Oleme kõik näinud milline võib olla hea ema või isa ja milline paha.
Armastusest oma laste vastu me leiame endid tihti analüüsimas ja muretsemas suhete pärast oma lastega. Vahel tunneme, et me ei mõista oma lapsi ja nemad ei mõista meid - me ei leia ühist keelt. Muretseme juba tuleviku pärast, et kuhu sellised suhted küll meid viia võivad.
Tegin just sellel teemal mõni aeg tagasi kanaldamise ja küsisin miks minu laps on minust nii erinev ja vahel justkui tundub et närv katkeb, sest ma ei mõista miks tema ei mõista teatud asju, mis minule loomulikud tunduvad ja vastupidi, et miks mina ei mõista asju mis temale just tunduvad iseenesestmõistetavatena.
Vastuseks sain, et ta on sündinud teistsuguse missiooniga kui mina. Tal ei olegi vaja olla selline nagu mina olen, sest tema ülesanne ei ole minu moodi asju teha.
Me olime oma lastest väiksena väga palju erinevad ja seda põhjusega - maailm on suures arenguetapis ja kõik juhtub päris kiiresti. Üks põlvkond haldab suure osa õppetundidest, mis suures laastus on omamoodi kaasa aidanud ka maailma arengule - ühiskonnaarengule. Meie järglased valmistavad endid ette just teistsugusteks muutusteks. Me hakkame mõistma neid siis, kui nad on kasvanud iseseisvaks ja elavad oma elu vastavalt maailma vajadusele. Siis me näeme seda miks nad olid meist nii erinevad juba väikse lapsena.
Saanud täiskasvanuteks oleme me rajanud teed oma järglastele - oleme muutnud ühiskonda tolerantsemaks ja oleme teinud vajalike muudatusi kõigi hüvanguks - ükski hea asi ei juhtu üle öö. Me peame veel palju vaeva nägema.
Tagasi siis meie laste lapsepõlve minnes peame tõdema, et nad on just sellised nagu nad on, sest neil on vaja täiskasvanuna olla just see inimene kes sellest väikesest lapsest kasvab. Tuleviku ühiskond ja maailm vajab just selliseid inimesi. Selleks ajaks oleme meie juba maha rahunenud oma maailmaparandamistega ja anname teed meie järglastele, kes meid kui loorberitel edasi kannavad oma tarkuste ja teadmistega. Nad rajavad teed oma järglastele ja meil on suur au seda pealt näha.
Me peame mõistma, et meie oleme energeetiliste ajastute ülemineku ajal sündinud ja nemad on sündinud uue energiajajärgu ajal - seega meile on sündides kaasa antud täiesti erinevad tööriistad - energiad. Nad on elanud ka samal energiaajajärgul kui seda meie teeme, nad on andnud oma eelmiste eludega oma panuse, teinud vajalike muutusi ja nüüd on nende aeg jätkata uute energiatega. Nad on puhastatud vanast energiast, et uutele energiatele puhta ja tugevana vastu astuda, nendega tegeleda. Kõik meie teadmised on ka meie lastesse kodeeritud, kuigi nad seda välja ei näita. Siit tulenevad ka meie põrkumised, sest nemad on võtnud vastu uue energia, vana jätnud selja taha ja siis tuleme meie kes ikka kanname seda vanat energiat ja nõuame neilt midagi, mis nende jaoks nüüd ebaloogiline tundub, sest neil on olnud vastavad õppetunnid ja neil on ka tööriistad uutest energiatest, mis aitavad neil ühe silmapilguga mõista ja ehk saada kiiremalt ja tõhusamaid vastuseid küsimustele, mida meie ikka veel õpime.
Energia mida meie endas kanname on nüüdseks juba aegunud - me nägime vaeva - me tegime mida suutsime. Nüüd on aeg vaadata oma laste silmadesse ja küsida neilt, mida nad meie maailmale toovad. Mis on see suur õpetus, mida nad ka meile õpetama ühel päeval hakkavad. Me oleme sünnitanud jumalaid tänapäeva maailma ja me näeme nende potensiaali kusagil tulevikus. Me hakkame õppima neilt uusi elu seadusi.
Kuidas me võiksime oma lapsi aidata?, sest me ju näeme, et neil on kohati raske, kuna me ei suuda neid mõista - või õigemini nõuame, et nad teeksid asju nii nagu meie seda teinud oleme - nad vaikivad, paluvad andestust ja mõtlevad oma peas, et ma ju tean seda kõike, emme, aga see ei toimi enam..
Astugem hetk argipäevast eemale ja vaadakem oma laste tegemisi justkui võõra pilgu läbi.
Jäägem iseendaks. Olgem argielus positiivsemad ja lastega kannatlikumad. Nad küsivad ja uurivad palju selliseid asju, mis meid ahhetama panevad, et miks tal seda vaja teada on, kuid usu mind - on.
Meie kallid lapsed teavad, et meis on sees see sama kärsitus, mis neiski on olnud eelmiste elude jooksul, mis nüüdseks maha on pestud ja millest on jäänud maha tema hinge tunnistus, et ta on selle koolituse läbinud.
Nad mõistavad meid, kuigi võib tunduda, et nad ei saa sellest aru ja protestivad. Protest tuleb sellest et nad on lapsed - kõik emotsioonid tulevad kuidagimoodi neist välja ja parem ongi. Las nad protestivad. Meie kohustus oleks võtta pöördeid maha ja imetleda neid kõrvalt.
Nad hakkavad meile ühel päeval teejuhiks ja neid järgides ootab meid muretus, rahu ja õndsus.
No comments:
Post a Comment