Olen nüüdseks kahele inimesele sooritanud energia lugemise - see käib siis sedasi, et ma vaatan inimese pilti ja hakkan tema iseloomu ja elu kirjeldama. Mõlemale kellele selle olen sooritanud on olnud äärmiselt rahul tulemusega ja öelnud, et enamus ongi täppi läinud. Kohtasin neid inimesi selgeltnägijate kommuunis, kus harjutatakse ja õpitakse selgeltnägemist. Üks oli inglane ja teine ameeriklane.
See üllatas mind, sest ma ei arvanud, et mul midagi täppi läheb. Läksin selle peale välja, et tulgu mis tuleb. Ma räägin nii nagu ma seda informatsiooni saan ja kui lähebki valesti, siis kogun ennast uuesti ja mingi aja pärast lähen uuele katsele. Otsustasin, et mul ei ole aega raisata ja vaatan tõele näkku, et kas tuleb midagi välja või ei.
Minu jaoks kogu protsess näeb välja sedasi, et ma vaatan inimese pilti ja hakkan neid oma vaimusilmas nägema, kuidas nad midagi teevad - näiteks viimase puhul nägin konkreetselt, kuidas tal oli väike koer sules ja jalutas oma suures majas äärmises õndsuses. Tema keha liikumist isegi sain kirjeldada ja öelda selle põhjal, et inimene on aastaid joogat harrastanud. Tunnetasin ka tema head suhet emaga ja iseloomu. Siis ma võtsin oma lahedad shamaani kaardid välja ja hakkasin kaardipakki segama, samal ajal mõeldes just sellele mida olin tunnetanud ja vaimusilmas näinud. Kaardipakki segades segan seda nii kaua kuni pakist 3 kaarti välja hüppavad ja nende kolme kaardi põhjal teen edasise analüüsi. Olen äärmiselt üllatunud, sest ma väga alguses ei uskunud, et kaartidest midagi saan, mis ka tõsi on, kuid olen saanud just need kolm kaarti, mis neid inimesi on suurepäraselt kirjeldanud. Kaarte siis lugesin vastavalt oma intuitsioonile - ütleme et kaardi nimi oli "Inspiratsiooni tantsija" ja sellest lähtuvalt sain juba teada konkreetse inimese kohta veel enam ja intuitsiooni põhjal lisasin, mida universumist nö lugesin. Kokku sain päris pika teksti ja tagasiside oli, et "pretty much everything is point on", "Amazing read". Olen enda üle nii uhke ja usaldan oma intuitsiooni veel enam.
Mõlemad, kellele energia lugemist tegin, tegid ka mulle vastutasuks ja viimane luges mind konkreetselt nagu raamatut. Ta nägi täpselt mis mind vaevab, palju mul lapsi on ja et olen viimasel ajal kurnatud olnud. Ta ütles konkreetselt välja, et pean tegelema lapsepõlves hüljatusest tingitud emotsioonidega, mis oli 100% tõsi ja sellest ma ju olengi lähemalt rääkinud oma eelmistes postitustes. Ütles ka seda et ma arvan, et ma ei ole väärt elus teatud asju - mis jälle on minu eelmistes postitustes jutuks olnud.
Ehk teen sellest viimasest sessist selgeltnägijaga ka eraldi postituse, et mul endalgi kunagi hiljem seda hea lugeda oleks. :)
Lisan siia alla veel omapoolse teksti, mida ma viimase inimese kohta sain:
"
First of all, dear Opal – I feel as if You are a very joyful person. You are very
grounded and peaceful minded. I see Your movements being calm, easy, and
regulated. It feels as if You do yoga for a while now or some other movements.
I see You speak to peole with ease and are a very kind person.
I see a great relationship
with Your mother.
Now to the part what cards tell me about You J
You are someone who “knows” people – here I meant this that You kinda sense
what someone is like in the first few minutes You spent with them. This way You
know when to keep away from someone and then also sense the people You might
hit it on quite well.
You are a very truthful person – You say how things really are. You see the
beauty in everything. You see love where there seems to be everything else but
love. As a spirit I see You on a field of wild flowers and You breathing and
getting Your energy from them. It almost feels as if You are a fairy Yourself.
You are an old soul and this is sensed by the people around You – it feels as
if they have some kind of respect for You and Your wisdom. You have an inner
knowing of everything – You are very connected with the universe. You have a
very strong intuition. You respect others around You and that includes also
animals. You are not afraid to face fear in the eyes – You are strong and
brave.
If life brings labyrinths on Your way it almost feels as if You yell “Bring it
on”. You are someone who fights the odds. You show example to Your loved ones
and You want to be an example because You are aware of what You do and this is
one of the reasons You want to be an example for others who maybe don’t feel
like they could do life.. and there come You and be an inspiration. You act as
a motivator. This said, I feel as if sometimes You get lost when problems get
too familiar and forget that You have the power of defeating all. It’s Your
lifes meaning to be that person – brave heart, motivator, inspiration.
I hope something was correct :D"
Ja tema vastus minu sessile:
"Wow, amazing read!! I am a motivational speaker of sorts. I have been through hell and back and I am not afraid of a challenge. I use my experiences to help others. I am kind to all and avoid those who I do not feel vibe with me. Pretty much everything you said is on point. Well done!"
Saturday, January 30, 2016
Wednesday, January 27, 2016
Varahommikune külaline
Lubasin kirjutada oma külalisest, kes tuli mulle nurruma hommikul vara.
Ärkasin ühel hommikul selle peale, et keegi kõndis voodi peal minu ümber ja nurrus. Mul endal kassi ei ole ja ma sain kohe aru, et see ei ole päris kass. Süda hakkas kohe kiiremini pumpama ja ma kuulatasin mida kiisu teeb. Ta käis minu ümber ja nurrus. Paar korda tegi sellist kurr-njäu häält ka ja tundus nagu oleks ta tahtnud minu paitusi ja silitusi - ehk siis tähelepanu. Mõtlesin, et äkki ma näen ka teda - ma ei ole kunagi oma silmaga kummitusi või olendeid näinud, olen neid alati tundnud, seega oletasin, et ma ei näe teda nii või naa. Ja nii oligi, tegin silmad lahti ja ma ei näinud teda. Teda oli ikka veel kuulda, aga näha mitte. Mõtlesin, et äkki on näha kuidas tema sammude all voodi vajub aga ei näinud ka seda, kuigi käppade häält oli kuulda. Kuna kell oli umbes pool kuus hommikul, siis ma üritasin uuesti uinuda ja mõne aja pärast uinusingi kassi nurrumise saatel. See oli meeldiv kogemus.
Probleem on aga selles, et ma ei tea kes see kass on. Ainuke kass keda ma oma lapsepõlvest mäletan on ikka veel elus. Teine kass kes meil oli, oli sel ajal kui ma olin alles beebi. Clintiga rääkides, kes on selgeltnägija, saatis ta pildi sarnasest kassist, keda ta nägi, aga sellist pole meil kunagi olnudki. Teine selgeltnägija rääkis ka kassist, aga ütles, et see oli üks minu teejuhtideset. Kirjeldust ta ei andnud vaid ütles kohe kui kassist rääkisin, et see on minu teejuht. Peale seda kui vanaemaga rääkisin ja teada sain, et sellist kassi meil olnud ei ole, olen ma hakanud mõtlema, et äkki tõesti oli see üks minu teejuhtidest.
Eks seda asja tuleb veel uurida. Mõtlesin, et teen väikse rännaku mingi aeg ja kohtun selle kassiga isiklikult. Loodetavasti saan vastuseid.
Ärkasin ühel hommikul selle peale, et keegi kõndis voodi peal minu ümber ja nurrus. Mul endal kassi ei ole ja ma sain kohe aru, et see ei ole päris kass. Süda hakkas kohe kiiremini pumpama ja ma kuulatasin mida kiisu teeb. Ta käis minu ümber ja nurrus. Paar korda tegi sellist kurr-njäu häält ka ja tundus nagu oleks ta tahtnud minu paitusi ja silitusi - ehk siis tähelepanu. Mõtlesin, et äkki ma näen ka teda - ma ei ole kunagi oma silmaga kummitusi või olendeid näinud, olen neid alati tundnud, seega oletasin, et ma ei näe teda nii või naa. Ja nii oligi, tegin silmad lahti ja ma ei näinud teda. Teda oli ikka veel kuulda, aga näha mitte. Mõtlesin, et äkki on näha kuidas tema sammude all voodi vajub aga ei näinud ka seda, kuigi käppade häält oli kuulda. Kuna kell oli umbes pool kuus hommikul, siis ma üritasin uuesti uinuda ja mõne aja pärast uinusingi kassi nurrumise saatel. See oli meeldiv kogemus.
Probleem on aga selles, et ma ei tea kes see kass on. Ainuke kass keda ma oma lapsepõlvest mäletan on ikka veel elus. Teine kass kes meil oli, oli sel ajal kui ma olin alles beebi. Clintiga rääkides, kes on selgeltnägija, saatis ta pildi sarnasest kassist, keda ta nägi, aga sellist pole meil kunagi olnudki. Teine selgeltnägija rääkis ka kassist, aga ütles, et see oli üks minu teejuhtideset. Kirjeldust ta ei andnud vaid ütles kohe kui kassist rääkisin, et see on minu teejuht. Peale seda kui vanaemaga rääkisin ja teada sain, et sellist kassi meil olnud ei ole, olen ma hakanud mõtlema, et äkki tõesti oli see üks minu teejuhtidest.
Eks seda asja tuleb veel uurida. Mõtlesin, et teen väikse rännaku mingi aeg ja kohtun selle kassiga isiklikult. Loodetavasti saan vastuseid.
Usk enesesse ja sess selgeltnägijaga
Minu kõige suurem probleem selgeltnägemisega on see, et ma ei usalda oma intuitsiooni. Ma õpin ennast usaldama iga päevaga ühe enam, kuid see ei ole kerge.
Olen isegi mitme selgeltnägijaga ühendust võtnud, et nad kinnitaksid midagigi, mida ma olen intuitsiooni kaudu teada saanud, aga kõik mida mulle öeldakse on ikka ja alati see, et usalda ennast, sa oled võimsam, kui sa ise usud. Niisiis olen hakanud ma tegema energia lugemisi inimestele lootuses teada saada kas midagi läheb täppi ka. Kummaline on see, et ma ei olegi kelleltki tagasisidet saanud. Ma loodan, et asi ei ole selles, et ma täielikult mööda asjadega panen. Hehe.
Tegelikult palju asju olen ma täppi ka saanud, kuid vaid mina olen olnud kontrollijaks. Tahaks, et keegi teine ka kinnitaks.
No see selleks. Räägin lähemalt minu kokkupuudetest kahe selgeltnägijaga, kes elavad USAs. Üks on kuskil minu vanune noor naine ja teine on 18 aastane noor poiss, kes tegeleb meediumina.
Naise nimi oli Jane ja kui ma temaga rääkima hakkasin, siis kriiskas ta kohe, et mul on meeletu energia ja et minust oleks selgeltnägijaks. Ta kinnitas mulle, et mul on suured võimed ja et ma võiksin juba alustada selgeltnägemisega tegelemist.
Rääkisin talle ka kassist keda ma mõni kuu tagasi voodil kuulsin ja ta ütles, et see on üks minu teejuhtidest. Too naine tundus vähe teistmoodi. Ma tundsin, nagu ta ei ole väga ehe, aga tagant järele mõeldes - ega kõik ei olegi valgusekandjad kes selgeltnägijad, sest nad on sündinud selle võimega. Valgusekandjaks tänapäeval õpitakse, õpetatakse iseennast.
Peale selle rääkis ta veel kuidas ennast selgelt nägema aidata, aga ei midagi uut. Mediteerimist ja muud sellist.
Teine selgeltnägija/meedium, kelle nimi on Clint, rääkis mulle rohkem. Ma tahtsin vanaisast kuulda ja temast ta ka rääkis. Tahtsin veel, et ta räägiks millised minu teejuhid on, siis muutus ta jutt, et ma pean ennast rohkem usaldama - selliselt nagu sa neid näinud oled, sellised nad ka on. Küsisin ma selle küsimuse just selle jaoks, et keegi mulle minu nähtut kinnitaks, sest ma kahtlen oma võimetes.
Peale vanaisa tuli üllatusena läbi veel üks tegelane.. kass. Ma olin täiesti hämmingus, et jälle see kass tuli külastama. Kui ma rääkisin talle oma loost kassiga (ma muide ei ole siia vist kirjutanudki oma kassilugu - pean seda vast tegema), siis ei maininud ta midagi sellest, et ta minu teejuht oleks. Ta oli siiski enda loo juures kinni, et see on kass kes mul on olnud ja ta tuli mind külastama. Ainuke kass keda ma ise teadlikult mäletan, on minu kallis Ledy, kes on veel elu ja tervise juures.. Olin teadagi üllatunud sellest kassist. Ja üha enam mind hämmastab see lugu. Siis aga saatis Clint mulle eraldi pildi, et milline see kass välja nägi ja ma hakkasin kahtlema, et kas see võib olla lapsepõlvest kass, kes oli meil minu esimesed eluaastad ja keda ma ise ei mäleta aga kellest olen lugusid kuulnud. Ma ei ole veel seda lugu vanaemaga kinnitanud, aga võtan asja käsile :)
Sisetunne on selle poolt, et tegemist on kuju muutva teejuhiga.
EDIT: Kass siiski ei ole minu lapsepõlve kass ja üha enam ja enam olen eneses kindel, et tegemist on minu teejuhiga, kes on küll ühena minu kassidest ka maa peal minu juurde tulnud.
Olen isegi mitme selgeltnägijaga ühendust võtnud, et nad kinnitaksid midagigi, mida ma olen intuitsiooni kaudu teada saanud, aga kõik mida mulle öeldakse on ikka ja alati see, et usalda ennast, sa oled võimsam, kui sa ise usud. Niisiis olen hakanud ma tegema energia lugemisi inimestele lootuses teada saada kas midagi läheb täppi ka. Kummaline on see, et ma ei olegi kelleltki tagasisidet saanud. Ma loodan, et asi ei ole selles, et ma täielikult mööda asjadega panen. Hehe.
Tegelikult palju asju olen ma täppi ka saanud, kuid vaid mina olen olnud kontrollijaks. Tahaks, et keegi teine ka kinnitaks.
No see selleks. Räägin lähemalt minu kokkupuudetest kahe selgeltnägijaga, kes elavad USAs. Üks on kuskil minu vanune noor naine ja teine on 18 aastane noor poiss, kes tegeleb meediumina.
Naise nimi oli Jane ja kui ma temaga rääkima hakkasin, siis kriiskas ta kohe, et mul on meeletu energia ja et minust oleks selgeltnägijaks. Ta kinnitas mulle, et mul on suured võimed ja et ma võiksin juba alustada selgeltnägemisega tegelemist.
Rääkisin talle ka kassist keda ma mõni kuu tagasi voodil kuulsin ja ta ütles, et see on üks minu teejuhtidest. Too naine tundus vähe teistmoodi. Ma tundsin, nagu ta ei ole väga ehe, aga tagant järele mõeldes - ega kõik ei olegi valgusekandjad kes selgeltnägijad, sest nad on sündinud selle võimega. Valgusekandjaks tänapäeval õpitakse, õpetatakse iseennast.
Peale selle rääkis ta veel kuidas ennast selgelt nägema aidata, aga ei midagi uut. Mediteerimist ja muud sellist.
Teine selgeltnägija/meedium, kelle nimi on Clint, rääkis mulle rohkem. Ma tahtsin vanaisast kuulda ja temast ta ka rääkis. Tahtsin veel, et ta räägiks millised minu teejuhid on, siis muutus ta jutt, et ma pean ennast rohkem usaldama - selliselt nagu sa neid näinud oled, sellised nad ka on. Küsisin ma selle küsimuse just selle jaoks, et keegi mulle minu nähtut kinnitaks, sest ma kahtlen oma võimetes.
Peale vanaisa tuli üllatusena läbi veel üks tegelane.. kass. Ma olin täiesti hämmingus, et jälle see kass tuli külastama. Kui ma rääkisin talle oma loost kassiga (ma muide ei ole siia vist kirjutanudki oma kassilugu - pean seda vast tegema), siis ei maininud ta midagi sellest, et ta minu teejuht oleks. Ta oli siiski enda loo juures kinni, et see on kass kes mul on olnud ja ta tuli mind külastama. Ainuke kass keda ma ise teadlikult mäletan, on minu kallis Ledy, kes on veel elu ja tervise juures.. Olin teadagi üllatunud sellest kassist. Ja üha enam mind hämmastab see lugu. Siis aga saatis Clint mulle eraldi pildi, et milline see kass välja nägi ja ma hakkasin kahtlema, et kas see võib olla lapsepõlvest kass, kes oli meil minu esimesed eluaastad ja keda ma ise ei mäleta aga kellest olen lugusid kuulnud. Ma ei ole veel seda lugu vanaemaga kinnitanud, aga võtan asja käsile :)
Sisetunne on selle poolt, et tegemist on kuju muutva teejuhiga.
EDIT: Kass siiski ei ole minu lapsepõlve kass ja üha enam ja enam olen eneses kindel, et tegemist on minu teejuhiga, kes on küll ühena minu kassidest ka maa peal minu juurde tulnud.
Tuesday, January 26, 2016
Tunde keha parandamine
Avastasin siin hiljuti, et mul on hinges haav, mis on mind muutnud inimesena. Siiski olen ma just see kes ma olen ka tänu oma vigadele ja ehk ongi hea, et sellisena üles olen kasvanud.
Kirjutasin eelmises postituses Triggeritest. Eestipärastades võime öelda selle kohta näiteks päästik või ajend. Päästik vist sobib paremini, sest see viitab sellele, et miski on vallandanud konkreetse emotsiooni. Vallandus toimus teatud olukorras, kus see tõi esile mingisuguse emotsiooni, mis meile mõjub ennast laastavalt.
Näiteks avastasin mina, et mul on probleem enesehinnanguga üldiselt. Konkreetne olukord oli, kus ma jagasin oma nö tarkusesõnu ja keegi kolmas tuli vastu vaidlema, kui olin head soovinud. Täiesti tavaline ja normaalne igapäevane olukord. Me kõik ju avaldame arvamust. Niisiis.. Vähe sellest, et too kolmas tuli arvamust avaldama, tuli ka too kellele õpetussõnu jagasin esile avaldusega, et kolmandal on täielik õigus ja et minu õpetussõnad tekitasid ka talle vastuolu. Ei rohkem ega vähem ei olnud mainitud. Isegi ei tänatud, et tänud õpetuse eest, aga ma olen teisel arvamusel. See tegi mulle haiget. Tundsin, et minu vastu on kogu maailma. Ma olen nii üksi. Ma ei ole väärt midagi, minu arvamus ju ei ole väärt midagi. Minust ei ole kellelegi kasu. Olen kasutu, tarbetu, ebavajalik.
Tundsin sügavat kurbust.
Tegemist ju ei olnud ekstreemse olukorraga. Oli täiesti igapäevane olukord. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Enamus inimesi laseb sellistel olukordadel mööda külge alla joosta, sest tal ei ole vastavat mineviku mälestust, et see mingisuguse emotsiooni temas vallandaks.
Sain aru, et minus on kuskil selle päästiku ajend. Aga kus..
Uurisin siit ja sealt selle Shadow Worki kohta ja otsustasin ka enda peal läbi teha selle nö Varjude töö.
Põhimõte on selline, et sa leiad endas selle päästiku ajendi sellega, et küsid eneselt kolm küsimust, mis peaksid siis sind aitama selle leidmises ja mõistmises. Teen siin läbi enese peal tehtud varju töö nii nagu see oli, et tekiks mingisugune ettekujutus.
Niisiis..
Võtsin hetke, et mõelda selle tunde peale mida ma tundsin sellel hetkel, kui see emotsioon üles kerkis. See väärtusetu tunne, et minust ei ole kellelegi kasu ja teised on minust paremad. Ma ei vääri tähelepanu. Minu arvamus on väärtusetu, sest mina olen väärtusetu. Minust ei ole kellelegi kasu, seega mind ei olegi kellelegi vaja.
NB! Tähtis on ennast selles emotsioonis leida, sinna järjest sügavamale ja sügavamale minna. Seda läbi ja lõhki tunda... ja siis kinnitada talle - Ma olen siin sinuga.
Olin selles emotsioonis ja küsisin eneselt küsimuse. MILLAL MA ENNAST VIIMATI SEDASI TUNDSIN?
Sel hetkel ma ei leidnud konkreetset olukorda, sest ma märkasin, et ma tõukan ennast tagaplaanile iga päev just sellepärast, et ma ei pea ennast vääriliseks. Ma taandun ja üritan ennast jätta märkamatuks.
Siis aga küsisin küsimuse - MILLAL MA ESIMEST KORDA TUNDSIN SEDA TUNNET?
Ma ei pidanud kaua mõtlema - tähtis on, et vastus tuleb sinuni ise - sa ei pea seda otsima. Minuni tuli ta kiiresti.
Ma leidsin ennast tagasi ajas, kui ma olin ehk 6 aastane.
Siinkohal pean ma vast ära rääkima ka taustaloo, et minu seletus selle emotsiooni tekkele paremini mõistetav oleks. Nimelt kui ma olen 3 aastane, minu ema ja isa lahutasid. Alguses isa käis mind vaatamas, aga üsna pea see jäi täiesti ära, sest isal tekkis uus naine ja lapsed. Kogu selle aja muidugi ma igatsesin oma isa. Ühel hetkel tekkis minus tunne, et ma pean isale tõestama, et ma olen tema armastust väärt. Sedasi mu lapse peake tol ajal mõtles.
Olukord oli siis järgmine.
Olin oma tädi juures külas, tädi on siis isa õde. Ja seal oli vast jõulupidu mille puhuks siis oli seltskond koos ja istuti ja lõbutseti. Ka isa oli seal ja mul oli meeletult hea meel teda näha. Ma nii ootasin, et ta tuleks ja kallistaks mind, kuna polnud mind ammu näinud. Kuid ta ei teinud seda. Õhtu edenes ja lapsed siis värvati tantsima. Õigemini minu tädi siis käis peale, et peab tantsima ka ja tõmbas lapsi endaga üks haaval tantsima. Laste all mõtlen ma ennast ja minu poolvenda - ka tema oli seal. Tantsisime seal tädi ja poolvennaga ja tädi naeris meid ja kinnituseks nagu küsis seltskonnalt, et eksole nad tantsivad nii lahedasti. Mu vend siis tõmbles seal edasi tagasi ja mina temast aastaid vanem ja rahulik nagu ma olen, väga ringi ei rapsinud.
Nüüd on tähtis hetk. Minu isa vastas tädi avalduse peale, et poiss tantsib jah vahvasti, aga et minu tants talle ei meeldi. TALLE EI MEELDINUD MINU TANTSIMINE.
Lapse jaoks, kes ootab oma isa tähelepanu ja heakskiitu, oli see kui noahoop. Sel hetkel ma ei saanud vast arugi ja ei osanudki kuidagi reageerida, aga kui lugu sai läbi siis ma taandusin teise tuppa ja joonistasin terve ülejäänud aja. No tagant järgi meenub, et keegi seal küll keelitas isa ja teised ahhetasid, et kuidas nüüd lapsele sedasi öeldi, aga keegi ei tulnud minuga rääkima ja seletama mis just juhtunud oli või lohutama, et su isa on joogine ja ei tea ise ka mida ta suust välja ajab.
See oli nii valus, sest ma ju armastasin oma isa nii väga ja tema käitus minuga nii mõtlematult.
Tagasi tulles selle juurde, et ma pidin selle emotsiooni sealt uuesti üles korjama ja seda läbi elama ja kinnitama, et ma olen siin sinuga. Niisiis seda ma tegingi. See trigger/päästik ei ole halb - see on mind selliseks voolinud nagu ma olen. Aeg on ennast veidi lohutada, et see päästik ei pääseks minu elu kontrollima. Olen selles emotsioonis - kinnitan talle, et ma olen sinuga siin. Kui tunnen, et olen saanud tunda seda emotsiooni, ja isegi pisara poetada, piisavalt palju, et see hakkab taanduma ja rahunema, siis küsin endalt, või siis endalt, kui ma laps olin, et MIS HETKE OLUKORDA AITAKS? Mida ma oleks soovinud, et juhtub. Ma otsustasin, et ma ei hakka ette kujutama, et seda olukorda üldse ei juhtunud ja isa hoopis naeris ja plaksutas käsi, vaid otsustasin, et mulle oleks meeldinud, et keegi tuleks ja mind oma haardesse võtaks ja kinnitaks mulle, et ma olen talle kõige kallim olen maa peal. Olen tema silmatera. Et ma väärin kõike seda head, millest ma unistanud olen. Ma olen väärt. Ma olen väärtuslik. Minu arvamus loeb. Olen kellelegi kõik.
Otsustasin, et antud olukorras on selleks kõige parem olevus mina ise. Ehk siis ma kujutasin ette kuidas täiskasvanud mina läks selle mina lapse juurde ja kallistas teda - Öeldes seejuures kõiki neid ilusaid asju. Ma olen väärt.
Kiitsin ennast nii kaua kuni tundsin, et ma ei tunnegi ennast enam nii halvasti.
Nüüd kui ma tunnen, et ma ennast jälle alaväärtustan - a'la - mind ei ole kellelegi vaja; ma ei hakka selles bussis ruumi võtma, las keegi teine sõidab selle bussiga, kes rohkem väärt on.. minu peas siis ükskõik kes., siis ma tuletan endale meelde just neid täiskasvanu mina sõnu, et ma olen väärt.
Iga kord kui ma mõtlen, et ma ei hakka loto piletit ostma, sest ma ei ole niiguinii võitu väärt, tulevad meelde täiskasvanud mina sõnad ja ma tunnen, et ma ei sõltu teistest enam.. ma olen väärt ja lähen ostan selle lotopileti.
Hetkel see veel toimib. Loodan, et kui ma unustama hakkan ja taas oma rutiinsesse minasse naasen, et mul meelest ära ei lähe ennast taas üles kergitada.
Kirjutasin eelmises postituses Triggeritest. Eestipärastades võime öelda selle kohta näiteks päästik või ajend. Päästik vist sobib paremini, sest see viitab sellele, et miski on vallandanud konkreetse emotsiooni. Vallandus toimus teatud olukorras, kus see tõi esile mingisuguse emotsiooni, mis meile mõjub ennast laastavalt.
Näiteks avastasin mina, et mul on probleem enesehinnanguga üldiselt. Konkreetne olukord oli, kus ma jagasin oma nö tarkusesõnu ja keegi kolmas tuli vastu vaidlema, kui olin head soovinud. Täiesti tavaline ja normaalne igapäevane olukord. Me kõik ju avaldame arvamust. Niisiis.. Vähe sellest, et too kolmas tuli arvamust avaldama, tuli ka too kellele õpetussõnu jagasin esile avaldusega, et kolmandal on täielik õigus ja et minu õpetussõnad tekitasid ka talle vastuolu. Ei rohkem ega vähem ei olnud mainitud. Isegi ei tänatud, et tänud õpetuse eest, aga ma olen teisel arvamusel. See tegi mulle haiget. Tundsin, et minu vastu on kogu maailma. Ma olen nii üksi. Ma ei ole väärt midagi, minu arvamus ju ei ole väärt midagi. Minust ei ole kellelegi kasu. Olen kasutu, tarbetu, ebavajalik.
Tundsin sügavat kurbust.
Tegemist ju ei olnud ekstreemse olukorraga. Oli täiesti igapäevane olukord. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Enamus inimesi laseb sellistel olukordadel mööda külge alla joosta, sest tal ei ole vastavat mineviku mälestust, et see mingisuguse emotsiooni temas vallandaks.
Sain aru, et minus on kuskil selle päästiku ajend. Aga kus..
Uurisin siit ja sealt selle Shadow Worki kohta ja otsustasin ka enda peal läbi teha selle nö Varjude töö.
Põhimõte on selline, et sa leiad endas selle päästiku ajendi sellega, et küsid eneselt kolm küsimust, mis peaksid siis sind aitama selle leidmises ja mõistmises. Teen siin läbi enese peal tehtud varju töö nii nagu see oli, et tekiks mingisugune ettekujutus.
Niisiis..
Võtsin hetke, et mõelda selle tunde peale mida ma tundsin sellel hetkel, kui see emotsioon üles kerkis. See väärtusetu tunne, et minust ei ole kellelegi kasu ja teised on minust paremad. Ma ei vääri tähelepanu. Minu arvamus on väärtusetu, sest mina olen väärtusetu. Minust ei ole kellelegi kasu, seega mind ei olegi kellelegi vaja.
NB! Tähtis on ennast selles emotsioonis leida, sinna järjest sügavamale ja sügavamale minna. Seda läbi ja lõhki tunda... ja siis kinnitada talle - Ma olen siin sinuga.
Olin selles emotsioonis ja küsisin eneselt küsimuse. MILLAL MA ENNAST VIIMATI SEDASI TUNDSIN?
Sel hetkel ma ei leidnud konkreetset olukorda, sest ma märkasin, et ma tõukan ennast tagaplaanile iga päev just sellepärast, et ma ei pea ennast vääriliseks. Ma taandun ja üritan ennast jätta märkamatuks.
Siis aga küsisin küsimuse - MILLAL MA ESIMEST KORDA TUNDSIN SEDA TUNNET?
Ma ei pidanud kaua mõtlema - tähtis on, et vastus tuleb sinuni ise - sa ei pea seda otsima. Minuni tuli ta kiiresti.
Ma leidsin ennast tagasi ajas, kui ma olin ehk 6 aastane.
Siinkohal pean ma vast ära rääkima ka taustaloo, et minu seletus selle emotsiooni tekkele paremini mõistetav oleks. Nimelt kui ma olen 3 aastane, minu ema ja isa lahutasid. Alguses isa käis mind vaatamas, aga üsna pea see jäi täiesti ära, sest isal tekkis uus naine ja lapsed. Kogu selle aja muidugi ma igatsesin oma isa. Ühel hetkel tekkis minus tunne, et ma pean isale tõestama, et ma olen tema armastust väärt. Sedasi mu lapse peake tol ajal mõtles.
Olukord oli siis järgmine.
Olin oma tädi juures külas, tädi on siis isa õde. Ja seal oli vast jõulupidu mille puhuks siis oli seltskond koos ja istuti ja lõbutseti. Ka isa oli seal ja mul oli meeletult hea meel teda näha. Ma nii ootasin, et ta tuleks ja kallistaks mind, kuna polnud mind ammu näinud. Kuid ta ei teinud seda. Õhtu edenes ja lapsed siis värvati tantsima. Õigemini minu tädi siis käis peale, et peab tantsima ka ja tõmbas lapsi endaga üks haaval tantsima. Laste all mõtlen ma ennast ja minu poolvenda - ka tema oli seal. Tantsisime seal tädi ja poolvennaga ja tädi naeris meid ja kinnituseks nagu küsis seltskonnalt, et eksole nad tantsivad nii lahedasti. Mu vend siis tõmbles seal edasi tagasi ja mina temast aastaid vanem ja rahulik nagu ma olen, väga ringi ei rapsinud.
Nüüd on tähtis hetk. Minu isa vastas tädi avalduse peale, et poiss tantsib jah vahvasti, aga et minu tants talle ei meeldi. TALLE EI MEELDINUD MINU TANTSIMINE.
Lapse jaoks, kes ootab oma isa tähelepanu ja heakskiitu, oli see kui noahoop. Sel hetkel ma ei saanud vast arugi ja ei osanudki kuidagi reageerida, aga kui lugu sai läbi siis ma taandusin teise tuppa ja joonistasin terve ülejäänud aja. No tagant järgi meenub, et keegi seal küll keelitas isa ja teised ahhetasid, et kuidas nüüd lapsele sedasi öeldi, aga keegi ei tulnud minuga rääkima ja seletama mis just juhtunud oli või lohutama, et su isa on joogine ja ei tea ise ka mida ta suust välja ajab.
See oli nii valus, sest ma ju armastasin oma isa nii väga ja tema käitus minuga nii mõtlematult.
Tagasi tulles selle juurde, et ma pidin selle emotsiooni sealt uuesti üles korjama ja seda läbi elama ja kinnitama, et ma olen siin sinuga. Niisiis seda ma tegingi. See trigger/päästik ei ole halb - see on mind selliseks voolinud nagu ma olen. Aeg on ennast veidi lohutada, et see päästik ei pääseks minu elu kontrollima. Olen selles emotsioonis - kinnitan talle, et ma olen sinuga siin. Kui tunnen, et olen saanud tunda seda emotsiooni, ja isegi pisara poetada, piisavalt palju, et see hakkab taanduma ja rahunema, siis küsin endalt, või siis endalt, kui ma laps olin, et MIS HETKE OLUKORDA AITAKS? Mida ma oleks soovinud, et juhtub. Ma otsustasin, et ma ei hakka ette kujutama, et seda olukorda üldse ei juhtunud ja isa hoopis naeris ja plaksutas käsi, vaid otsustasin, et mulle oleks meeldinud, et keegi tuleks ja mind oma haardesse võtaks ja kinnitaks mulle, et ma olen talle kõige kallim olen maa peal. Olen tema silmatera. Et ma väärin kõike seda head, millest ma unistanud olen. Ma olen väärt. Ma olen väärtuslik. Minu arvamus loeb. Olen kellelegi kõik.
Otsustasin, et antud olukorras on selleks kõige parem olevus mina ise. Ehk siis ma kujutasin ette kuidas täiskasvanud mina läks selle mina lapse juurde ja kallistas teda - Öeldes seejuures kõiki neid ilusaid asju. Ma olen väärt.
Kiitsin ennast nii kaua kuni tundsin, et ma ei tunnegi ennast enam nii halvasti.
Nüüd kui ma tunnen, et ma ennast jälle alaväärtustan - a'la - mind ei ole kellelegi vaja; ma ei hakka selles bussis ruumi võtma, las keegi teine sõidab selle bussiga, kes rohkem väärt on.. minu peas siis ükskõik kes., siis ma tuletan endale meelde just neid täiskasvanu mina sõnu, et ma olen väärt.
Iga kord kui ma mõtlen, et ma ei hakka loto piletit ostma, sest ma ei ole niiguinii võitu väärt, tulevad meelde täiskasvanud mina sõnad ja ma tunnen, et ma ei sõltu teistest enam.. ma olen väärt ja lähen ostan selle lotopileti.
Hetkel see veel toimib. Loodan, et kui ma unustama hakkan ja taas oma rutiinsesse minasse naasen, et mul meelest ära ei lähe ennast taas üles kergitada.
Saturday, January 23, 2016
Spirituaalne hingamine
Ma pole suutnud ennast taas kaua aega kokku võtta, et mõned read kirja panna.
Vahepeal on palju juhtunud ja muutunud. Kõige suuremate muutuste hulka saab liigitada selle, et olen teist korda emaks saanud. Seekord on see kaasa toonud meeletuid muutuseid ka minu spirituaalses arengus. Olen inimesena, võib öelda, et täielikult muutunud. Ka emana olen ma hoopis teine, kui varemalt.
Olen kindlasti maininud juba varemalt, et minu spirituaalne teekond on olnud pikk ja arengud toimuvad periooditi. Ehk mul võib olla aasta või paar täielikult muutumatuna ja siis ühtäkki hakkavad toimuma muutused ja energia muundumised. Hetkel on taas käes muutuste aeg. Mul on kahju, et ma ei ole suutnud detailsemalt oma protsessi kirja panna, aga seda oleks olnud keeruline teha, sest see viiks meid ajas tagasi aega kui olin kuskil 8 või 9 aastane.
Mingil hetkel minu noore täiskasvanu elus oli olukord, mis pani taas ojad voolama ja areng on olnud järjepidevam ja drastilisem. Hetkel see seisukord ei meenu. Küll ta meenuks, kui ma selle endale ülesandeks võtaks. Hetkel on minu ajendid teised ja ma ei tulnud sellest rääkima.
Praegusel hetkel olen seisundis, mida ma olen pikka aega lootnud saavutada. Ma olen äärmiselt intuitiivne ja empaatiline. Tunnetan inimesi paremini kui kunagi varem. Võin peale vaadates juba öelda, mis tüüpi inimesega on tegu ja kas ma soovin isiklikult selle inimesega tegemist teha. Suutsin seda ka varem - tänu sellele suutsin ma nooruspõlves ennast ümbritseda vaid heatahtlike inimestega ja ma tundsin ennast alati turvaliselt. Seda ei saanud öelda, minu tuttavate eakaaslaste kohta, kes sattusid seltskondadesse, kus nendega halvasti käituti ja kust nad eluks ajaks armi hinge said. Olen äärmiselt tänulik selle võime eest. Üritasin ka hoiatada nii palju, kui mulle selleks võimalust anti.
See võime on aga tugevamaks saanud ja ma olen võimeline detailidesse laskuma. Kui noorena teadsin, et see ja see inimene ei ole minu jaoks sobivad kaaslased, siis nüüd ma tunnen ka inimeste potentsiaali teatud tegudeks. Õnneks ei ole ma kokku puutunud inimestega, kes oleks meeletult halvad inimesed, kuid on ka mõned sellised ette sattunud näiteks kuskil avalikus kohas ja nende energia ajab lausa iiveldama.
Nüüd tunnetan ka seda kui inimene on muutunud - tema energia muutub. Ei saa just öelda kas positiivsemas suunas või negatiivsemas suunas, aga ka muutust on tunda. On muidugi olnud ka neid kelle energia on positiivsemas või negatiivsemas suunas muutunud.
See selleks.
Võin öelda, et hetkel olen ma juba olukorras, kus mulle tuleb ette võimalusi nö ennustada. Nii enesele harjutuseks olen ma seda ka teinud, aga siiani ei ole saanud ma julgust sellest ennustatavale rääkida või ennast kuuldavaks selle teema koha pealt tuua. Ma ei ole küll nii tugev, kui ma sooviksin. Et mul näiteks oleks hoiatavaid nägemusi lähedaste kohta, kes haigeks hakkavad jääma või kui muid elumuutusi oodata on. Ma saan informatsiooni, kui ma teatud asja peale ise mõtlen - kui ma ise midagi küsin. Näiteks pendliga võin ma kergesti jah või ei vastuseid saada.
Hea küll. Aitab sellest lobast.. kõige tähtsam on minu meelest ikkagi see, et kuidas ma siia saanud olen. Kuidas ma selle kõige saavutasin.
Noh. Oli tükkaega vaikust. Eelmine energeetiline muutumine oli ehk kaks aastat tagasi. Vahepeal sünnitasin ja keskendusin väikelapsele ja kõigele sellega seonduvale.
Peale igat sellist informatsiooni-süsti, tunnen nagu mulle on antud aeg seda seedida. Tasa ja targu minu energeetiline mina muutub. Niisiis võib isegi öelda, et areng on pidev aga informatsiooni-süste saan mingi teatud aja tagant. Kuidas ma avastasin, et olen nüüd tundlikum, kui varem? Täpset olukorda ei mäletagi, aga ma tunnen midagi ja mõtlen seda enda peas ja siis saan teada kuidas reaalselt asi on ja see klapib minu tundega. Seda juhtub minuga üha enam ja enam.
Imelikke asju juhtub minuga alatasa ja neid kirja panna on võimatu, sest mu mälu on võrreldav haugi mäluga. Kasu oleks, siis kui ma selle kohe kirja paneks, aga hetkel pisikese lapse kõrvalt on see pea võimatu.
Olen interneti vahendusel teatud gruppides aktiivne, kus on koos kõik äärmiselt tundlikud ja ärganud inimesed. Seal saab palju sellistel teemadel suhelda. Igal inimesel on trigerid, ehk siis olukorrad, mis meid kuidagi mõjutavad selliselt, et meil hakkab midagi vastu karva käima. Nt avastasin, et minul tekib sellest ebamugavus, kui teised minu arvamust ei tunnusta või lausa on neil vastuväiteid. Tegelikult on ju see täiesti tavaline igapäevane olukord, kus arutatakse ja avaldatakse arvamusi. Aga minus tekitab see tunde nagu ma oleks väärtusetu ja, et mind ei ole kellelegi vaja.
Selle kallal tuleb vaeva näha, et selline asi oma hingest välja tuulutada. Seda tehes olen ma õnnelikum ja vabam. See võib avada mulle uued uksed spirituaalse-süsti jaoks.
Olen kuulnud, et selle jaoks tuleks teha varjude-tööd.. seda nimetatakse inglis keeles Shadow work'iks. Youtube'is on selle kohta palju palju materjali. Põhimõtteliselt sellised trigerid tekivad juba lapsepõlves. Shadow workiga inimene läheb tagasi sellesse hetkesse, mis kõige esimesena tekitas selle konkreetse tunde ja siis seda üritatakse muuta positiivseks tundeks või ennast lapsena lohutada, et kõik on hästi vms. Ma räägin, ma pole seda ise veel korralikult teha saanud ja ma ei oska seda hästi seletada. Ma võtan selle järgmiseks ette ja kui ma olen selle läbi teinud, siis tulen sellest ka siia kirjutama.
Hetkel olen sunnitud taas lõpetama. Loodetavasti järgmine postitus ei ole nii pika aja möödudes.
Vahepeal on palju juhtunud ja muutunud. Kõige suuremate muutuste hulka saab liigitada selle, et olen teist korda emaks saanud. Seekord on see kaasa toonud meeletuid muutuseid ka minu spirituaalses arengus. Olen inimesena, võib öelda, et täielikult muutunud. Ka emana olen ma hoopis teine, kui varemalt.
Olen kindlasti maininud juba varemalt, et minu spirituaalne teekond on olnud pikk ja arengud toimuvad periooditi. Ehk mul võib olla aasta või paar täielikult muutumatuna ja siis ühtäkki hakkavad toimuma muutused ja energia muundumised. Hetkel on taas käes muutuste aeg. Mul on kahju, et ma ei ole suutnud detailsemalt oma protsessi kirja panna, aga seda oleks olnud keeruline teha, sest see viiks meid ajas tagasi aega kui olin kuskil 8 või 9 aastane.
Mingil hetkel minu noore täiskasvanu elus oli olukord, mis pani taas ojad voolama ja areng on olnud järjepidevam ja drastilisem. Hetkel see seisukord ei meenu. Küll ta meenuks, kui ma selle endale ülesandeks võtaks. Hetkel on minu ajendid teised ja ma ei tulnud sellest rääkima.
Praegusel hetkel olen seisundis, mida ma olen pikka aega lootnud saavutada. Ma olen äärmiselt intuitiivne ja empaatiline. Tunnetan inimesi paremini kui kunagi varem. Võin peale vaadates juba öelda, mis tüüpi inimesega on tegu ja kas ma soovin isiklikult selle inimesega tegemist teha. Suutsin seda ka varem - tänu sellele suutsin ma nooruspõlves ennast ümbritseda vaid heatahtlike inimestega ja ma tundsin ennast alati turvaliselt. Seda ei saanud öelda, minu tuttavate eakaaslaste kohta, kes sattusid seltskondadesse, kus nendega halvasti käituti ja kust nad eluks ajaks armi hinge said. Olen äärmiselt tänulik selle võime eest. Üritasin ka hoiatada nii palju, kui mulle selleks võimalust anti.
See võime on aga tugevamaks saanud ja ma olen võimeline detailidesse laskuma. Kui noorena teadsin, et see ja see inimene ei ole minu jaoks sobivad kaaslased, siis nüüd ma tunnen ka inimeste potentsiaali teatud tegudeks. Õnneks ei ole ma kokku puutunud inimestega, kes oleks meeletult halvad inimesed, kuid on ka mõned sellised ette sattunud näiteks kuskil avalikus kohas ja nende energia ajab lausa iiveldama.
Nüüd tunnetan ka seda kui inimene on muutunud - tema energia muutub. Ei saa just öelda kas positiivsemas suunas või negatiivsemas suunas, aga ka muutust on tunda. On muidugi olnud ka neid kelle energia on positiivsemas või negatiivsemas suunas muutunud.
See selleks.
Võin öelda, et hetkel olen ma juba olukorras, kus mulle tuleb ette võimalusi nö ennustada. Nii enesele harjutuseks olen ma seda ka teinud, aga siiani ei ole saanud ma julgust sellest ennustatavale rääkida või ennast kuuldavaks selle teema koha pealt tuua. Ma ei ole küll nii tugev, kui ma sooviksin. Et mul näiteks oleks hoiatavaid nägemusi lähedaste kohta, kes haigeks hakkavad jääma või kui muid elumuutusi oodata on. Ma saan informatsiooni, kui ma teatud asja peale ise mõtlen - kui ma ise midagi küsin. Näiteks pendliga võin ma kergesti jah või ei vastuseid saada.
Hea küll. Aitab sellest lobast.. kõige tähtsam on minu meelest ikkagi see, et kuidas ma siia saanud olen. Kuidas ma selle kõige saavutasin.
Noh. Oli tükkaega vaikust. Eelmine energeetiline muutumine oli ehk kaks aastat tagasi. Vahepeal sünnitasin ja keskendusin väikelapsele ja kõigele sellega seonduvale.
Peale igat sellist informatsiooni-süsti, tunnen nagu mulle on antud aeg seda seedida. Tasa ja targu minu energeetiline mina muutub. Niisiis võib isegi öelda, et areng on pidev aga informatsiooni-süste saan mingi teatud aja tagant. Kuidas ma avastasin, et olen nüüd tundlikum, kui varem? Täpset olukorda ei mäletagi, aga ma tunnen midagi ja mõtlen seda enda peas ja siis saan teada kuidas reaalselt asi on ja see klapib minu tundega. Seda juhtub minuga üha enam ja enam.
Imelikke asju juhtub minuga alatasa ja neid kirja panna on võimatu, sest mu mälu on võrreldav haugi mäluga. Kasu oleks, siis kui ma selle kohe kirja paneks, aga hetkel pisikese lapse kõrvalt on see pea võimatu.
Olen interneti vahendusel teatud gruppides aktiivne, kus on koos kõik äärmiselt tundlikud ja ärganud inimesed. Seal saab palju sellistel teemadel suhelda. Igal inimesel on trigerid, ehk siis olukorrad, mis meid kuidagi mõjutavad selliselt, et meil hakkab midagi vastu karva käima. Nt avastasin, et minul tekib sellest ebamugavus, kui teised minu arvamust ei tunnusta või lausa on neil vastuväiteid. Tegelikult on ju see täiesti tavaline igapäevane olukord, kus arutatakse ja avaldatakse arvamusi. Aga minus tekitab see tunde nagu ma oleks väärtusetu ja, et mind ei ole kellelegi vaja.
Selle kallal tuleb vaeva näha, et selline asi oma hingest välja tuulutada. Seda tehes olen ma õnnelikum ja vabam. See võib avada mulle uued uksed spirituaalse-süsti jaoks.
Olen kuulnud, et selle jaoks tuleks teha varjude-tööd.. seda nimetatakse inglis keeles Shadow work'iks. Youtube'is on selle kohta palju palju materjali. Põhimõtteliselt sellised trigerid tekivad juba lapsepõlves. Shadow workiga inimene läheb tagasi sellesse hetkesse, mis kõige esimesena tekitas selle konkreetse tunde ja siis seda üritatakse muuta positiivseks tundeks või ennast lapsena lohutada, et kõik on hästi vms. Ma räägin, ma pole seda ise veel korralikult teha saanud ja ma ei oska seda hästi seletada. Ma võtan selle järgmiseks ette ja kui ma olen selle läbi teinud, siis tulen sellest ka siia kirjutama.
Hetkel olen sunnitud taas lõpetama. Loodetavasti järgmine postitus ei ole nii pika aja möödudes.
Thursday, October 23, 2014
Kummitused!
Olen hiljuti millegipärast juhtunud kokku inimestega, kes imestavad ja juurdlevad kummituste olemas olu üle.
Ma ei ole hakanud midagi selle teema kohta küll seletama, aga mõtlesin, et kirjutan blogisse mõne sõna oma arvamuse ja senise õpitu nende kohta.. lihtsalt juhuks, kui kedagi peaks huvitama.
Eks meil kõigil on olnud oma kokkupuuted ja kogemused - mina siis kirjutan enda kogemustest.
Olen neist huvitatud olnud lapsest saati. Isegi kokkupuuteid on olnud, kuid ma teadsin alati, et tegu ei ole millegi sellisega, millega võiks nalja teha ja näiteks "kummitusi välja kutsuda". Isegi kui midagi sellist sõprusringis ette võtta üritati, siis oma meeltes ma blokeerisin manifesteerivad mõtted ja manifesteerisin selle rohkem lapse mänguks, et midagi ei juhtuks.
Ehk oskasin olla ettevaatlik oma kokkupuudete tõttu.
Ühel perioodil oma elust elasin majas kus elas peale meie - elavate, ka endine elanik, kes arvatavasti ei saanud aru, et oli vahepeal surnud ja elas edasi seal koos meiega. See kogemus ehk õpetas mind just kummitustest paremini aru saama. Konkreetne tegelane ei olnud pahatahtlik, kuid ta oli segaduses. Tihti ta koperdas öösiti pööningul, sest seal oli veel palju tema asju maha jäänud. Ühel hetkel tajusin, et minu und valvatakse magamistoa ukse peal. Ust ennast ees ei olnud, kuid seal siis seisis selle asemel too memm, kes ei saanud päris täpselt aru mis toimub, aga oli otsustanud valvata lapse und. Teadmata, et see oli lapse jaoks ehk vähe hirmuski. Aja peale ma harjusin sellega ja ma keerasin lihtsalt selja ja magasin. Pikka aega ma mõtlesin siiski, et tegemist on kõige jubedama tegelasega, kes vaimumaailmas olemas on, ehk poltergeistiga või millegi muu taolisega.
Mida aeg edasi, seda paremini ma mõistsin teda ja hetkel on kahju, et mul ei olnud piisavalt teadmisi toda memme aidata.
Loomulikult on olemas ka negatiivseid vaimolendeid, kes meile halbu mõtteid pähe panevad ja kes inimesest metslase teevad oma mõjutustega. Kuid, mida paljud ei tea on see, et sellised kurjad vaimolendid on tekkinud elusate inimeste mõtetest. Jaa nad on päriselt olemas, nad on eraldunud meie halbadest ja hirmurohketest mõtetest, kuid nad ei ole siiski minu jaoks kummitused.
Kummitus on minu jaoks kellegi maale maha jäänud hing või osake sellest. Osake sellest tähendab vahel näiteks ka seda, et kui inimene on surnud ja oma nii-öelda hinge-eluga edasi liikunud, siis temast on maha jäänud killud, mis jäävad kordama tema harjumusi.
Praktikas näeks see välja sedasi... Inimene, kes elab oma rutiinset elu, teeb päevas võib-olla 10 korda sama liigutust - näiteks avab teatud uksi või vahetab telekal kanalit teatud kanalite vahel. Siis oma kehast lahkudes jäävad tema energiast maha fragmendid ja need fragmendid hakkavad kordama algul ehk tihedamini ja hiljem harvemini, seda rutiinset elu. Ehk hakkavad uksed kinni või lahti käima või telekal teatud kanalid vahetuma.
Selline nähtus on iseenesest täiesti ohutu ja kui sellele mitte tähelepanu pöörata, siis lõppevad mingi aja jooksul nähtused.
Kui aga nüüd elava inimese hirm sinna taha lükata, siis võib asi millekski ohtlikumaks kasvada - näiteks poltergeistiks.
Räägin pikemalt sellest, kuidas ennast selliste juhtumite eest kaitsta postituse lõpus, kuid ennem tahaksin lahti seletada, et miks inimestest jäävad maha hinge fragmendid, mis tegelikult ei olegi tervik hing.
Selline nähtus ei ole üldse nii haruldane.
Tänapäeval on palju inimesi, kellel on suur ja võimas energia, kuid nad seda ise ei tea. Näiteks nad suudavad oma tujude ja energiatega mõjutada ka teiste tujusid ja energiaid enda ümber. Nad võivad seda teha isegi tahtmatult ja kui mõni neist teadlik isegi oleks oma mõjutustest, siis oleks ta ehk kurb ja ei teaks kuidas ennast aidata. Siinkohal aga peaksime laskuma täiesti teise teemasse ja hakkama lahkama inimese hingeelu ja seda kuidas tema hing areneb. Kuid kokkuvõtvalt võin öelda, et meist paljud ei ela vastavalt oma võimetele - nende enesehinnang on näiteks madal või nad kardavad elada täiel rinnal, kardavad ehk muutusi ja sellega kaasnevaid ettevõtmisi. Neis on potensiaali, kuid nad otsustavad pugeda peitu kuskile nurka ja seal omaette nokitseda. Nii nad seal oma rutiinses argielus nokitsevad ja nende võimas energia, mis oleks võimeline paljuks paljuks enamaks, on ebastabiilne. Surres see üleliigne energia killustub. Kui hing edasi liigub vaimumaailma, siis jätab ta endast enda teatmata maha selle üleliigse energia, mis tal jäi maa peal kasutamata. Ja see energia võibki muunduda selleks ukse kinni-lahti tegemiseks, kuni see lihtsalt ära kulub.
Kui ma seda energiat ette kujutan, siis näen ma sellist kirgastes toonides punase, kollase ja ehk mingi tumedama värvi segu ja ebastabiilset virvendust. Silmaga seda näha ei ole. Kui sinna majja kolib elama nüüd järgmine elanik, siis see vana energia on ka veel seal sees ja on seal senikaua kuni ta ära hääbub või kuni sellele puhastus tehakse. Neutraliseeritakse selle värvid ja ebastabiilsus.
Nüüd jõuamegi selle juurde, kuidas ennast kaitsta potensiaalse hirmu kasvu-allika eest.
Kõigepealt blokeerida ise enda hirm. Kujutada, ette seda mis hirmu tekitab milleskis palju hapramas ja võimetumas olekus, sest kui sa ise seda kardad, siis annad sa sellega ligipääsu hirmu-energiatele, energia-vampiiridele ja kes teab millele veel ja see hirmu-allikas võib lihtsalt muunduda millekski, millest sul on veel raskem võitu saada.
Minu enda taktika on mõttes valge, ereda valgusega puhastamine. Kes inglitest midagi kuulnud või lugenud, siis Peaingel Miikael on alati valmis tulema oma võimsa saumaga su kodus vastu maad põrutama ja oma vibratsioonidega kõigest vanast energiast seda puhastama. Selleks peab teda aga ise kohale kutsuma, sest hea ei tungi kohtadesse kuhu teda kutsutud ei ole. Halb on ebaviisakas ja võib ka linnast turult tulles sinuga koju kaasa tulla. Sellepärast on hea lihtsalt aeg-ajalt oma kodu valge, hea ja kirka energiaga oma kodu puhastada. Peale seda tunned isegi suuremat rahulolu.
Vahel ei aita ühest korrast puhastamisest. See oleneb enda kogemusest ja mida rohkem seda puhastamist harjutada, seda enesekindlamaks ja võimsamaks muutub ka sinu enda energia ja seda efektiivsemalt see puhastab.
Paljud kasutavad ka salveid. Lihtsalt seletades on see siis mingi puhastava toimega taime lehed, mis on kokku rullitud ja neid siis põletades tuleb sealt sellist valget suitsu. Sellega käidakse läbi kodu kõik nurgad ja pimedad kohad ja vehitakse sellega. See sobib paremini neile, kellel on vaja oma reaalse silmaga näha seda puhastus-protsessi. Ka see aitab, kuid ise eelistan kõike teha vaimsel tasemel.
Vabandust ebakorrektse teksti koostuse eest - pole nii ammu kirjutanud, kuid soovisin oma mõtted kirja saada ja peatselt on oodata minu poolt ka uut postitust selle kohta, mida ma olen vahepeal teinud, kuidas elanud, söönud ja nii edasi.
Ma ei ole hakanud midagi selle teema kohta küll seletama, aga mõtlesin, et kirjutan blogisse mõne sõna oma arvamuse ja senise õpitu nende kohta.. lihtsalt juhuks, kui kedagi peaks huvitama.
Eks meil kõigil on olnud oma kokkupuuted ja kogemused - mina siis kirjutan enda kogemustest.
Olen neist huvitatud olnud lapsest saati. Isegi kokkupuuteid on olnud, kuid ma teadsin alati, et tegu ei ole millegi sellisega, millega võiks nalja teha ja näiteks "kummitusi välja kutsuda". Isegi kui midagi sellist sõprusringis ette võtta üritati, siis oma meeltes ma blokeerisin manifesteerivad mõtted ja manifesteerisin selle rohkem lapse mänguks, et midagi ei juhtuks.
Ehk oskasin olla ettevaatlik oma kokkupuudete tõttu.
Ühel perioodil oma elust elasin majas kus elas peale meie - elavate, ka endine elanik, kes arvatavasti ei saanud aru, et oli vahepeal surnud ja elas edasi seal koos meiega. See kogemus ehk õpetas mind just kummitustest paremini aru saama. Konkreetne tegelane ei olnud pahatahtlik, kuid ta oli segaduses. Tihti ta koperdas öösiti pööningul, sest seal oli veel palju tema asju maha jäänud. Ühel hetkel tajusin, et minu und valvatakse magamistoa ukse peal. Ust ennast ees ei olnud, kuid seal siis seisis selle asemel too memm, kes ei saanud päris täpselt aru mis toimub, aga oli otsustanud valvata lapse und. Teadmata, et see oli lapse jaoks ehk vähe hirmuski. Aja peale ma harjusin sellega ja ma keerasin lihtsalt selja ja magasin. Pikka aega ma mõtlesin siiski, et tegemist on kõige jubedama tegelasega, kes vaimumaailmas olemas on, ehk poltergeistiga või millegi muu taolisega.
Mida aeg edasi, seda paremini ma mõistsin teda ja hetkel on kahju, et mul ei olnud piisavalt teadmisi toda memme aidata.
Loomulikult on olemas ka negatiivseid vaimolendeid, kes meile halbu mõtteid pähe panevad ja kes inimesest metslase teevad oma mõjutustega. Kuid, mida paljud ei tea on see, et sellised kurjad vaimolendid on tekkinud elusate inimeste mõtetest. Jaa nad on päriselt olemas, nad on eraldunud meie halbadest ja hirmurohketest mõtetest, kuid nad ei ole siiski minu jaoks kummitused.
Kummitus on minu jaoks kellegi maale maha jäänud hing või osake sellest. Osake sellest tähendab vahel näiteks ka seda, et kui inimene on surnud ja oma nii-öelda hinge-eluga edasi liikunud, siis temast on maha jäänud killud, mis jäävad kordama tema harjumusi.
Praktikas näeks see välja sedasi... Inimene, kes elab oma rutiinset elu, teeb päevas võib-olla 10 korda sama liigutust - näiteks avab teatud uksi või vahetab telekal kanalit teatud kanalite vahel. Siis oma kehast lahkudes jäävad tema energiast maha fragmendid ja need fragmendid hakkavad kordama algul ehk tihedamini ja hiljem harvemini, seda rutiinset elu. Ehk hakkavad uksed kinni või lahti käima või telekal teatud kanalid vahetuma.
Selline nähtus on iseenesest täiesti ohutu ja kui sellele mitte tähelepanu pöörata, siis lõppevad mingi aja jooksul nähtused.
Kui aga nüüd elava inimese hirm sinna taha lükata, siis võib asi millekski ohtlikumaks kasvada - näiteks poltergeistiks.
Räägin pikemalt sellest, kuidas ennast selliste juhtumite eest kaitsta postituse lõpus, kuid ennem tahaksin lahti seletada, et miks inimestest jäävad maha hinge fragmendid, mis tegelikult ei olegi tervik hing.
Selline nähtus ei ole üldse nii haruldane.
Tänapäeval on palju inimesi, kellel on suur ja võimas energia, kuid nad seda ise ei tea. Näiteks nad suudavad oma tujude ja energiatega mõjutada ka teiste tujusid ja energiaid enda ümber. Nad võivad seda teha isegi tahtmatult ja kui mõni neist teadlik isegi oleks oma mõjutustest, siis oleks ta ehk kurb ja ei teaks kuidas ennast aidata. Siinkohal aga peaksime laskuma täiesti teise teemasse ja hakkama lahkama inimese hingeelu ja seda kuidas tema hing areneb. Kuid kokkuvõtvalt võin öelda, et meist paljud ei ela vastavalt oma võimetele - nende enesehinnang on näiteks madal või nad kardavad elada täiel rinnal, kardavad ehk muutusi ja sellega kaasnevaid ettevõtmisi. Neis on potensiaali, kuid nad otsustavad pugeda peitu kuskile nurka ja seal omaette nokitseda. Nii nad seal oma rutiinses argielus nokitsevad ja nende võimas energia, mis oleks võimeline paljuks paljuks enamaks, on ebastabiilne. Surres see üleliigne energia killustub. Kui hing edasi liigub vaimumaailma, siis jätab ta endast enda teatmata maha selle üleliigse energia, mis tal jäi maa peal kasutamata. Ja see energia võibki muunduda selleks ukse kinni-lahti tegemiseks, kuni see lihtsalt ära kulub.
Kui ma seda energiat ette kujutan, siis näen ma sellist kirgastes toonides punase, kollase ja ehk mingi tumedama värvi segu ja ebastabiilset virvendust. Silmaga seda näha ei ole. Kui sinna majja kolib elama nüüd järgmine elanik, siis see vana energia on ka veel seal sees ja on seal senikaua kuni ta ära hääbub või kuni sellele puhastus tehakse. Neutraliseeritakse selle värvid ja ebastabiilsus.
Nüüd jõuamegi selle juurde, kuidas ennast kaitsta potensiaalse hirmu kasvu-allika eest.
Kõigepealt blokeerida ise enda hirm. Kujutada, ette seda mis hirmu tekitab milleskis palju hapramas ja võimetumas olekus, sest kui sa ise seda kardad, siis annad sa sellega ligipääsu hirmu-energiatele, energia-vampiiridele ja kes teab millele veel ja see hirmu-allikas võib lihtsalt muunduda millekski, millest sul on veel raskem võitu saada.
Minu enda taktika on mõttes valge, ereda valgusega puhastamine. Kes inglitest midagi kuulnud või lugenud, siis Peaingel Miikael on alati valmis tulema oma võimsa saumaga su kodus vastu maad põrutama ja oma vibratsioonidega kõigest vanast energiast seda puhastama. Selleks peab teda aga ise kohale kutsuma, sest hea ei tungi kohtadesse kuhu teda kutsutud ei ole. Halb on ebaviisakas ja võib ka linnast turult tulles sinuga koju kaasa tulla. Sellepärast on hea lihtsalt aeg-ajalt oma kodu valge, hea ja kirka energiaga oma kodu puhastada. Peale seda tunned isegi suuremat rahulolu.
Vahel ei aita ühest korrast puhastamisest. See oleneb enda kogemusest ja mida rohkem seda puhastamist harjutada, seda enesekindlamaks ja võimsamaks muutub ka sinu enda energia ja seda efektiivsemalt see puhastab.
Paljud kasutavad ka salveid. Lihtsalt seletades on see siis mingi puhastava toimega taime lehed, mis on kokku rullitud ja neid siis põletades tuleb sealt sellist valget suitsu. Sellega käidakse läbi kodu kõik nurgad ja pimedad kohad ja vehitakse sellega. See sobib paremini neile, kellel on vaja oma reaalse silmaga näha seda puhastus-protsessi. Ka see aitab, kuid ise eelistan kõike teha vaimsel tasemel.
Vabandust ebakorrektse teksti koostuse eest - pole nii ammu kirjutanud, kuid soovisin oma mõtted kirja saada ja peatselt on oodata minu poolt ka uut postitust selle kohta, mida ma olen vahepeal teinud, kuidas elanud, söönud ja nii edasi.
Thursday, June 26, 2014
Menstruatsioon ja toortoit
Otsustasin veidi kirjutada sellest, kuidas minu menstruaaltsükkel on muutunud toortoitumise ajal.
Nii kaua kuni ma mäletan on minu emal olnud alati valulik, vooluserohke ja kaua kestev menstruatsioon.
Nii ka minul ja pidasin seda päritavaks.
Mul on olnud valud nii tugevad, et ei ole suutnud ennast liigutadagi. Enamasti tsükli esimene päev möödus voodis ja voolus kestis kuni 8 päeva.
Niisiis oli mulle suureks üllatuseks, et minu menstruaaltsükkel sai täiesti uuesti käivitatud ja pikenes 35le päevale esiteks ja voolus tuli valutult, kestis vaid 4 päeva ja oli palju väiksem kui seda varemalt on olnud. Paksu sidet mis iga tund vahetamist vajas ei pidanud ma kapist väljagi võtma.
Tänu sellisele meeldivale üllatusele hakkasin ma selle kohta rohkem uurima ja selgus et toortoitlastel on olnud samasugused kogemused või on verevoolus hoopistükkis ära jäänud. Seega on tõstatatud lapse saamise küsimus, millele on taas mitu toortoitlasest ema elavaks tõestuseks, et sellega probleeme ei ole olnud. Jälgima peab vaid, et ovulatsioon siiski toimub. Seda saab siis kontrollida iga hommikuse basaali mõõtmisega.
Ma suudan vaid ette kujutada seda positiivset energiat ja puhtust, mis toortoidu harrastamine tagab.
Olen nüüdseks toortoidu peal olnud üle kuu aja ja tunnen kuidas iga päevaga mul on justkui rohkem energiat. Oma lemmik muusikapalade kuulmine ootamatutes kohtades toob alati tantsuliigutused kaasa ja kodus võin aegajalt tantsima hakata. Mul on pidev hea tuju ja rahu tunne, kui varemalt mu tujud kõikusid pidevalt ja ma võisin kohati oma tujude pärast väga masendunult tunda. Pidage mind hulluks kui soovite, kuid ma ootan juba mis mind ees ootab arvestades seda, et minu keha on ikka veel dedokseeruvas staadiumis, mis võib kesta kuni poolteist aastat.
EDIT 23.01.2016
Lisaks sellele, et menstruaaltsükkel pikeneb ja paraneb, soodustab see ka rasestumist, sest ma jäin päris kiiresti rasedaks, kui polnud enne toortoitumist üle aasta kaitsevahendeid kasutanud ja mõni kuu toortoidu peal olemist oli beebi tulekul.
Nii kaua kuni ma mäletan on minu emal olnud alati valulik, vooluserohke ja kaua kestev menstruatsioon.
Nii ka minul ja pidasin seda päritavaks.
Mul on olnud valud nii tugevad, et ei ole suutnud ennast liigutadagi. Enamasti tsükli esimene päev möödus voodis ja voolus kestis kuni 8 päeva.
Niisiis oli mulle suureks üllatuseks, et minu menstruaaltsükkel sai täiesti uuesti käivitatud ja pikenes 35le päevale esiteks ja voolus tuli valutult, kestis vaid 4 päeva ja oli palju väiksem kui seda varemalt on olnud. Paksu sidet mis iga tund vahetamist vajas ei pidanud ma kapist väljagi võtma.
Tänu sellisele meeldivale üllatusele hakkasin ma selle kohta rohkem uurima ja selgus et toortoitlastel on olnud samasugused kogemused või on verevoolus hoopistükkis ära jäänud. Seega on tõstatatud lapse saamise küsimus, millele on taas mitu toortoitlasest ema elavaks tõestuseks, et sellega probleeme ei ole olnud. Jälgima peab vaid, et ovulatsioon siiski toimub. Seda saab siis kontrollida iga hommikuse basaali mõõtmisega.
Ma suudan vaid ette kujutada seda positiivset energiat ja puhtust, mis toortoidu harrastamine tagab.
Olen nüüdseks toortoidu peal olnud üle kuu aja ja tunnen kuidas iga päevaga mul on justkui rohkem energiat. Oma lemmik muusikapalade kuulmine ootamatutes kohtades toob alati tantsuliigutused kaasa ja kodus võin aegajalt tantsima hakata. Mul on pidev hea tuju ja rahu tunne, kui varemalt mu tujud kõikusid pidevalt ja ma võisin kohati oma tujude pärast väga masendunult tunda. Pidage mind hulluks kui soovite, kuid ma ootan juba mis mind ees ootab arvestades seda, et minu keha on ikka veel dedokseeruvas staadiumis, mis võib kesta kuni poolteist aastat.
EDIT 23.01.2016
Lisaks sellele, et menstruaaltsükkel pikeneb ja paraneb, soodustab see ka rasestumist, sest ma jäin päris kiiresti rasedaks, kui polnud enne toortoitumist üle aasta kaitsevahendeid kasutanud ja mõni kuu toortoidu peal olemist oli beebi tulekul.
Miks meil on vahel raske oma lapsi mõista või miks nemad ei mõista meid?
Oleme kõik näinud milline võib olla hea ema või isa ja milline paha.
Armastusest oma laste vastu me leiame endid tihti analüüsimas ja muretsemas suhete pärast oma lastega. Vahel tunneme, et me ei mõista oma lapsi ja nemad ei mõista meid - me ei leia ühist keelt. Muretseme juba tuleviku pärast, et kuhu sellised suhted küll meid viia võivad.
Tegin just sellel teemal mõni aeg tagasi kanaldamise ja küsisin miks minu laps on minust nii erinev ja vahel justkui tundub et närv katkeb, sest ma ei mõista miks tema ei mõista teatud asju, mis minule loomulikud tunduvad ja vastupidi, et miks mina ei mõista asju mis temale just tunduvad iseenesestmõistetavatena.
Vastuseks sain, et ta on sündinud teistsuguse missiooniga kui mina. Tal ei olegi vaja olla selline nagu mina olen, sest tema ülesanne ei ole minu moodi asju teha.
Me olime oma lastest väiksena väga palju erinevad ja seda põhjusega - maailm on suures arenguetapis ja kõik juhtub päris kiiresti. Üks põlvkond haldab suure osa õppetundidest, mis suures laastus on omamoodi kaasa aidanud ka maailma arengule - ühiskonnaarengule. Meie järglased valmistavad endid ette just teistsugusteks muutusteks. Me hakkame mõistma neid siis, kui nad on kasvanud iseseisvaks ja elavad oma elu vastavalt maailma vajadusele. Siis me näeme seda miks nad olid meist nii erinevad juba väikse lapsena.
Saanud täiskasvanuteks oleme me rajanud teed oma järglastele - oleme muutnud ühiskonda tolerantsemaks ja oleme teinud vajalike muudatusi kõigi hüvanguks - ükski hea asi ei juhtu üle öö. Me peame veel palju vaeva nägema.
Tagasi siis meie laste lapsepõlve minnes peame tõdema, et nad on just sellised nagu nad on, sest neil on vaja täiskasvanuna olla just see inimene kes sellest väikesest lapsest kasvab. Tuleviku ühiskond ja maailm vajab just selliseid inimesi. Selleks ajaks oleme meie juba maha rahunenud oma maailmaparandamistega ja anname teed meie järglastele, kes meid kui loorberitel edasi kannavad oma tarkuste ja teadmistega. Nad rajavad teed oma järglastele ja meil on suur au seda pealt näha.
Me peame mõistma, et meie oleme energeetiliste ajastute ülemineku ajal sündinud ja nemad on sündinud uue energiajajärgu ajal - seega meile on sündides kaasa antud täiesti erinevad tööriistad - energiad. Nad on elanud ka samal energiaajajärgul kui seda meie teeme, nad on andnud oma eelmiste eludega oma panuse, teinud vajalike muutusi ja nüüd on nende aeg jätkata uute energiatega. Nad on puhastatud vanast energiast, et uutele energiatele puhta ja tugevana vastu astuda, nendega tegeleda. Kõik meie teadmised on ka meie lastesse kodeeritud, kuigi nad seda välja ei näita. Siit tulenevad ka meie põrkumised, sest nemad on võtnud vastu uue energia, vana jätnud selja taha ja siis tuleme meie kes ikka kanname seda vanat energiat ja nõuame neilt midagi, mis nende jaoks nüüd ebaloogiline tundub, sest neil on olnud vastavad õppetunnid ja neil on ka tööriistad uutest energiatest, mis aitavad neil ühe silmapilguga mõista ja ehk saada kiiremalt ja tõhusamaid vastuseid küsimustele, mida meie ikka veel õpime.
Energia mida meie endas kanname on nüüdseks juba aegunud - me nägime vaeva - me tegime mida suutsime. Nüüd on aeg vaadata oma laste silmadesse ja küsida neilt, mida nad meie maailmale toovad. Mis on see suur õpetus, mida nad ka meile õpetama ühel päeval hakkavad. Me oleme sünnitanud jumalaid tänapäeva maailma ja me näeme nende potensiaali kusagil tulevikus. Me hakkame õppima neilt uusi elu seadusi.
Kuidas me võiksime oma lapsi aidata?, sest me ju näeme, et neil on kohati raske, kuna me ei suuda neid mõista - või õigemini nõuame, et nad teeksid asju nii nagu meie seda teinud oleme - nad vaikivad, paluvad andestust ja mõtlevad oma peas, et ma ju tean seda kõike, emme, aga see ei toimi enam..
Astugem hetk argipäevast eemale ja vaadakem oma laste tegemisi justkui võõra pilgu läbi.
Jäägem iseendaks. Olgem argielus positiivsemad ja lastega kannatlikumad. Nad küsivad ja uurivad palju selliseid asju, mis meid ahhetama panevad, et miks tal seda vaja teada on, kuid usu mind - on.
Meie kallid lapsed teavad, et meis on sees see sama kärsitus, mis neiski on olnud eelmiste elude jooksul, mis nüüdseks maha on pestud ja millest on jäänud maha tema hinge tunnistus, et ta on selle koolituse läbinud.
Nad mõistavad meid, kuigi võib tunduda, et nad ei saa sellest aru ja protestivad. Protest tuleb sellest et nad on lapsed - kõik emotsioonid tulevad kuidagimoodi neist välja ja parem ongi. Las nad protestivad. Meie kohustus oleks võtta pöördeid maha ja imetleda neid kõrvalt.
Nad hakkavad meile ühel päeval teejuhiks ja neid järgides ootab meid muretus, rahu ja õndsus.
Armastusest oma laste vastu me leiame endid tihti analüüsimas ja muretsemas suhete pärast oma lastega. Vahel tunneme, et me ei mõista oma lapsi ja nemad ei mõista meid - me ei leia ühist keelt. Muretseme juba tuleviku pärast, et kuhu sellised suhted küll meid viia võivad.
Tegin just sellel teemal mõni aeg tagasi kanaldamise ja küsisin miks minu laps on minust nii erinev ja vahel justkui tundub et närv katkeb, sest ma ei mõista miks tema ei mõista teatud asju, mis minule loomulikud tunduvad ja vastupidi, et miks mina ei mõista asju mis temale just tunduvad iseenesestmõistetavatena.
Vastuseks sain, et ta on sündinud teistsuguse missiooniga kui mina. Tal ei olegi vaja olla selline nagu mina olen, sest tema ülesanne ei ole minu moodi asju teha.
Me olime oma lastest väiksena väga palju erinevad ja seda põhjusega - maailm on suures arenguetapis ja kõik juhtub päris kiiresti. Üks põlvkond haldab suure osa õppetundidest, mis suures laastus on omamoodi kaasa aidanud ka maailma arengule - ühiskonnaarengule. Meie järglased valmistavad endid ette just teistsugusteks muutusteks. Me hakkame mõistma neid siis, kui nad on kasvanud iseseisvaks ja elavad oma elu vastavalt maailma vajadusele. Siis me näeme seda miks nad olid meist nii erinevad juba väikse lapsena.
Saanud täiskasvanuteks oleme me rajanud teed oma järglastele - oleme muutnud ühiskonda tolerantsemaks ja oleme teinud vajalike muudatusi kõigi hüvanguks - ükski hea asi ei juhtu üle öö. Me peame veel palju vaeva nägema.
Tagasi siis meie laste lapsepõlve minnes peame tõdema, et nad on just sellised nagu nad on, sest neil on vaja täiskasvanuna olla just see inimene kes sellest väikesest lapsest kasvab. Tuleviku ühiskond ja maailm vajab just selliseid inimesi. Selleks ajaks oleme meie juba maha rahunenud oma maailmaparandamistega ja anname teed meie järglastele, kes meid kui loorberitel edasi kannavad oma tarkuste ja teadmistega. Nad rajavad teed oma järglastele ja meil on suur au seda pealt näha.
Me peame mõistma, et meie oleme energeetiliste ajastute ülemineku ajal sündinud ja nemad on sündinud uue energiajajärgu ajal - seega meile on sündides kaasa antud täiesti erinevad tööriistad - energiad. Nad on elanud ka samal energiaajajärgul kui seda meie teeme, nad on andnud oma eelmiste eludega oma panuse, teinud vajalike muutusi ja nüüd on nende aeg jätkata uute energiatega. Nad on puhastatud vanast energiast, et uutele energiatele puhta ja tugevana vastu astuda, nendega tegeleda. Kõik meie teadmised on ka meie lastesse kodeeritud, kuigi nad seda välja ei näita. Siit tulenevad ka meie põrkumised, sest nemad on võtnud vastu uue energia, vana jätnud selja taha ja siis tuleme meie kes ikka kanname seda vanat energiat ja nõuame neilt midagi, mis nende jaoks nüüd ebaloogiline tundub, sest neil on olnud vastavad õppetunnid ja neil on ka tööriistad uutest energiatest, mis aitavad neil ühe silmapilguga mõista ja ehk saada kiiremalt ja tõhusamaid vastuseid küsimustele, mida meie ikka veel õpime.
Energia mida meie endas kanname on nüüdseks juba aegunud - me nägime vaeva - me tegime mida suutsime. Nüüd on aeg vaadata oma laste silmadesse ja küsida neilt, mida nad meie maailmale toovad. Mis on see suur õpetus, mida nad ka meile õpetama ühel päeval hakkavad. Me oleme sünnitanud jumalaid tänapäeva maailma ja me näeme nende potensiaali kusagil tulevikus. Me hakkame õppima neilt uusi elu seadusi.
Kuidas me võiksime oma lapsi aidata?, sest me ju näeme, et neil on kohati raske, kuna me ei suuda neid mõista - või õigemini nõuame, et nad teeksid asju nii nagu meie seda teinud oleme - nad vaikivad, paluvad andestust ja mõtlevad oma peas, et ma ju tean seda kõike, emme, aga see ei toimi enam..
Astugem hetk argipäevast eemale ja vaadakem oma laste tegemisi justkui võõra pilgu läbi.
Jäägem iseendaks. Olgem argielus positiivsemad ja lastega kannatlikumad. Nad küsivad ja uurivad palju selliseid asju, mis meid ahhetama panevad, et miks tal seda vaja teada on, kuid usu mind - on.
Meie kallid lapsed teavad, et meis on sees see sama kärsitus, mis neiski on olnud eelmiste elude jooksul, mis nüüdseks maha on pestud ja millest on jäänud maha tema hinge tunnistus, et ta on selle koolituse läbinud.
Nad mõistavad meid, kuigi võib tunduda, et nad ei saa sellest aru ja protestivad. Protest tuleb sellest et nad on lapsed - kõik emotsioonid tulevad kuidagimoodi neist välja ja parem ongi. Las nad protestivad. Meie kohustus oleks võtta pöördeid maha ja imetleda neid kõrvalt.
Nad hakkavad meile ühel päeval teejuhiks ja neid järgides ootab meid muretus, rahu ja õndsus.
Monday, June 2, 2014
Tagasitulek...
Tervitused!
Olen olnud pikalt eemal. Oli viimane aeg taas tagasi pöörduda ja midagi blogisse kirja ka panna.
Vahepeal on meeletult palju juhtunud - olen astunud soone peale ja saanud nii palju uut ja huvitavat enese vaimse arengu jaoks.
Pikalt tundsin, et seedin eelmist õppetundi ja pidin justkui elama vastavalt nendele õpetustele ja uskumustele. Nii see oligi. Kuna olen väga kärsitu, siis pidasin seda paigalseisuks, kuid tegelikult see oli õppetund omaette.
Peale eelmist niiöelda soone peale astumist tundsin peale mõnda aega, et informatsiooni voog on rahunenud ja pidasin seda automaatselt seisakuks. Tegelikult oli elu andnud mulle informatsiooni ja siis algas praktika - kui hästi ma suudan elada nende tõdede järgi mida olin just õppinud. Ja võingi ausalt öelda, et ma pidingi õppima elama nende tõdede järgi. See aeg oli minu jaoks küll mingil määral pikk, aga väga kasulik.
Nüüd mõistan, et mind on kohe algusest peale kuuldud ja minu soove on algusest peale täidetud. Universumis võtab kõik aega just meie maapealse elu tõttu. Me õpime ja peame elama vastavalt õpetustele. Kui ma oleme valinud suuna ja soovid edasi andnud, siis meid viiakse sihtkohta.
Nüüd, just enne informatsiooni "soonele" astumist tundsin, et ma olen valmis - tundsin seda südamest. Ja ei läinudki kaua kui olin järgmise sammu astunud ja informatsiooni väravad olid minu ees valla.
Kunagi käisin tegemas aura-pilti ja see aitas mind sel hetkel vaimses arengus väga palju edasi. Selle pildi pealt tõlgendati väga väga palju mulle just nendest asjadest mida ma olin tundnud, aga ei olnud eneses kindel. Minu enesekindlus sai hea toe selle pildiga.
Seekord soovisin oma informatsiooni pauguks midagi sarnast ette võtta, kuid veidi põhjalikuma haardega.
Nii ma otsustasingi holistilise teraapia neliku läbi teha. Olen sellest instituudist varemgi huvitatud olnud, kuid aeg ei ole olnud õige ja arvan, et ka nemad ei ole veel valmis mulle vastavat õpetust andma. Siiski soovisin teha läbi holistilise neliku, et rohkem enda ja universumi kohta teada saada. Võtsin ühendust endale lähima terapeudiga ja saimegi kokku. Tegemist oli väga sooja ja energeetiliselt tervendava inimesega - temast õhkus emalikkust. Esimene sessioon oli suurepärane ja ma tundsin ennast juba peale seda suurepäraselt - ma sain sealt piisavalt informatsiooni, et oma informatsiooniväravad avaneda saaksid ja oma energiat minu poole voolama said lasta. Tundsin, et jõudsin selgusele enese suhtes ja selles, mis minu järgmine õppetund on. Sain aru, et ma pean tegelema oma keha ja meele puhastamisega - minus on väga palju vana energiat, mida mul ei ole üldse vaja ja surnud energiat mis põhjustab teatud energiasõlmi minu kehas ja seega minu meeles.
Tundsin kohe peale esimest teraapiat meeletut tungi muuta oma toitumisharjumusi ja muid harjumusi, mis on seotud minu tervisega. Kuigi ma pidasin ennast kuidagi juba enne seda sessiooni tervislikult toitujaks, sain aru paljude toiduainete tegelikust mõjust, kuidas neid on valmistatud ja kasvatatud. Hakkasin lugema palju just toiduainete puhtuse ja tervislikkuse kohta. Leidsin palju uusi ja üllatavaid fakte. Järkjärgult muutsin oma toitumisharjumusi, et enda keha hoida, teda armastada ja talle pakkuda kaua oodatud puhkust ja tähelepanu.
See tunne suurenes iga läbitud teraapiaga.
Peale selle käisin ma enda südameruumis, mis oli üllatavalt kaunis ja rahulik. Ehk mõnes teises postituses kirjeldan seda ruumi täpsemalt.
Teises teraapias sain kokku oma kõrgema minaga. Sain teada oma vaimse potensiaali ja oma selgeltnägemise tugevama poole. Sain ideid ka tuleviku kohta. (Holistilise teraapia käigus on võimalik kiigata ka oma tulevikku ja seda mulle ka pakuti, kuid tundsin tugevasti, et mul ei ole vaja teada mida tulevik mulle toob, sest ma ise loon oma tuleviku)
Tundsin peale seda teraapiat ennast energilise ja positiivsena. Saavutasin vaimse taseme, kus ma suudan lihtsa vaevata kanaldada valguse sõnumeid. See oli kõik minus juba eelnevalt olemas, aga ma ei osanud seda kuidagi kasutada. Teraapia käigus sain selgeks kindlad meetmed astumaks ühendusse kõrgema mina või teiste kõrgemate intelligentsidega.
Sain aru ütlusest "meil kõigil on sensitiivsed võimed" - ainult, et me ei oska neid kasutada.
Peale seda sessiooni tundsin, et mul nagu ei olekski kahte viimast sessiooni üldse vaja, sest sain meeletul hulgal informatsiooni millega edasi töötada.
Kolmandas teraapias sain kokku oma sisemise lapsega. Ta oli ääretult õnnelik, lõbus ja mänguline. Jooksin lapsena aasal ja tundsin elust rõõmu. Muretus. Peale selle laadisin oma chakraid ja sain nad kõik ilusasti toimima. Käisin oma enda vaimuaias, kus õitsesid lilled, oli meeletult ilus tiik ja lendlesid liblikad. Võin ka seda aega hiljem mõnes teises postituses kirjeldada. See koht oli nii lummav ja rahulik. Nautisin seal olemist.
Neljandaks oli meil raske leida teraapia eesmärki ja seega teraapia võtet ning lõpuks otsustasin minna selles suunas mida enamus olid terapeudi sõnul teinud ja, et see pidi olema asjakohane punkt kogu holistilisele nelikule. Teemaks oli "Esoteeriline abielu". Selles sessioonis ma nö abiellusin oma enda meheliku poolega. Ma ei tundnud erilist tähendust selles teraapias, aga koht kus me vaimumaailmas seda kõike läbi viisime oli äärmiselt ilus ja lummas mind. See koht oli pühalik, puhas ja müstiline samal ajal. Tundsin, et teraapia eesmärk oligi mulle tutvustada seda kohta, sest see oli justkui palee. Siinkohal pean meenutama aastate tagust kogemust, kui mul oli võimalus olla ühenduses ühe ameerika võimsa selgeltnägijaga - tema rääkis mulle, et mul on vaimumaailmas palee. Alles hiljem ma viisin need kaks omadega kokku.
Kokkuvõtteks oli mul äärmiselt suurepärane võimalus kinnitada endale veelkord oma uskumusi ja saada vastuseid oma mõteteis olevatele segadustele. Sain suuna ja nüüd liigun selle poole.
Minu üks erilisi eesmärke oligi enda sensitiivsete suutlikuste arendamine ja see oli üllatus kui ma sain ühe oskuse juurdegi. Tundsin, et pidin neid koheselt arendama hakkama ja igapäevaselt nendega tegelema.
Peale selle lugesin peale neid teraapiaid läbi raamatu mille pealkirjaks on "Sensitiivsete võimete arendamine algajatele", kirjanikuks William W. Hewitt. Raamatus oli palju spetsiifilisi õpetusi oma teatud tundlikuse arendamiseks ja kirjanik oli meeldivalt toonud näiteid ka oma elust ja need lahti seletanud. Raamatus oli palju sellistki mis juba vähekene uurinud sensitiivihakatistele tuttav on. Kuid hea, et kõik praktilisemad õpetused on väikse raamatu sisse kokku pandud. Tegemist ei ole suure raamatuga - ehk väiksem kui A5 suurus ja lehekülgi on ka alla 200. Nii ma hakkasingi iga päev tegema teatud harjutusi oma võimete suurendamiseks. Harjutused ei ole ka teab mis keerulised - ma tavaliselt teen oma harjutusi hommikul bussiga tööle sõites ja sealt tagasi koju sõites.
Suureks üllatuseks saadeti mulle raamatu lõpetamise ajal südameke ühe ainukese pilve näol keset selget taevast.
Järgmiseks olen tegelenud intensiivselt enda keha puhastusega. Mul tuli just enne toitumise muutmist näkku terve meeskond akne punnikesi ja hakkasin uurima, et millest akne inimesele tuleb ja mulle kõige loogilisem vastus oli ühes artiklis, kus üks sensitiivne meditsiiniteadlane seletas lahti kuidas akne tekib. Kirjutan selle seletuse lühidalt siiagi:
"Naise munarakud eritavad ka meeshormoone, mida meie keha peaks väljutama. Õige viis selleks oleks läbi maksa. Kui aga maks on üle koormatud või toksiinidest üle töötatud, siis keha otsib selleks muid väljutusviise, ehk nahk."
Niisiin võtsin selle informatsiooni vastu ja hakkasin uurima võimalusi oma keha ja eelkõige maksa puhastamiseks. Kuna olin esimese teraapia käigus saanud teada, et lihatoidud ei sobi mulle, siis sellest lähtuvalt hakkasin uurima looduslike vahendeid ja meetodeid oma keha puhastamiseks. Ja sain teadmise, et toit peab olema töötlemata ja toores. Otsustasin minna toortoidu dieedile - puhastuse eesmärgil. Hetkel olen olnud toortoidu dieedil vaid poolteist nädalat, aga ma tunnen ennast juba praegu palju paremini. Mul on energiat ja seedehäired ei vaeva mind enam.
Olen siiski toortoidu alal alles algaja ja otsin palju informatsiooni just õige toitumise jaoks. Avastasin ka selle, et kaal ei lange siis kui sinu eesmärk on kaalu langetada - ta langeb siis kui sul on positiivsed ja üllad eesmärgid, kui sa armastad oma keha, oled selle üle tänulik ja tänad oma keha.
Ma olen oma kaaluga võidelnud teismeeast saati ja hetkel tunnen ma ennast oma kehas suurepäraselt, kuigi minu kaal ei ole langenud. Minu kõhu ümbert on hakanud kaduma päästerõngas, minu nahk on muutunud pringimaks ja loomulikult säravaks. Olen otsustanud mitte kasutada kosmeetikat ja näokreeme, sest usun, et kui keha on puhas, siis toodab ta kõik vajaliku endale ise.
Sattusin peale ka Hallo Kosmos intervjuule, kus Mari Metsallik rääkis toitumisest ja kõigest sellest mis kaasneb toortoidu, paastumise ja kõige selle eluga mida ta elab. Ta on meeletult suureks inspiratsiooniks mulle - võtan tema teadmistest selle, mida minu vaim hetkel vajab ja liigun oma sihtmärgi poole.
Hetkel piirdun sellega ja luban tulevikus veidi tihedamini uusi postitusi üles laadida.
Mõnusat kevadet, rõõmu ja positiivsust! Päikest! :)
Olen olnud pikalt eemal. Oli viimane aeg taas tagasi pöörduda ja midagi blogisse kirja ka panna.
Vahepeal on meeletult palju juhtunud - olen astunud soone peale ja saanud nii palju uut ja huvitavat enese vaimse arengu jaoks.
Pikalt tundsin, et seedin eelmist õppetundi ja pidin justkui elama vastavalt nendele õpetustele ja uskumustele. Nii see oligi. Kuna olen väga kärsitu, siis pidasin seda paigalseisuks, kuid tegelikult see oli õppetund omaette.
Peale eelmist niiöelda soone peale astumist tundsin peale mõnda aega, et informatsiooni voog on rahunenud ja pidasin seda automaatselt seisakuks. Tegelikult oli elu andnud mulle informatsiooni ja siis algas praktika - kui hästi ma suudan elada nende tõdede järgi mida olin just õppinud. Ja võingi ausalt öelda, et ma pidingi õppima elama nende tõdede järgi. See aeg oli minu jaoks küll mingil määral pikk, aga väga kasulik.
Nüüd mõistan, et mind on kohe algusest peale kuuldud ja minu soove on algusest peale täidetud. Universumis võtab kõik aega just meie maapealse elu tõttu. Me õpime ja peame elama vastavalt õpetustele. Kui ma oleme valinud suuna ja soovid edasi andnud, siis meid viiakse sihtkohta.
Nüüd, just enne informatsiooni "soonele" astumist tundsin, et ma olen valmis - tundsin seda südamest. Ja ei läinudki kaua kui olin järgmise sammu astunud ja informatsiooni väravad olid minu ees valla.
Kunagi käisin tegemas aura-pilti ja see aitas mind sel hetkel vaimses arengus väga palju edasi. Selle pildi pealt tõlgendati väga väga palju mulle just nendest asjadest mida ma olin tundnud, aga ei olnud eneses kindel. Minu enesekindlus sai hea toe selle pildiga.
Seekord soovisin oma informatsiooni pauguks midagi sarnast ette võtta, kuid veidi põhjalikuma haardega.
Nii ma otsustasingi holistilise teraapia neliku läbi teha. Olen sellest instituudist varemgi huvitatud olnud, kuid aeg ei ole olnud õige ja arvan, et ka nemad ei ole veel valmis mulle vastavat õpetust andma. Siiski soovisin teha läbi holistilise neliku, et rohkem enda ja universumi kohta teada saada. Võtsin ühendust endale lähima terapeudiga ja saimegi kokku. Tegemist oli väga sooja ja energeetiliselt tervendava inimesega - temast õhkus emalikkust. Esimene sessioon oli suurepärane ja ma tundsin ennast juba peale seda suurepäraselt - ma sain sealt piisavalt informatsiooni, et oma informatsiooniväravad avaneda saaksid ja oma energiat minu poole voolama said lasta. Tundsin, et jõudsin selgusele enese suhtes ja selles, mis minu järgmine õppetund on. Sain aru, et ma pean tegelema oma keha ja meele puhastamisega - minus on väga palju vana energiat, mida mul ei ole üldse vaja ja surnud energiat mis põhjustab teatud energiasõlmi minu kehas ja seega minu meeles.
Tundsin kohe peale esimest teraapiat meeletut tungi muuta oma toitumisharjumusi ja muid harjumusi, mis on seotud minu tervisega. Kuigi ma pidasin ennast kuidagi juba enne seda sessiooni tervislikult toitujaks, sain aru paljude toiduainete tegelikust mõjust, kuidas neid on valmistatud ja kasvatatud. Hakkasin lugema palju just toiduainete puhtuse ja tervislikkuse kohta. Leidsin palju uusi ja üllatavaid fakte. Järkjärgult muutsin oma toitumisharjumusi, et enda keha hoida, teda armastada ja talle pakkuda kaua oodatud puhkust ja tähelepanu.
See tunne suurenes iga läbitud teraapiaga.
Peale selle käisin ma enda südameruumis, mis oli üllatavalt kaunis ja rahulik. Ehk mõnes teises postituses kirjeldan seda ruumi täpsemalt.
Teises teraapias sain kokku oma kõrgema minaga. Sain teada oma vaimse potensiaali ja oma selgeltnägemise tugevama poole. Sain ideid ka tuleviku kohta. (Holistilise teraapia käigus on võimalik kiigata ka oma tulevikku ja seda mulle ka pakuti, kuid tundsin tugevasti, et mul ei ole vaja teada mida tulevik mulle toob, sest ma ise loon oma tuleviku)
Tundsin peale seda teraapiat ennast energilise ja positiivsena. Saavutasin vaimse taseme, kus ma suudan lihtsa vaevata kanaldada valguse sõnumeid. See oli kõik minus juba eelnevalt olemas, aga ma ei osanud seda kuidagi kasutada. Teraapia käigus sain selgeks kindlad meetmed astumaks ühendusse kõrgema mina või teiste kõrgemate intelligentsidega.
Sain aru ütlusest "meil kõigil on sensitiivsed võimed" - ainult, et me ei oska neid kasutada.
Peale seda sessiooni tundsin, et mul nagu ei olekski kahte viimast sessiooni üldse vaja, sest sain meeletul hulgal informatsiooni millega edasi töötada.
Kolmandas teraapias sain kokku oma sisemise lapsega. Ta oli ääretult õnnelik, lõbus ja mänguline. Jooksin lapsena aasal ja tundsin elust rõõmu. Muretus. Peale selle laadisin oma chakraid ja sain nad kõik ilusasti toimima. Käisin oma enda vaimuaias, kus õitsesid lilled, oli meeletult ilus tiik ja lendlesid liblikad. Võin ka seda aega hiljem mõnes teises postituses kirjeldada. See koht oli nii lummav ja rahulik. Nautisin seal olemist.
Neljandaks oli meil raske leida teraapia eesmärki ja seega teraapia võtet ning lõpuks otsustasin minna selles suunas mida enamus olid terapeudi sõnul teinud ja, et see pidi olema asjakohane punkt kogu holistilisele nelikule. Teemaks oli "Esoteeriline abielu". Selles sessioonis ma nö abiellusin oma enda meheliku poolega. Ma ei tundnud erilist tähendust selles teraapias, aga koht kus me vaimumaailmas seda kõike läbi viisime oli äärmiselt ilus ja lummas mind. See koht oli pühalik, puhas ja müstiline samal ajal. Tundsin, et teraapia eesmärk oligi mulle tutvustada seda kohta, sest see oli justkui palee. Siinkohal pean meenutama aastate tagust kogemust, kui mul oli võimalus olla ühenduses ühe ameerika võimsa selgeltnägijaga - tema rääkis mulle, et mul on vaimumaailmas palee. Alles hiljem ma viisin need kaks omadega kokku.
Kokkuvõtteks oli mul äärmiselt suurepärane võimalus kinnitada endale veelkord oma uskumusi ja saada vastuseid oma mõteteis olevatele segadustele. Sain suuna ja nüüd liigun selle poole.
Minu üks erilisi eesmärke oligi enda sensitiivsete suutlikuste arendamine ja see oli üllatus kui ma sain ühe oskuse juurdegi. Tundsin, et pidin neid koheselt arendama hakkama ja igapäevaselt nendega tegelema.
Peale selle lugesin peale neid teraapiaid läbi raamatu mille pealkirjaks on "Sensitiivsete võimete arendamine algajatele", kirjanikuks William W. Hewitt. Raamatus oli palju spetsiifilisi õpetusi oma teatud tundlikuse arendamiseks ja kirjanik oli meeldivalt toonud näiteid ka oma elust ja need lahti seletanud. Raamatus oli palju sellistki mis juba vähekene uurinud sensitiivihakatistele tuttav on. Kuid hea, et kõik praktilisemad õpetused on väikse raamatu sisse kokku pandud. Tegemist ei ole suure raamatuga - ehk väiksem kui A5 suurus ja lehekülgi on ka alla 200. Nii ma hakkasingi iga päev tegema teatud harjutusi oma võimete suurendamiseks. Harjutused ei ole ka teab mis keerulised - ma tavaliselt teen oma harjutusi hommikul bussiga tööle sõites ja sealt tagasi koju sõites.
Suureks üllatuseks saadeti mulle raamatu lõpetamise ajal südameke ühe ainukese pilve näol keset selget taevast.
Järgmiseks olen tegelenud intensiivselt enda keha puhastusega. Mul tuli just enne toitumise muutmist näkku terve meeskond akne punnikesi ja hakkasin uurima, et millest akne inimesele tuleb ja mulle kõige loogilisem vastus oli ühes artiklis, kus üks sensitiivne meditsiiniteadlane seletas lahti kuidas akne tekib. Kirjutan selle seletuse lühidalt siiagi:
"Naise munarakud eritavad ka meeshormoone, mida meie keha peaks väljutama. Õige viis selleks oleks läbi maksa. Kui aga maks on üle koormatud või toksiinidest üle töötatud, siis keha otsib selleks muid väljutusviise, ehk nahk."
Niisiin võtsin selle informatsiooni vastu ja hakkasin uurima võimalusi oma keha ja eelkõige maksa puhastamiseks. Kuna olin esimese teraapia käigus saanud teada, et lihatoidud ei sobi mulle, siis sellest lähtuvalt hakkasin uurima looduslike vahendeid ja meetodeid oma keha puhastamiseks. Ja sain teadmise, et toit peab olema töötlemata ja toores. Otsustasin minna toortoidu dieedile - puhastuse eesmärgil. Hetkel olen olnud toortoidu dieedil vaid poolteist nädalat, aga ma tunnen ennast juba praegu palju paremini. Mul on energiat ja seedehäired ei vaeva mind enam.
Olen siiski toortoidu alal alles algaja ja otsin palju informatsiooni just õige toitumise jaoks. Avastasin ka selle, et kaal ei lange siis kui sinu eesmärk on kaalu langetada - ta langeb siis kui sul on positiivsed ja üllad eesmärgid, kui sa armastad oma keha, oled selle üle tänulik ja tänad oma keha.
Ma olen oma kaaluga võidelnud teismeeast saati ja hetkel tunnen ma ennast oma kehas suurepäraselt, kuigi minu kaal ei ole langenud. Minu kõhu ümbert on hakanud kaduma päästerõngas, minu nahk on muutunud pringimaks ja loomulikult säravaks. Olen otsustanud mitte kasutada kosmeetikat ja näokreeme, sest usun, et kui keha on puhas, siis toodab ta kõik vajaliku endale ise.
Sattusin peale ka Hallo Kosmos intervjuule, kus Mari Metsallik rääkis toitumisest ja kõigest sellest mis kaasneb toortoidu, paastumise ja kõige selle eluga mida ta elab. Ta on meeletult suureks inspiratsiooniks mulle - võtan tema teadmistest selle, mida minu vaim hetkel vajab ja liigun oma sihtmärgi poole.
Hetkel piirdun sellega ja luban tulevikus veidi tihedamini uusi postitusi üles laadida.
Mõnusat kevadet, rõõmu ja positiivsust! Päikest! :)
Tuesday, December 10, 2013
Unenägude jõud
Tervitused üle pika aja.
Olen olnud nii tempokas ajajärgus oma elus, et ei ole jõudnud võtta aega maha, et siia kirjutada või siis piisavalt lõõgastunud, et näha unenägusid ja neid meeldegi jätta.
Lisan siiski siia ühe artikli alkeemiku leheküljelt.
Loodetavasti saan vasti taas sellesse imelisse meeleseisundisse, et oleks millest kirjutada.
Seniks, aga soovin kõigile ilusaid unenägusid.
http://alkeemia.ee/artiklid/Unenagude-joud-lahenda-oma-probleeme-unes-nahtu-abil/l-126/c-1452/
Olen olnud nii tempokas ajajärgus oma elus, et ei ole jõudnud võtta aega maha, et siia kirjutada või siis piisavalt lõõgastunud, et näha unenägusid ja neid meeldegi jätta.
Lisan siiski siia ühe artikli alkeemiku leheküljelt.
Loodetavasti saan vasti taas sellesse imelisse meeleseisundisse, et oleks millest kirjutada.
Seniks, aga soovin kõigile ilusaid unenägusid.
http://alkeemia.ee/artiklid/Unenagude-joud-lahenda-oma-probleeme-unes-nahtu-abil/l-126/c-1452/
Tuesday, September 10, 2013
Naiselikkus..
Leidsin alkeemia.ee'st väga ilusasti kirjutatud ja põhjaliku artikli naiselikkuse teemal.
Autor on kaunisti välja toonud naiselikkuse tähenduse ja seletanud ka seda, kuidas saavutada naiselikkust.
Minu isiklik arvamus on, et kui naisel on energiad paigas, siis meestel lähevad need kui iseenesest paika. Siinkohal mõtlen paarissuhteid, kuid artiklis on seletatud ka üldisemalt.
Olen äärmiselt tänulik autorile Tiina Tiitus, kes on suutnud kõik ilusatesse sõnadesse panna ja seda meiega jagada. Jagan seda artiklit nüüd teiega:
http://alkeemia.ee/artiklid/Tiina-Tiitus-Naiselikkus/l-12/c-1326/
Autor on kaunisti välja toonud naiselikkuse tähenduse ja seletanud ka seda, kuidas saavutada naiselikkust.
Minu isiklik arvamus on, et kui naisel on energiad paigas, siis meestel lähevad need kui iseenesest paika. Siinkohal mõtlen paarissuhteid, kuid artiklis on seletatud ka üldisemalt.
Olen äärmiselt tänulik autorile Tiina Tiitus, kes on suutnud kõik ilusatesse sõnadesse panna ja seda meiega jagada. Jagan seda artiklit nüüd teiega:
http://alkeemia.ee/artiklid/Tiina-Tiitus-Naiselikkus/l-12/c-1326/
Sunday, September 8, 2013
Love thy man.
Mõtlesin, et kirjutan väikse postituse armastusest partneri vastu.
Armastus oma partneri vastu on iga elujao jooksul väga tähtis ja oma partnerilt õpime tihti midagi sellist mida me ise eriti hästi ei mõista, kuid neil on olemas kõik, et meil aidata mõista.
Tundsin tungivat vajadust kuskile üles kirjutada ja miks ma mitte ka kõigile kes juhtuvad lugema, et kui olen saavutanud sellise hinge seisundi, kus ma mõistan ja saan aru miks ja milleks kõik suhtes toimub ja mis moodi ma olen saavutanud sellise "õnne" seisundi, mida ma loodan, et ma kergelt taas käest ei lase.
On ju suhetes alati tõuse ja mõõnasid nagu elus eneseski. Olin pikemat aega mõõna perioodi peal igas valdkonnas oma elus. Kuigi olin positiivselt meelestatud olin unustanud tunda tänulikkust kõige eest mis mul on. Hetkel olen sellises perioodis, et tunnen iga päev mitmeid kordi automaatselt iseenesest tänulikkust millegi eest mis mul on ja sel hetkel valdab minu hinge selline õnnetunne nagu esmaarmunutel ja see tõstab minu emotsioonid, meele ja vaimsuse nii kõrgele, et võin lausa öelda, et pole pikka aega ennast nii õndsalt tundnud.
Tunnen tänulikkust oma tugeva, hooliva ja armastava mehe eest, keda ma ka südamepõhjani armastan. Leidsin endas taas selle lapse, kes naiivselt ja ohtu tundmata/kartmata emotsiooniline on. Isegi, kui meil on väikseid vaidlusi, siis suudan ennast taastada sellele naiivsele tasemele, kus amastan tingimusteta ja suudan keskenduda positiivsele meie suhtes. See mind edasi ongi viinud. Tunnen õnne ja tänulikkust kõige selle positiivsuse eest mis meie suhtes on ja tema vead on vaid need, mis teda kirgastavad ja omapäraseks teeb. Ta ongi selline ja ma armastan teda täpselt sellisena.. Ta on selline osaliselt ka minu jaoks. Leidsime üksteist just teineteise arendamiseks. Ta on just see õige!
Tänu sellele positiivsusele meie suhtes tunneme, et võima koos armastavalt ja alatoonideta naerda kumbagi vigade üle. Nagu tütar naerab oma vananenud ema üle, kes ei ole jõudnud ajaga kaasas käia ja tuleb teda ajaga kaasa aitama.
MÄRGE ISEENDALE:
Armastus oma partneri vastu on iga elujao jooksul väga tähtis ja oma partnerilt õpime tihti midagi sellist mida me ise eriti hästi ei mõista, kuid neil on olemas kõik, et meil aidata mõista.
Tundsin tungivat vajadust kuskile üles kirjutada ja miks ma mitte ka kõigile kes juhtuvad lugema, et kui olen saavutanud sellise hinge seisundi, kus ma mõistan ja saan aru miks ja milleks kõik suhtes toimub ja mis moodi ma olen saavutanud sellise "õnne" seisundi, mida ma loodan, et ma kergelt taas käest ei lase.
On ju suhetes alati tõuse ja mõõnasid nagu elus eneseski. Olin pikemat aega mõõna perioodi peal igas valdkonnas oma elus. Kuigi olin positiivselt meelestatud olin unustanud tunda tänulikkust kõige eest mis mul on. Hetkel olen sellises perioodis, et tunnen iga päev mitmeid kordi automaatselt iseenesest tänulikkust millegi eest mis mul on ja sel hetkel valdab minu hinge selline õnnetunne nagu esmaarmunutel ja see tõstab minu emotsioonid, meele ja vaimsuse nii kõrgele, et võin lausa öelda, et pole pikka aega ennast nii õndsalt tundnud.
Tunnen tänulikkust oma tugeva, hooliva ja armastava mehe eest, keda ma ka südamepõhjani armastan. Leidsin endas taas selle lapse, kes naiivselt ja ohtu tundmata/kartmata emotsiooniline on. Isegi, kui meil on väikseid vaidlusi, siis suudan ennast taastada sellele naiivsele tasemele, kus amastan tingimusteta ja suudan keskenduda positiivsele meie suhtes. See mind edasi ongi viinud. Tunnen õnne ja tänulikkust kõige selle positiivsuse eest mis meie suhtes on ja tema vead on vaid need, mis teda kirgastavad ja omapäraseks teeb. Ta ongi selline ja ma armastan teda täpselt sellisena.. Ta on selline osaliselt ka minu jaoks. Leidsime üksteist just teineteise arendamiseks. Ta on just see õige!
Tänu sellele positiivsusele meie suhtes tunneme, et võima koos armastavalt ja alatoonideta naerda kumbagi vigade üle. Nagu tütar naerab oma vananenud ema üle, kes ei ole jõudnud ajaga kaasas käia ja tuleb teda ajaga kaasa aitama.
MÄRGE ISEENDALE:
- Ära unusta, miks oled koos just selle inimesega.
- Ära unusta tänada universumit selle armastuse ja inimese eest.
- Ära unusta tänada.
- Ära unusta tunda õnne ja tänulikkust.
- Keskendu positiivsusele. (Negatiivsusele keskendumine vaid süvendab seda. Emalik juhendamine ja hoolimine suunab negatiivsust positiivsusele.)
- Armasta ilma tasusid ootamata.
- Kallista ja suudle.
- Ära kanna viha - ta ju ka alles õpib.
- Ta on inimene - ole inimlik.
- Ole esimene kes astub sammu paranemise poole, kui partner on pimestatud.
- Ole julge - armastusega sa ei kaota kunagi, sa vaid võidad.
- ARMASTA SÜDAMEST!
Sunday, September 1, 2013
Unenägu 1.09.13 Muda ja kulda
Nägin eile öösel imelist und... Jälle oli suures osas züzeeks maailmalõpp, kuid ma ei tundnud sellist erilist paanikat, et maailmalõpp olekski olnud tulemas.
Mäletan unenäost vaid seda, et olin koos oma partneriga ja tegevustik tundus olevat kauges tulevikus.. siinkohal ei mõtle ma kümmet või viiskümmet aastat, vaid lausa tuhandeid ehk. Kõik ümberringi oli juskui kuskilt utoopia filmist võetud, kus päikest ei paistnud ja taevas mitmeid kuid ja miljoneid tähti. Hubast kodu seal näha ei olnud ja tundus, et inimesed elasid kõik rahumeelselt kommuunis. Ma ei ütle, et see oli ebameeldiv, ehk veidi harjumatu. Kuid üldiselt tundus ühiskond hästi toimivat ja inimeste seas valitses rahu ja rohkem üksteise mõistmist ja armastust. Lapsi ma seal ei näinud, kuid teadsin, et nad on kuskil olemas. Oma praeguse partneriga olin ka seal koos ja ka sel hetkel kui tundus, et teadvustati kuskil kuidagi - müstiliselt, et maailmalõpp on tulemas ja meie poole on komeet suurel kiirusel suundumas. Partneriga mõtlesime vaid üksteise nautimisest need viimased minutid ja ehk sellepärast ma ei tundnudki, et maailmalõpp või suur oht lähenemas on, sest tundus, et hakkas uus unenägu, kus vaid meie kaks tegelasteks olime. Me heitsime põrandale lamama ja üksteisele silma vaatama. Sel hetkel eemaldusin enda tegelaskujust ja märkasin, et põrand oli justkui mudast, kuid selline ilus. tundus, et see oli vedelal kujul ja lausa voolas, kuid pind oli täiesti tasapinnaline ja ma mäletan vaatamast oma kätt, mis nagu üldse ei määrdunud, kui põrandat katsusin. Selle ilusa mudase moodustise sees oli kontrastselt eristatav kullast muster, või siis nagu kulla ebakorrapärased laastud - sellised õhulised. Muidugi oli ka see täielikult tasapinnaline ja käega katsudes ei olnud ühtegi kühmu ega lohku tunda. See oli kummaline. Sel hetkel kui ma põrandat hakkasin uurima kuulsin kuidas keegi kommenteeris meie põrandale heitmist "hyi"-ga ja hääl oli äärmiselt tuttav ja nimelt see mis minu emal. Tundub väga koomiline, kui sellele tagant järgi mõtlen.
Lõpuks siis see mitte kaua oodatud komeet laskus kuskile pinnale, kuid mingit plahvatust või värinat ei toimunud. Selle asemel tekkis sinna suur mudane loik, mis oli tõeliselt kaa äärmiselt vesine muda ja inimesed käisid kummikutega selles loigus ja uurisid seda.
Unenägu lõppes sellega, et ma nägin seda mudaloiku justkui õhust või ekraanist täpselt selle loigu kohalt, kus ka inimesed olid askeldamas ja uurimas, et mis loik see selline on, kui järsku üks tohutu suur silm selle loigu ulatuses lahti läks. Ma nägin seda justkui filmi lõppu kus näitas seda silma ja, et asja dramaatilisemaks muuta kestis see paar sekundit, mille järel suur silm pilgutas ja hakkas ringi vaatama.
Äärmiselt huvitav unenägu.
Hommikul oli nii hea tunne kui ärkasin. Süda oli armastust täis ja oli suur tahtmine kallimalt ümbert kinni võtta. Talle unenäost rääkides oli tal sellele kõigele vaid üks kommentaar: "Täna ostad lotopileti!"
Olen isegi kuulnud, et muda pidi tähendama sisse tulevat raha ja kui minu mälu mind ei peta, siis kunagi minevikus kui kord muda unenäos nägin soovitas ka minu enda vanaema mul lotopilet osta. Ei mäleta, kas sai ka ostetud. Kuid raha kuskilt sisse küll ei tulnud.
Unenägude seletaja kirjeldab seda positiivselt heade uudistega (muda) ja rikkusega (kuld). Arvan, et leidsin sellele ka juba tänase päeva jooksul tähenduse ka. Tuli välja, et ujulas oli täna vaba sissepääse ja ma hoidsin 5€ kokku. Nii palju siis sellest unenäost. Emotsionaalsel tasemel tunnen, et unenäol võis enam olla sümboolne tähendus minu oma mõtetele ja viimase aja toimingutele ja muutustele eneses.
Ah jaa ja maailmalõpp pidi ka häid uudiseid tähendama. Eks me siis näe, mis saab.
Tulevik tundub niiguinii helge ja armastus on südames... Mida enamat tahta?
Mäletan unenäost vaid seda, et olin koos oma partneriga ja tegevustik tundus olevat kauges tulevikus.. siinkohal ei mõtle ma kümmet või viiskümmet aastat, vaid lausa tuhandeid ehk. Kõik ümberringi oli juskui kuskilt utoopia filmist võetud, kus päikest ei paistnud ja taevas mitmeid kuid ja miljoneid tähti. Hubast kodu seal näha ei olnud ja tundus, et inimesed elasid kõik rahumeelselt kommuunis. Ma ei ütle, et see oli ebameeldiv, ehk veidi harjumatu. Kuid üldiselt tundus ühiskond hästi toimivat ja inimeste seas valitses rahu ja rohkem üksteise mõistmist ja armastust. Lapsi ma seal ei näinud, kuid teadsin, et nad on kuskil olemas. Oma praeguse partneriga olin ka seal koos ja ka sel hetkel kui tundus, et teadvustati kuskil kuidagi - müstiliselt, et maailmalõpp on tulemas ja meie poole on komeet suurel kiirusel suundumas. Partneriga mõtlesime vaid üksteise nautimisest need viimased minutid ja ehk sellepärast ma ei tundnudki, et maailmalõpp või suur oht lähenemas on, sest tundus, et hakkas uus unenägu, kus vaid meie kaks tegelasteks olime. Me heitsime põrandale lamama ja üksteisele silma vaatama. Sel hetkel eemaldusin enda tegelaskujust ja märkasin, et põrand oli justkui mudast, kuid selline ilus. tundus, et see oli vedelal kujul ja lausa voolas, kuid pind oli täiesti tasapinnaline ja ma mäletan vaatamast oma kätt, mis nagu üldse ei määrdunud, kui põrandat katsusin. Selle ilusa mudase moodustise sees oli kontrastselt eristatav kullast muster, või siis nagu kulla ebakorrapärased laastud - sellised õhulised. Muidugi oli ka see täielikult tasapinnaline ja käega katsudes ei olnud ühtegi kühmu ega lohku tunda. See oli kummaline. Sel hetkel kui ma põrandat hakkasin uurima kuulsin kuidas keegi kommenteeris meie põrandale heitmist "hyi"-ga ja hääl oli äärmiselt tuttav ja nimelt see mis minu emal. Tundub väga koomiline, kui sellele tagant järgi mõtlen.
Lõpuks siis see mitte kaua oodatud komeet laskus kuskile pinnale, kuid mingit plahvatust või värinat ei toimunud. Selle asemel tekkis sinna suur mudane loik, mis oli tõeliselt kaa äärmiselt vesine muda ja inimesed käisid kummikutega selles loigus ja uurisid seda.
Unenägu lõppes sellega, et ma nägin seda mudaloiku justkui õhust või ekraanist täpselt selle loigu kohalt, kus ka inimesed olid askeldamas ja uurimas, et mis loik see selline on, kui järsku üks tohutu suur silm selle loigu ulatuses lahti läks. Ma nägin seda justkui filmi lõppu kus näitas seda silma ja, et asja dramaatilisemaks muuta kestis see paar sekundit, mille järel suur silm pilgutas ja hakkas ringi vaatama.
Äärmiselt huvitav unenägu.
Hommikul oli nii hea tunne kui ärkasin. Süda oli armastust täis ja oli suur tahtmine kallimalt ümbert kinni võtta. Talle unenäost rääkides oli tal sellele kõigele vaid üks kommentaar: "Täna ostad lotopileti!"
Olen isegi kuulnud, et muda pidi tähendama sisse tulevat raha ja kui minu mälu mind ei peta, siis kunagi minevikus kui kord muda unenäos nägin soovitas ka minu enda vanaema mul lotopilet osta. Ei mäleta, kas sai ka ostetud. Kuid raha kuskilt sisse küll ei tulnud.
Unenägude seletaja kirjeldab seda positiivselt heade uudistega (muda) ja rikkusega (kuld). Arvan, et leidsin sellele ka juba tänase päeva jooksul tähenduse ka. Tuli välja, et ujulas oli täna vaba sissepääse ja ma hoidsin 5€ kokku. Nii palju siis sellest unenäost. Emotsionaalsel tasemel tunnen, et unenäol võis enam olla sümboolne tähendus minu oma mõtetele ja viimase aja toimingutele ja muutustele eneses.
Ah jaa ja maailmalõpp pidi ka häid uudiseid tähendama. Eks me siis näe, mis saab.
Tulevik tundub niiguinii helge ja armastus on südames... Mida enamat tahta?
Thursday, July 11, 2013
Midagi südamesoojaks :)
Leidsin ringi tuijates ilusa ja motiveeriva video:
Ei ole pikka aega kirjutanud. Olen väheke "endast väljas" olnud. Mitte et ma olen pidevalt vihane või kergesti ärrituv. Ma lihtsalt ei ole oma minaga ühenduses ja isegi ei näe unenägusid. Magama minek on ka raske - tavaliselt ootan kuni kukun voodisse, sest ei meeldi voodis und oodata. Aga ehk see kõik muutub varsti :)
Teen enda kallal tööd - ravin kivikeste ja meditatsiooniga ja ehk peagi näen jälle värvilisi unenägusid ;)
Seniks, aga kõike mõnuset ja ilusaid värvilisi unenägusid teile!
Ei ole pikka aega kirjutanud. Olen väheke "endast väljas" olnud. Mitte et ma olen pidevalt vihane või kergesti ärrituv. Ma lihtsalt ei ole oma minaga ühenduses ja isegi ei näe unenägusid. Magama minek on ka raske - tavaliselt ootan kuni kukun voodisse, sest ei meeldi voodis und oodata. Aga ehk see kõik muutub varsti :)
Teen enda kallal tööd - ravin kivikeste ja meditatsiooniga ja ehk peagi näen jälle värvilisi unenägusid ;)
Seniks, aga kõike mõnuset ja ilusaid värvilisi unenägusid teile!
Tuesday, June 11, 2013
Unenägu 11.06.2013
Tervitused taas!
Olen jälle oma blogi vahepeal unarusse jätnud, aga seda ka sellepärast, et ei ole olnud midagi erilist, millest kirjutada. Veidral kombel nägin üle pika aja täna öösel und, mis minus emotsioone esile kutsus.
Ma väga palju ei mäletagi enam sellest, sest raskasin pool päeva muude asjade peale ja nüüdseks on juba pool unenäost minu mälust pühitud. Teadsin, et see täna minuga juhtub, et ei õnnestu kohe seda blogisse kirjutada ja hommikul kirjutasin üles vaid märksõnad, millest nüüd üritan osa taastada.
Nägin unes, et olin oma elus praegusest hetkest edasi läinud ja vahepeal palju asju muutnud. Mäletan unest, et ma elasin nüüd uues majas, mis oli suur ja ma hädaldasin, et vanas majas käis tuul läbi ja nüüd suuremas majas käib tuul veel rohkem läbi.
(Sellega seoses tuleb meelde, et mõned päevad tagasi nägin kuskil artiklit, kus olid pildid ühest lukssusvillast ja mäletan, et seal oli tõeliselt palju ruumi. Mõtlesin sel hetkel, et kuidas seal küll hubane ja kodune tunne saaks tekkida - võib-olla on see põhjus, miks ma unenäos
a) nägin, et mul on uus maja;
b) hädaldasin)
Teine detail, mis mulle unenäost meelde jäi ja äärmiselt armas oli - oli minu sõbranna, kes läbi kivide kändude on minevikus mulle toeks olnud ja unenäo tulevikus oli ta ikka veel minu kõrval toetamas ja nõustamas. Ta nägi unenäos küll teistsugune välja, kui ta päriselus välja näeb, aga ma teadsin, et see oli tema ja ainult tema, ei olnud muud varianti.
Unenägude seletajast konkreetselt uue maja või kodu kohta ei leidnud midagi mis unenäoga kokku oleks läinud.
Küll leidsin aga sellise vaste: Kodu - Teie elu saab olema rahulolev ja rõõmus koos nendega, keda armastate.
Unenäos tundsin ennast ääretult õnnelikuna ja nägin oma "kodus" ka vanaema, kes ootas uut lapselapselast külla, et temaga tutvuda.
See viibki meid unenäos edasi, kus ma läksin oma unenäo last, poega kuskilt hoiust ära tooma. Sõbrannal, kes minuga terve unenäo koos oli, tal olid lilled käes, kuid need olid paberisse pakitud.
(Pean siinkohal mainima, et isiklikult arvan, et paber lillede ümber oli sellepärast, et mulle ei taheta mingit detaili minu elust reeta või sellest aimu anda, et ma selle pärast arvatavasti hetkel ei muretseks, sest lillede nägemisel unenõus on äärmiselt palju erinevaid seletusi olenevalt mis lilled, kes annab ja kuidas ma ise nendele lilledele reageerin.
Tuletan meelde, et paar postitust tagasi või siis eelmine postitus - kirjutaisn kollastest lilledest, tookord tähendas see seda, et kõik on hästi, tasakaalus ja sünkroonis)
Sain oma poja kätte arvutiparandusest. Ehk sümboliseerib poeg hoopis uut arvutit või parandatud, uuendatud arvutit, kuid üleandja suhtles beebiga ja ütles talle, midagi ilusat minu kohta, et kas ma olen ilus või hea või midagi sellist ja poisslaps/beebi vaatas teda kui vana mees ja naeratas talle, nagu kinnitamaks, et ta teab seda isegi.
Laps käes läksime tänavale ja ma panin lapse maha ja sõbranna, kes lilledega ikka minu juures oli, muretses bussisõidu pileti pärast ja küsis minult midagi, millele ma üldse tähelepanu ei pööranud, vaid imetlesin seda armsat imelist pisikest poisslast, kes vaatas mulle otsa nagu ta saaks kõigest suurepäraselt aru ja isegi nagu muigas selle peale, et ma ta arvutipoest tõin. Raske seletada. Aga tal oli selline kõiketeadev ilme ja kaval, muigav nägu. Ta oli ka päris pirakas ja päris kindlasti sain aru, et sellest lapsest kasvab ehtne jõumees. Ta oli unenäos imeline.
Arvan, et nägin beebit pigem sellepärast, et minevikus lootsin nii väga lapse saada.
Unenägude seletaja pakub, et see võis olla ka enda sisemine laps. Aga siinkohal peab mainima, et mul on suhteliselt madal enesehinnang. Kui see oleks sisemine laps olnud, siis ehk viitas see, et tulevikus olen enesekindlam ja ennastarmastavam.
Kummaline on, et panin lapsele unenäos ka nime - Olli. Pole kedagi tuttavatest sellise nimega ja õieti ei mõista, kuidas unenäos sellise nime peale tulin. Kõla järgi eeldan, et see nimi on vast vanaaegne. Ehk tõesti oleksin pannud oma lapsele sellise nime, sest olen lihtsate, lühikeste kuid samas ka omapäraste nimede fänn.
Olen jälle oma blogi vahepeal unarusse jätnud, aga seda ka sellepärast, et ei ole olnud midagi erilist, millest kirjutada. Veidral kombel nägin üle pika aja täna öösel und, mis minus emotsioone esile kutsus.
Ma väga palju ei mäletagi enam sellest, sest raskasin pool päeva muude asjade peale ja nüüdseks on juba pool unenäost minu mälust pühitud. Teadsin, et see täna minuga juhtub, et ei õnnestu kohe seda blogisse kirjutada ja hommikul kirjutasin üles vaid märksõnad, millest nüüd üritan osa taastada.
Nägin unes, et olin oma elus praegusest hetkest edasi läinud ja vahepeal palju asju muutnud. Mäletan unest, et ma elasin nüüd uues majas, mis oli suur ja ma hädaldasin, et vanas majas käis tuul läbi ja nüüd suuremas majas käib tuul veel rohkem läbi.
(Sellega seoses tuleb meelde, et mõned päevad tagasi nägin kuskil artiklit, kus olid pildid ühest lukssusvillast ja mäletan, et seal oli tõeliselt palju ruumi. Mõtlesin sel hetkel, et kuidas seal küll hubane ja kodune tunne saaks tekkida - võib-olla on see põhjus, miks ma unenäos
a) nägin, et mul on uus maja;
b) hädaldasin)
Teine detail, mis mulle unenäost meelde jäi ja äärmiselt armas oli - oli minu sõbranna, kes läbi kivide kändude on minevikus mulle toeks olnud ja unenäo tulevikus oli ta ikka veel minu kõrval toetamas ja nõustamas. Ta nägi unenäos küll teistsugune välja, kui ta päriselus välja näeb, aga ma teadsin, et see oli tema ja ainult tema, ei olnud muud varianti.
Unenägude seletajast konkreetselt uue maja või kodu kohta ei leidnud midagi mis unenäoga kokku oleks läinud.
Küll leidsin aga sellise vaste: Kodu - Teie elu saab olema rahulolev ja rõõmus koos nendega, keda armastate.
Unenäos tundsin ennast ääretult õnnelikuna ja nägin oma "kodus" ka vanaema, kes ootas uut lapselapselast külla, et temaga tutvuda.
See viibki meid unenäos edasi, kus ma läksin oma unenäo last, poega kuskilt hoiust ära tooma. Sõbrannal, kes minuga terve unenäo koos oli, tal olid lilled käes, kuid need olid paberisse pakitud.
(Pean siinkohal mainima, et isiklikult arvan, et paber lillede ümber oli sellepärast, et mulle ei taheta mingit detaili minu elust reeta või sellest aimu anda, et ma selle pärast arvatavasti hetkel ei muretseks, sest lillede nägemisel unenõus on äärmiselt palju erinevaid seletusi olenevalt mis lilled, kes annab ja kuidas ma ise nendele lilledele reageerin.
Tuletan meelde, et paar postitust tagasi või siis eelmine postitus - kirjutaisn kollastest lilledest, tookord tähendas see seda, et kõik on hästi, tasakaalus ja sünkroonis)
Sain oma poja kätte arvutiparandusest. Ehk sümboliseerib poeg hoopis uut arvutit või parandatud, uuendatud arvutit, kuid üleandja suhtles beebiga ja ütles talle, midagi ilusat minu kohta, et kas ma olen ilus või hea või midagi sellist ja poisslaps/beebi vaatas teda kui vana mees ja naeratas talle, nagu kinnitamaks, et ta teab seda isegi.
Laps käes läksime tänavale ja ma panin lapse maha ja sõbranna, kes lilledega ikka minu juures oli, muretses bussisõidu pileti pärast ja küsis minult midagi, millele ma üldse tähelepanu ei pööranud, vaid imetlesin seda armsat imelist pisikest poisslast, kes vaatas mulle otsa nagu ta saaks kõigest suurepäraselt aru ja isegi nagu muigas selle peale, et ma ta arvutipoest tõin. Raske seletada. Aga tal oli selline kõiketeadev ilme ja kaval, muigav nägu. Ta oli ka päris pirakas ja päris kindlasti sain aru, et sellest lapsest kasvab ehtne jõumees. Ta oli unenäos imeline.
Arvan, et nägin beebit pigem sellepärast, et minevikus lootsin nii väga lapse saada.
Unenägude seletaja pakub, et see võis olla ka enda sisemine laps. Aga siinkohal peab mainima, et mul on suhteliselt madal enesehinnang. Kui see oleks sisemine laps olnud, siis ehk viitas see, et tulevikus olen enesekindlam ja ennastarmastavam.
Kummaline on, et panin lapsele unenäos ka nime - Olli. Pole kedagi tuttavatest sellise nimega ja õieti ei mõista, kuidas unenäos sellise nime peale tulin. Kõla järgi eeldan, et see nimi on vast vanaaegne. Ehk tõesti oleksin pannud oma lapsele sellise nime, sest olen lihtsate, lühikeste kuid samas ka omapäraste nimede fänn.
Subscribe to:
Posts (Atom)