja nad paistsid meid järgnevat, kui zombid. Ja millegipärast tuli mul ühe "zombiga" juttu kahest uppunust. Ta oli meid hoiatamas, et mere ääres oli kaks inimest ära uppunud. Kuid mina teadsin öelda, et need inimesed oli lähedal asuva pubi ees väiksesse purskkaevu ära uppunud. Sel ajal pool-õde hakkas segadusse sattuma, ta ei saanud aru kus ta oli ja kellega ta oli. Umbes sel ajal ärkasin ka üles.

Ma kirjutasin unenäo üles, aga ma ei pidanud jällegi seda unenägu tähtsaks.
Hiljem sel päeval sain teada, et pool-õel on sünnipäev ja ma sain talle palju õnne soovida läbi interneti.
Võibolla lisadetailidel ei olegi nii palju tähtsust, kui sellel, et ma teda unes nägin. Ehk oligi tema kõige olulisem detail selles unenäos.

Minust senini...

Olen noor kahekümnendates naine.
Minu missioon on aidata teisi spirituaalse maailma avastamisel.
Soovin avardada inimeste, nagu mina, akna hingemaailma, millest me kõik südames teadlikud oleme, kuid vähesed seda aksepteerida suudavad.

Alustagem algusest.
Sündisin perre, kus õppetundide saamine oli aktiivne protsess. Ema oli noor ja isa oli liiga uhke et taltsutada metsikut hobust. Ehk selline sõnastus on hea.
See oli nende õppetund ja ma ei ole kunagi neid selle pärast hukka mõistnud.

Mäletan, kui olin viie aastane ja vaatasin aknast tähist taevast. Ma olin lummatud tähtedest. Nad tundusid nii ilusad ja kuidagi südamelähedased. Vaatasin vahel mõnda konkreetset tähte ja kujutasin ette, et ta kaitseb mind ja valvab minu üle. Tähed olid minu uks. Ma ei saanud aru kuidas näiteks minu vanaema uskus jumalasse ja neitsi maarjatesse ja sellistesse olevustesse. Ma pidasin jamalat millekski muuks, millekski suuremaks ja palju tähendusrikkamaks. Ma teadsin, et seal on rohkem. Seal oli tähine teavas.

Üles kasvades tundsin end vahel päris üksildaselt, koolis oli raske ja isegi sõpradega oli raskusi. Lapsed on vahel õelad. Aga olen nüüd siin.

Väiksena olin alati vaimustatud nõia-maailmast, sellest nõiduslikust maagiast. Sel ajal ei teadnud ma veel, et on nii palju enamat, kui nõia teod. Otsisin informatsiooni mitmest erinevast kohast, kõigest kuhu sain oma näpud taha - astroloogia, kaardid, sümbolid ja vahel isegi filmist kellegi välja mõeldud rituaalid ja muud sellised müstilised tegevused ja olevused. Koostasin ise endale "Nõiduse raamatu". Kirjutasin sinna sisse enamus asjadest, mida teada sain. Leidsin kuskilt isegi eelmiste elude väljaarvutamise tabeli ja kirjutasin selle sinna ümber. Kirjutasin sinna ka õpetused, kuidas kummitustega ühendust saada, kuid ise ei harrastanud seda. Ma uskusin kummitustesse, aga see tundus liialt tõsine, et sellega "mängida" ja ma ei tegelenud kummitustega, kuigi olin neist huvitatud. Olin vaimustatud kummituslugudest ja uskusin neid mingil tasandil. Liialdustest ei teinud ma tavaliselt välja. See oli minu maailm sel ajal.

Olin lummatud oma vanaemast, kes alati tegeles millegi müstilisega, kuid kunagi ei rääkinud sellest. Eks ta arvas, et ma ei pane selliseid asju tähele. Et ma ei märka, aga ma märkasin kõike. Ta kasutas talismane, tal olid sümboolsed pildid seinas, laual ja kujukesed kapi äärtel, segas endale ise ravimeid kokku ja alati kui kellelgil oli millegi üle kurta, andis vanaema alati näpunäited või soovitusi, retsepte ravimite kokku segamiseks. Minu arust see on ehtne nõid, kuigi ta ise eitas seda. Kui ma midagi küsisin ta käest nende asjade kohta, siis ta vastas, aga väga napisõnaliset. Pean nüüd, tagasi vaadates seda hirmuks, et teda selliste asjade eest hukka mõistetakse. On ju minevikus nõidu tuleriidal põletatud. Mõistan tema suhtumist. Ta on ja oli minu jaoks eeskuju, kuigi ma ei mõistnud kunagi, et miks asjad peab nii keerulisteks ajama, et välja mõelda või läbi viia rituaale. Minu arvates see ei oleks pidanud olema nii keeruline ja senini arvan seda. Aga see on vaid tänu sellele, et me oleme pärimuselt kaks väga erineva taustaga hinge.

Minu spirituaalne rännaks algas, võib öelda, et mingi aeg peale teismeiga. See aeg oli liiga tegus ja ei olnud aega mõelda spirituaalsusele. Minu spirituaalsus piirdus vabaduse ja elu nautimisega. Kõik muutus, kui minu vanaisa suri. Alateadvuses teadsin, et ta tegelikult ei surnud, aga ei teadnud enamat. Olime vanaisaga väga lähedased, kuid kui minu teismeiga hakkas, siis polnud meil enam samad suhted ja ma tundsin meeletult süüdi ennast. Sain tema surmast kuidagi kergelt üle, kirjutasin talle kirju asjadest, mida soovisin talle öelda, kuid aeg sai otsa. Tundsin, et ta oli minu lähedal ja sai teadlikuks neist asjadest, mida öelda tahtsin. Tundsin rahu.

Mõne aja pärast peale vanaisa surma sattusin ma raamatute peale, mis avardasid minu maailma veelgi ja ma olin üllatunud, et keegi oli olemas, kuskil kaugel, kes kirjutas raamatud minule nii loogiliselt ja ma olin väga tänulik. Õppisin eelmiste elude kohta ja eludevahelise elu kohta samuti. Usun seda 100%. Sain teadlikuks, et meil kõigil on oma eluülesanded ja õppetunnid. Tänu sellele hakkasin mõistma, miks inimesed on nii erinevad ja miks igalühel on oma raskused elus. Miks ühel on ühed teadmised ja teisel teised. Nad on maa peal kõik erinevad tänu oma eluülesannetele. Mõistsin, et oleme kõik üks.. pärineme ühest allikast. Jumal ongi see suur ja võimas allikas, mille osad oleme meie kõik - hinged. Siiani lahdertatakse hinge tasandite ja pärinemiste järgi, kuid tegelikult sellel kõigel ei ole tähtsust sest oleme kõik üks ja sama allikas.
Kui solvame kaaslast, siis tegelikult teeme sellega halba iseendale, sest tema võibolla oskab ennast solvangute eest kaitsta aga meile jääb kellelegi teisele haiget tegemine hinge. Me võime leida ennast hiljem mitmeid kordi teistelt andeks palumas. Olen seda ise omal nahal õppinud.
Solvamine ja kritiseerimine on tegelikult hirm. Hirm millegi ees mida me ei tea. Skeptikute elu võib põhineda hirmul, hirmul tõe ees. Hirmu tekitab meie ego, mis on meile maa peale sündides kaasa antud. (ego programmeerimine)

Ego on väga kaval ja eksitav.
Ei uskunud kunagi endal olevat seda miskit, mis mind eriliseks teeb, vaid tundsin ennast pigem erakuna. Ka nõiamaailma vastu huvi tundes, ei usaldanud ma kunagi teadvustada, et suudan olla näiteks kunagi selgeltnägija, kuigi teadsin, et kõigile sünnib see võima kaasa. Osad oskavad seda kasutada elu lõpuni, kuid teistel nõrgestub võime lapseeas. Ei pidanud ennast piisavalt heaks, aga see oli minu ego mis rääkis, süstis hirmu, et ma jumal eest ei areneks. See ego põhimõte ongi, et me saaksime areneda ja et meil on võimalus saada oma eluõppetunde, kui raputame hirmud ja astume sirgel ja kindlal sammul läbi elu. See ongi meie eesmärk. Tulgu mis tuleb, me oleme selleks valmis.

Oma avastamise teekonnal leidsin ma ennast ka mediteerimas, kuid alles hiljuti avastasin, et mediteerimine on mitte mõtlemine, kuid mina tegin pigem rännakuid. Ei tea, kas see oli päriselt, kuid rändasin oma vaimusilmas mööda maid ja käisin isegi mõned korrad hingemaailmas. Minu jaoks on selline kujutlemine kuidagi väga kerge. Suudan ette kujutada igasuguseid värve ja valgusekiiri. Seega, arvan, et ma ei mediteerinud. Sel ajal umbes sattusin lugema ka raamatuid inglitest.

Esimest korda, kui lugesin raamatut inglitest tundsin enda ümber füüsiliselt energia muutust. Mind valdas meeletult hea ja soe tunne. Tundus nagu oleks ingel laskunud minu tasandile ja mind oma tiibadesse mähkinud. Süda põles sooja leegina ja isegi pisarad voolasid, sest tundsin ennast kaitstud ja turvaliselt esimest korda elus. Tundsin tõde. Midagi taolist tabas mind ka siis kui lugesin reinkarnatsiooni raamatuid, tundsin ära oma tõe ja see oli nii määrav minujaoks.

Väheke aega peale seda lasin ma teha aurafoto. Pilt oli minu ülakehast ja domineerivaks värviks oli sinine. Pidavat tähendama rahu. Sel hetkel olingi meeletult rahul kõigega. Pildil oli ka väheke lillat ja valget selle läheduses ja ümber. Minu pea kohal olid aura piiris lohukesed ja naine, kes pildi võttis ütles, et see pidi olema ühendus universumiga. Ei ole ise suur spetsialist ja ei oska kommenteerida. Lisas ka seda, et paremal pool oli mingi lohuke, mis pidavat tähendama, et minu elus on keegi naisterahvas, kes avaldab mulle suurt mõju. Kuna minu ema elas sel hetkel minust 3000km kaugusel ja suhtlesime harva, siis oletasin, et see on minu tolle aegne ülemus, kes oli väga konkreetne ja materiaalne. Noore naisena üritasin kõik tööl teha meelejärgi ja kannatasin ka tänu sellele perfektsusele, mis minult nõuti, pidevalt stressi all. Mõni aeg hiljem alles sain aru, et see ei ole oluline ja ma pean keskenduma enese rahulolule. Temaga koos töötades leidsin ennast alahindamas ja alaväärtustamas. Kuid see ei ole õige, ärge seda järele proovige.

"Sa oled väärt sama palju, kui inimene sinu kõrval ja kõik inimesed maailmas kokku. Sa väärid külluslikku elu. Kõik on kinni Sinu peas. Kellelgil ei ole õigus vaadata teisi ülevalt alla ja kellelgil ei ole õigus kohut mõista kellegi teise elu üle. Me oleme kõik pärit ühest allikast."

Aastate jooksul olen taasavastanud looduse, selle ilu ja selle tegeliku jõu. Maailm on lõputu ja loomulikult universum on lõputu. Meie hing on lõputu. Ainus asi mis kõige uskumises meid tagasi hoiab, on meie aju. Meie aju on materiaalne ja sellel on piirid, kuid meie hingel ei ole piire. Asi on vaid selles, palju  meie aju lubab meil informatsioonist vastu võtta. Peaksime üritama rohkem mõtlema oma hingega. See on meie tõeline olemus - puhas ja armastav. Valgus.

Alles hiljuti olin sunnitud tegelema depressiooniga. Olin langenud sügavasse depressiooni. Maailm tundus nii võõras ja mul ei olnud õnnestunud leida kedagi, kes minuga minu maailmavaadet jagaks. Olen liialt tundlik ja võtan paljud asjad südamesse, mis minu poole tuleb, kuid sellel ei ole mõtet. See on negatiivne energia, mida tegelikult kellelgil vaja ei ole. Ainus tõde on valgus.
Sel ajal ei hinnanud ma ennast, oma keha. Ei olnud oma kehaga rahul. See tundus nii võõras ja ma olin vihane oma keha peale. Muutusin vägivaldseks ja panin oma keha läbi katsumustest. Ma isegi soovisin oma kehast jäädavalt väljuda. Võttis aega ennem kui mõistsin, et mulle on tehtud kingitus selle keha näol. See on mulle antud tööriistaks, mul on seda vaja. Minu aju oli võimutsenud mu keha üle ja kiusanud seda nagu koolis üks laps teist. Sain sellest aru ja tundsin meeletuid süümepiinu, et kellelegi sedasi viga olin teinud. See oli küll minu keha, aga ma ei austanud seda. Ma olin temaga tõeliselt halvasti käitunud. Tahtsin oma keha kallistada, sest sain aru kui abitu ta minu ego tõttu oli olnud. Ja ta ongi abitu, teda tuleb kaitsta, hoolt kanda. Ma õppisin uuesti oma keha armastama, ma isegi palusin andeks tema käest. Lubasin teda kuulama ja tunnetama hakata, arvestama tema vajadustega. Olen oma keha eest tänulik.

Olin mõistnud, et teiste aitamiseks pean kõigepealt enese korda saama. Ennast armastama, austama ja kaitsma. See on ääretult tähtis, et saaksid spirituaalselt areneda. Mõistsin, et olen siin, et aidata teisi enda suguseid. Aidata neil mõista, mis nendega ülemineku perioodil on toimumas ja suunama neid vajaliku informatsioonini.

On paljusid, kes praeguseks ajaks veel "ärkanud" ei ole. On toimumas palju muutusi ja üks tähtsamaid muutusi on inimeste üleminek spirituaalsusele. On tulemas ajastu, kus praeguseid materiaalsuse kuningaid enam ei saada edu. Edu saadab spirituaalselt valmisolevaid. Järgmine ajastu põhineb armastusel, spirituaalsusel ja heldusel.

Peale oma keha taasavastamist ja selle kuulama hakkamist hakkasin ma langetama oma üleliigseid kilosid. Olen terve elu võitlenud oma kehakaaluga, kuna ma ei ole kunagi sellega rahul olnud. Oli palju negatiivsust ja vahel otsisin rahuldust toidust või kui olid rasked ajad ja ma olin oma kehaga õnnetu, siis kippusin seda näljas hoidma. Kuid, kui olin avastanud ja aksepteerinud, et minu keha on minu tempel ja see on minu abivahend läbi elu minemiseks.. siis kõik muutus.
Hakkasin tunnetama oma keha ja mu keha hakkas mulle märku andma, mida ma saan süüa ja mida ma ei saa süüa. Ma ei saanud süüa enam liha, küüslauku ja sibulat - need ajasid mul kõhu valutama. Kui sõin nisuga valmistatud toite, šhokolaadi või piimast valmistatud toite, siis tekkis näole kohe akne. Osad veinid tekitavad samuti aknet, kuid on ka neid mis ei tekita. Hetkel ei ole küll väga katsetanud ja uurinud, millised need tekitavad ja millised mitte. Arvatavasti kangem alkohol, kus on ka palju suhkrut, tekitab samuti aknet, aga loodetavasti ei pea ma seda teada saama ega katsetama.
Punast kala ma veel söön, kanagi vahel, kuid enamasti üritan ka neid vältida. Valget kala ei söö ma pelgalt sellepärast, et minu ema oli aastaid tagasi seotud kalatööstusega ja fileerimisega. Vahel sai kuulda jutte ja kui ühel korral toore soolatud valge kala külmkappi panime, et see hiljem toiduks valmistada, siis saime kõik suure šhoki osaliseks, kui kala seest parasiidid soola tõttu väljapääsu olid otsima hakanud.

Muidugi algul ei saanud aru miks mul kõik need toidu tundlikused olid ja otsisin vastust enese seest ja arvasin, et olen midagi valesti mõelnud. Solvunud kellegi peale? Usun, et kõik haigused on tulnud meie endi seest, me oleme need emotsioonidena enda sisse jätnud, välja elamata ja see on haiguseks muutunud. Haigus tuleneb roiskunud energiast. Õppimata õppetunnist.
Vahel hoiame me endis tundeid ja emotsioone, üritades neid maha matta, kuid mõistmata, et võime sellega enesele füüsilist kahju teha. Miski ei juhtu niisama. Me saame haigustest märku, et midagi on meil tegutsedes viltu läinud. Kuid on ka selliseid haiguseid, mille ma oleme endale sündides määranud, sest see tekitab teatud raskusi elus, millega saame intensiivsemalt õppetunde läbi võtta.

"Olen tänulik kõige eest, mis on minu elus ette tulnud ja millega olen pidanud oma elu jooksul tegelema. Mitte miski ei ole juhuslik ja kõik teeb tugevamaks. Nüüd ma naudin elu."

Kuna mu keha on nii tundlik, siis olen mõelnud selle üle, et ma hakkan vegetaristiks. See on küll hetkel vaid mõte ja ma ei ole midagi otsustanud. Kui kellelgil on sellega seoses ideid, mõtteteri või nõuandeid, siis palun väga neid minuga ja ka teistega jagada.
Tuletan vaid meelde, et ma ei saa küüslauku ja sibulat süüa. Nagu ma igalt poolt retseptidest näinud olen, siis palju kasutatakse maitseelamuste saamiseks just neid vilju.
Mulle tegelikult maitseb küüslauk ja sibul väga. vanasti võisin võileivaga paljaid küüslaugu küüni ära süüa.

Peale toidutundlikuse, olen märganud ka valguse ja müratundlikust, aga ma ei ole nende pärast kurb.

Olen Universumile mõtte sõnanud, et saatku ta minu poole kõik informatsioon, mida mul vaja on ja mis mulle arenguks kasulik on. Olen küsinud ka konkreetsemalt raamatuid. Et ta saadaks mu teele raamatuid, mis mind õigesse suunda viivad.
Tundsin, et ma ei peaks otsima, vaid lahti laskma. See hetk kui lahutad oma kinnisidee, tuleb sinu juurde just see mida sul vaja on. Samuti otsustasin lahti lasta soovist saada selgeltnägijaks. Tundsin mingi hetk, et mul ei olegi seda vaja. Mul ei ole vaja tuleviku või teada midagi, mida mul tegelikult teada ei ole vaja. Ehk tunnetasin ma oma missiooni, et nii tundma hakkasin. Ei läinud kaua aega, kui avastasin oma tundlikused ja muud vihjed. Minu teele sattusid igasugused raamatud, millest ma sain jälle uut informatsiooni.
Üks selline raamat oli Paulo Coelho raamat "Brida".
See raamat millegipärast oli suure tähendusega, kuigi ta oli pelgalt juturaamat. Žüsee oli huvitav ja rääkis ühest noorest naisest, kes soovis tingimata selgeltnägijaks saada, või siis nõiaks. Ja kuigi ma mõistsin, et raamat on kõigest juturaamat, muinasjutt, sain ma sealt palju sellist mõttelõnga, mis minu peas hargnema hakkasid. Ma olin lausa sunnitud raamatu mõneks kuuks öökapi sahtlisse panema ja pooleli jätma, sest ma sain suure inspiratsiooni laengu edasi arenemiseks.
Hakkasin tänu sellele raamatule uurima minerale ja muretsesin endale isegi mõned kristallid ja kivid.
Hakkasin nägema tähendusrikkaid unenägusid kui kasutasin kivimeid ja igapäevaselt tundsin ennast kergemini, kui näiteks negatiivne energia lahustus kergemini ja ma õppisin ennast puhastama.
Kuigi varem pidasin ma sedagi liialt keeruliseks aetud teemat, siis nüüd pean ma seda igati asjalikuks, kuna usun energiatesse ja mineralidel on oma energia, mida saab kasutada enese ravimiseks ja abistamiseks.

Hiljem hakkasin seda raamatut edasi lugema, kui peale mõnda raamatut ja avastusi uuesti tormid rahulikumaks muutusid. Olin vahepeal palju juurde õppinud. Raamat suunas minu tähelepanu ka hingesugulaste juurde. Olin ka varem selle kohta lugenud, kui lugesin eludevaheliste elude kohta. Kuid siis hakkasin selle peale mõtlema. Olin nimelt mõni aeg enne uuesti raamatu lugema hakkamist näinud und oma hingesugulasest, sellest kelle vastu on nii suur ja tugev armastus, et eales ärkvel olles korrakski tundnudki pole. Ja nägin jälle tähendusrikast und, kuid ei mõistnud seda tõsiselt võtta. Kui aga raamatu lahti uuesti tegin ja kogu see teema hingesugulusega üles tuli, siis mõistsin, et nendel oli seos ja sain kinnituse oma unele.

Kui olin noorem, siis otsisin omasuguseid. See viis mind olukordadesse, kus mind vaadati kui imeliku ja minust eemalduti. Huvitav on ka see, et terve elu on inimesed kuidagi tagasihoidlikult minuga käitunud. Kuigi ma ise olen avatud ja rõõmsameelde, on alati vastu tulnud kõhklev või ebakindel kohtlemine. Olen sellega harjunud, see ei üllata mind enam.
Seega olen aastatega aru saanud, et ma saan aidata vaid neid, kes ise minult abi küsima tulevad. Üritan ennast kättesaadavaks neile teha.

Olen olnud erak ja kannatanu. Olen olnud pimeduses ja ka valguses. Aga olen ikka veel otsimas tõde ja jään seda alati otsima, ise endaks jäädes.

Alustan seda blogi et jälgida enese arengut ja ka teistele, kellele minu tee huvi pakub ja kes minu arengust inspiratsiooni saavad.